Kultuur on vähesega harjunud… (14)

Kultuur on vähesega harjunud…

 

Olen mõelnud, miks on kultuuritööl nii palju staažikaid tegijaid? Palgad meil ju aastaid väikesed ja tegevuseks eraldatud raha napib. Põhjus on vist selles, et maal ei saa kultuuritööd nii teha, et oled ametis neli-viis aastat ja lähed, järjepidevus on väga tähtis. Minu jaoks on tähtis ka see, et töö ei ole üksluine. Niikaua kui oled ise võimeline mõtlema välja uusi asju ja neid ellu viima, oled tasemel.

Ideede puudust ei ole

Mõtteid, mida teha, saab igalt poolt, pead vaid ise kinni haarama. Oluline on tagasiside toimunu kohta. Kui üritustel on saal rahvast täis, ei näita see seda, et inimestel midagi muud teha pole.

Pigem näitab see vajadust koos olla, koos millestki osa saada. Tihti saab nagu väike laps enne pabistatud, et kuidas üks või teine asi välja tuleb. Rahvast täis saalist saadki oma annuse seda, mida ootasid, kätte.
Minult on küsitud, millega sa inimesi tegema meelitad?

Loomulikult on neid, kes ei tule ennast pakkuma ja siis peadki neid töötlema.

Teisalt on väga oluline perekondlik järjepidevus – kui peres vanaisa teeb rahvatantsu või laulab kooris, siis edasi läheb see “pisik” tema tütrele või pojale, järgmisena lapselastele.

Alati leidub neid, kes tulevad ise pakkuma, et tahaks kaasa lüüa. Eelmisel aastal näiteks kolis meie valda Viidu külasse elama noor lastega pere. Pereema, muusikalise haridusega inimene, helistas: “Ma tahaksin tulla teie koori laulma, kas võtate?” Ja ta haaras oma külast veel ühe naise kaasa! Ka tema abikaasa lõi meie jõuluetendusel kaasa. Niisugused asjad mõjuvad igati positiivselt. Mis saab veel paremat olla!

Pikaajalised traditsioonid aitavad

Lümandas sai koorilaul hiljuti saja-aastaseks, näitemänguga on tegeletud järjepidevalt 80 aastat. Minule ei ole antud seda õigust, et säärast järjepidevust katkestada. Ma pean seda edasi viima nii hästi, kui oskan.
Luua tuleb ka uusi traditsioone. Õnnestunud üritus on meie merelaulude päev, mis sel suvel tuleb juba viiendat korda.

Esmamõte sellist pidu korraldada tuli mul ühel ööl, kui üleväsimusest und ei saanud. Muidugi aitas kaasa meie toreda söögimaja olemasolu ja selle perenaine, kes oli lahkesti nõus ürituse oma õuele võtma. Enne veel pidasin nõu oma kolleegidega ja nii see tuli. Ja on jäänud, sest sellist rahvahulka kui neil üritustel, pole meie kandis muidu korraga liikumas nähtud.

Kultuuritöötajad volikogudes

Kindlasti on sellest kultuurile kasu, aga mitte ainult sellepärast ei löö me kaasa. Eks me ole ühed aktiivsed inimesed ja kus me siis kandideerimisestki pääseme.

Aga mina pole pürginud vallavolikogusse mitte ainult sellepärast, et oma kultuurirahasid kaitsta. Seal olemine aitab näha oma valla asju tervikuna. Raha pole mitte ainult kultuuri jaoks vähe, seda napib väikeses vallas igal pool. Olen volikogus olles loobunud oma taotletud rahast, kui saan aru, et kusagil mujal on seda hoopis rohkem vaja.

Minu põhimõte on see, et kui raha on vähe, teeme asju ükshaaval ja teeme midagi valmis.

Kultuuritöötaja töö on juba selline, et õhtuti oled kinni proovidega, üritused toimuvad nädalavahetustel, ning kui veel volikogus ja komisjonides kaasa lööd, siis vaba aega nagu polegi. Siiski arvan, et need, kes on volikogudes seni kaasa löönud, ei jää ka edaspidi kõrvale. Oma töö tõttu suhtleme haridusasutuste, lapsevanemate, pensionäride, külaseltsidega. Me saame otsustamisel toetuda neile inimestele, kellega suhtleme. See on oluline.

Majanduse nutulaul

2008. aasta viimased kuud meedias muud ei kõlanudki, et kui hirmus elu meil on ja millises halvas majandusolukorras me oleme. Negatiivsus saatis meid igal pool, raha sai nagu kõikjalt korraga otsa.

Taidlejad on teinud kõike oma vabast tahtest, raha on selles sektoris alati vähe olnud. Kultuur on igal ajal saanud läbi vähesega ja me oleme näidanud, et ka vähesega saab teha ilusaid asju. Ei tasuks kogu aeg niipalju vinguda ja viriseda.

Väikeses maakohas on koostöö oluline, see õlatunne on nii tähtis.
Lümanda vallas hoiab mind kultuuritööd tegemas juba kas või see, et meil on väga tugevad külad, väga headel alustel tegutsevad külaseltsid. Nimetan siin ära Leedri, väga jõuliselt ajavad oma asju Karala, Kotlandi küla, Taritu kant. Meil on nii hea koostöö, et nuriseda oleks kurjast. Soovin jõudu kõigile, kes raskete aegade kiuste ei nuta, vaid teevad ise midagi ära!

Print Friendly, PDF & Email