Kõne Iffile: Täna vestleme liiklusest, politseist ja autodest (2)

Kõne Iffile: Täna vestleme liiklusest, politseist ja autodest

 

Mina olen aegade jooksul juhtinud autot umbes 35 000 km aastas ja kaasasõitjana läbinud teist nii palju. Selle aja jooksul on liikluses nähtud nii ühte kui teist. Minu põhiline elukoht on olnud Tallinn, kus kolmkümmend aastat tagasi võisid parkida, kuhu tahtsid, ning eirata muidki liikluspiiranguid, kuna talongi tehti lihtsalt auk või sai kolm rubla trahvi. No see küll ei mõjunud kellelegi.

Nüüd on olukord hoopis teine. Keegi ei osanud tol ajal prognoosida, kui palju autosid edaspidi tuleb. Mul on aga heameel sellest, et võrreldes mõne aasta taguse olukorraga hakkab liikluses see hullumeelne närvilisus kaduma. Isegi Kuressaare linn on autosid täis, mis siis veel Tallinnast rääkida, aga rahulikum on.

Veel mõni aasta tagasi kartsin jalakäijana tänavat ületada, sest kui mõni nokk oli minu pärast pidanud pidurdama, siis oli mul selline tunne, et juht tuleb autost välja ja kolgib mu vaeseomaks. Üks mu tuttav sattus olukorda, kus autost tuli kandilise peaga mees välja ja tal tekkis juba tunne, et nüüd haarab kant vist revolvri ja laseb maha… Oli veel sellinegi asi, et mida suurem ja tumedamate klaasidega auto oli, seda vähem oli lootust, et suunda näidatakse.

Ülbeid juhte näeb üsna sageli, sõites Tartusse, mõni vastusõitja keerab autode rivist välja sulle otse ette ja sa tunned, et laupkokkupõrge on vältimatu. Vilgutab veel tuledega, et kao eest!

Aga minna pole kuhugi, võtad nii kraaviäärde, kui saad ja lasedki sel hullul minna. Aga roolis pole mitte rullnokk, vaid täiesti soliidne härra või daam.
Kui rääkida liiklusviisakusest, siis Vene ajal polnud seda üldse. Eks praegugi on nii, et kui sa ise ei trügi, võidki vahel oodata, millal rida vahetada saad. Tegelikkuses ei kaota sa mitte midagi, kui teise vahele lased, aga kui palju kõik sellest võidavad!

Teatud kontingenti praegused trahvid ikka korrale kutsuvad, nüüd võib iga rikkumise eest juba korraliku rahalise paugu saada. Aga kui kuulen, et tehtud on lauspuhumist ja iga kord jääb vahele kümneid joobes juhte, siis on küll tunne, et ei saada mitte millestki aru. See on kummaline.

Politsei käitub praegu teedel korrektselt. Kümmekond aastat tagasi, kui jäin väikese kiiruseületamisega vahele, sain lausa sõimata selle eest. Vabandasin ja ütlesin, et ma saan ka täiesti rahulikust jutust aru ja tunnistan süüd. Aga see tegi venna veel vihasemaks ja mul tekkis tunne, et nüüd paneb mind vist raudu.

Möödunud aastal oli mul juhus, kus ülevaatus oli just lõppenud, olin unustanud autopassi vaadata. Orissaares peeti mind kinni ja mulle öeldi sümpaatselt, et soovitame nüüd ülevaatusele minna, teist korda te enam ei pääse. Muidugi sõitsin otsekohe ülevaatusele.

Mina kiidan politseid igatahes südamest! Aga kindlasti peaksid nad kogu aeg töötama Tallinn–Tartu maanteel. Saaremaale tulles on selline hull üksteisest möödakihutamine juba ammu ära kadunud.

Kui rääkida autodest, siis julgen väita, et ma pole autohull ja mul ei pea olema just see auto. Neid on mul olnud palju, alustades Ladast kuni vabariigi alguses Soomest toodud kasutatud autodeni. Aga siis oli mul kolm aastat selline tunne, et ma teenin raha ainult selleks, et mingit järjekordset vrakki remontida.

Võtsin kätte ja liisisin uue Nissani ja mu tunded olid sellised, et oleks tahtnud tervet maailma kallistada. Aga sellel ajasin ükskord metsas seenel käies karteri katki. Siis sain aru, et kui tahad maal ringi sõita, vaata midagi muud.

Nüüd on mul juba kolmas Honda CRV ja ma olen rahul. Sellega saab kõiki asju vedada, käia metsas ja mere ääres.

Kui mul oleks väga palju raha, siis ma sõidaksin meelsasti ringi 50-ndate Ameerika autodega, nagu neid rockimeestel omal ajal oli. Või mingi 60-ndate väikese sportautoga. Aga et mingi vägev lisavarustus oleks, see mind ei köida. Vajan vaid konditsioneeri ja elektriaknaid, muud sellist kila-kola, mis auto hinda meeletult kergitab, ei taha.

Print Friendly, PDF & Email