Anglasse sõidetakse tuulikuid ja möldrit vaatama (2)

Anglasse sõidetakse tuulikuid ja möldrit vaatama

HAKAKU UUED MÕTTED IDANEMA MAAVANEMA PEAS: Vilidu tuuliku taasavamisel puistas mölder Jaan Vatsfeldt jahu VIP-ide juustesse, ka maavanemale Toomas Kasemaale.

“Kui ma hommikul kodust mööda mäekülge siia ülespoole tulen, valged linased riided seljas, viltkaabu peas, siis autod peatuvad ja inimesed lehvitavad ning tervitavad mind. Ma olen nagu mingi maavaim, kes tuulikumäele sammub,” jutustas Angla tuulikumäe Vilidu pukktuuliku mölder Jaan Vatsfeldt.

Eelmise aasta juunikuust Vilidu veski möldri ametit pidav Angla küla mees rääkis sellestki, et mõned inimesed sõidavad tuulikumäele mitte niivõrd tuulikuid imetlema, kui just veskimeest vaatama.

“Huvitav on see tõesti. Tallinnast tuli üks vanem proua oma lapselapsega. Nemad ei olnudki tuulikust nii väga huvitatud, tahtsid hoopis möldrit näha, katsusid mu riideid, jälgisid tööd ja esitasid igasuguseid küsimusi.

Noh, ütlesin, et igalt poolt ei tohiks ikka katsuda ka. See ei olnud aga kaugeltki esimene juhus. Päris mitmel korral on inimesed öelnud, et sõitsid siia selleks, et möldrit näha. See pani mind mõtlema. Vaatasin kodus peeglist, olen ma siis kuidagi teistsugune. Ei saanud ise aru midagi,” rääkis aastakümneid suurmajandites peazootehniku ametit pidanud ja maakonna suurimas toiduainetööstuses lihaosakonda juhtinud nüüdne veskimees.

Vatsfeltdi juured ulatuvad Baierimaale

Jaan Vatsfeldti ja teiste Saaremaa Vatsfeldtide (mõned neist on oma nimed eestistanud) kauged esivanemad on Saaremaale tulnud Baierimaalt. Metskülas sündinud Jaan Vatsfeldti teada oli üks tema esiisadest ammusel ajal tulnud Baierist Kasti mõisa tallipoisiks.

Hea töö eest andnud mõisnik oma tallimehele Vatskülla maad. Arvatakse, et külagi on saanud endale nime ikka sellesama Vatsfeldti järgi. Baierimaa mehe järglastest oli hiljem üks valinud endale elukohaks Metsküla ja teine Unimäe küla.

Anglaga seob Jaan Vatsfeldti abikaasa kodutalu ja sellegi paigaga on nüüdne veskimees seotud olnud juba 40 aastat.
Tõsi, Kuressaareski on ehtsa maamehe olekuga mees hulk aega elanud, aga kui pensioniaeg kätte jõudis, kolis päriseks maale. Pensionipõlve pole möldri seisusesse tõusnud mees aga nautida saanudki. Ühel päeval tuli MTÜ Angla Tuulikumägi arendaja Alver Sagur õue peale ja esitas noorele pensionärile uue väljakutse – hakata Vilidu veski möldriks.

“Võtsin üsna pikalt aega mõtlemiseks, kuna talukoht vajab ju ka peremehe kätt. Lõpuks lasin end ikkagi pehmeks rääkida. Ja nüüd ma siin olengi,” nentis Jaan Vatsfeldt.
Enne ametisse asumist ei teadnud Jaan möldritööst eriti midagi. Ühtteist oli talle siiski meelde jäänud Metsküla töötavast tuulikust.

“Praktiliselt hüppasin ikkagi nagu tundmatus kohas vette. Alguses oli hirm üsna suur. Kui tuul tiivad liikuma pani, siis ümberringi kõik nagises ja kägises. Kartsin isegi seda, et äkki kukub midagi kusagilt kaela. Julgus aga kasvas koos tööga. Iga päevaga hakkas asi huvitavamaks minema. Vaikse ilmaga kohe ootasin tuult, et saaksin veski tööle panna. Nüüd on asi selge. Kui on tuult ja teravilja, siis saab ka jahvatada,” jutustas veskimees.

Lätlased tuulikule tuult puhuma

Purjelaevameeste juttudest on teada, et tuule väljakutsumiseks on kapten madruseid masti kraapima ja teisigi vigureid tegema pannud. Vilidu mölder on aga veskitiibade pöörlemiseks lätlastest huvilised puhuma pannud. Seda annab Jaan Vatsfeldt teada ka Margus Mulla äsjavalminud filmis “Vana tuuliku lugu”.

“Lätlaste suur buss oli siin ja turistid käisid ümber tuuliku ning küsisid, miks tiivad ei pöörle. Ütlesin neile, et tuult ju nii vähe. Soovitasin neid rivisse astuda ja tuuliku poole puhuma hakata. Nad siis puhusid, aga tiivad ikka ei liikunud.

Rääkisin, et peaksime veel mõne bussi ära ootama, sest inimesi on puhumise jaoks ikkagi vähe. Tore oli neid vaadata. Kõigil olid põsed punnis ja puhusid,” meenutas veskimees ühte lõbusat seika.
Pärast 15. juunit 2008, millal Vilidu tuulik pidulikult taasavati, on seda “imevigurit” ja teisi tuuleveskeid vaatamas käidud peaaegu igast ilmakaarest.

“Siin käisid jaapanlased, väga soliidsed vanemad inimesed. Neid oli terve bussitäis. Kõik nad ronisid ka tuulikusse ja imetlesid tööprotsessi. Poole aasta jooksul on siin igasuguseid imelugusid juhtunud. Vahel naersin isegi õhtul kodus,” pajatas veskimees.

Vatsfeldt jutustas loo, kuidas üks noorpaar palunud tal veski ukse väljastpoolt kinni panna. Nii ta tegigi. Aga juba mõne minuti pärast koputati uksele ja noored palusid väljapääsu. Õues löönud nad risti ette ja rääkinud midagi oma keeles.

Tuuliku tööpõhimõtetest on kõige rohkem huvitatud sakslased. Vatsfeldti sõnul esitavad nemad ka kõige asjalikumaid küsimusi. “Kui nad on vastused saanud, siis nad tänavad ja kiidavad, jätavad käega hüvasti. Siin ma olen kohtunud ka ühe kolleegiga, kellel Saksamaal tuuleveski. Mulle ta kinkis sellest pildi. Vaatamata vihmasele ja niiskele suvele käis siin suhteliselt palju külalisi,” märkis tuulikumees.

Jaan Vatsfeldt on veendunud, et juba üks töötav tuulik on Angla väärtust kõvasti tõstnud.
“Oi kui palju filme ja fotosid on meie tuulikutest laia maailma läinud.

Leedulased tegid siin pooletunnise filmi Poola TV jaoks. Professionaalseid filmi ja fotomehi paljudest riikidest on siin käinud lugematul arvul. Arvan, et kõikidest Euroopa riikidest on Anglas turiste käinud,” jutustas Vatsfeldt.

Abiellujadki on Angla avastanud

Möödunud suvel käis tuulikumäel ka mitu noorpaari oma abielusidemeid sõlmimas.

“Pruut seisis üleval platvormil ja peigmees keerutas tuulikut sabast igasse ilmakaarde. See pidi andma noortele võimaluse kõikjale sõita, avada ukse maailma. Siin olen ma nendele tulevase õnne nimel ka jahu juustesse puistanud. Pulmalised tantsisid ümber tuuliku ja mina viisin siis tseremooniat läbi. Paistab, et see asi muutub traditsiooniliseks,” tundis veskimees uue tava sünnist heameelt.

Ka titadele on Vatsfeldt jahu pähe või mütsiääre alla puistanud, ikka selle nimel, et neil elutee õnnelikult kulgeks. Isegi sakslastele on Angla küla mees Saaremaa jahu pähe külvanud.
“Nad ise tahtsid. Kui nägid, et ma ühele sülelapsele jahu pähe riputasin, tulid nad üles ja tahtsid ka. Kade ma polnud. Pärast tänasid mind selle eest ja kummardasid.

Inimesed loodavad sellest kasu. Vili on ju see, mis maha külvatuna hakkab tärkama ja annab meile leiva või saia lauale. Selles tähenduses on see üks õige asi,” arutles Jaan Vatsfeldt.
Edasi rääkis mölder, et selle teo eest kiitis teda ka kultuuriminister Laine Jänes. Tuuliku taasavamisel tegi mölder ministri kahupeagi jahuseks.

“Tal pidi praegugi osa jahu veel juustes olema. Ministriproua polevatki tahtnud oma pead sellest puhtaks pesta,” naljatles möldrihärra.
Veskimees näeb juba vaimusilmas pilti, kui kõik tuulikud restaureerituna Angla mäel inimeste pilke püüavad ja pärandkultuurikeskus uksed avab.

“Kui siin veel käsitöökojad, sepipajad ja leivaküpsetusahjud tööle hakkavad, siis läheb asi põnevaks. Ma kujutan ette, kui palju rahvast siis siia tuleb Mis siit välja kasvab, seda ei tea ette arvatagi,” mõtiskles ootuselevuses külamees.

Just möldriametis näeb Jaan Vatsfeldt elu kirevust ühes tuntumas Saaremaa külas. Arendaja on ka külarahvalt palunud arvamusi tuulikumäe edasise arendamise kohta. Kõik külaelanikud on toimuvasse suhtunud positiivselt.

“Kui inimesed näevad, et tuulikud eluvaimu uuesti sisse saavad ja lagunemine peatatakse, siis teeb see ju kõigile rõõmu. Mingil määral elavdab see ka külaelu. Meie küla oma kiviaedade ja käänuliste teedega on ju ka omaette vaatamisväärsus. Kasu tõuseb siit igal juhul ja mitte üksnes külale, vaid ka vallale ja tervele maakonnale,” ütles elu ja inimesi tundev külamees.

Print Friendly, PDF & Email