“Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele. Seda kohust järgides peab ajakirjanik ausameelsel uudiste kogumisel ja avaldamisel igal ajal kaitsma vabaduse põhimõtet ning põhimõtet, et eksisteerib õigus ka erapooletuks kommentaariks ja kriitikaks.” – Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni eetikakoodeks.
Uue aastaga on kohalikule niigi kuumale meediamaastikule tekkinud uus tulekolle, mis on kõneainet pakkunud terveks nädalaks, tootnud
uudiseid ja arvamuslugusid ning sülemitekaupa internetikommentaare.
Loomulikult puudutab konflikt Kuressaare Sõnumitega seostuvat üsna skandaalihõngulist “saladust”, mis Oma Saare veergudel avalikuks tuli. Juhtum on iseenesest kahetsusväärne ja et seadust rikuti, on niisamuti kindel kui see, et tegelikult kasutatakse kõnealust väljaannet pigem meie linna kütmiseks või leiab see kuivkäimlates oma õnnetu lõpu, vahet seal siis on, kes seda välja annab.
Erapooletud kommentaarid?
Aga kas ma ikka tohin päris niimoodi sajatada? Kritiseerida võiks ju ikka poliitikuid? Konkureeriva lehe veergudel on kuidagi sündsusetu teist väljaannet kritiseerida, kas pole? “Parem oleks olnud, kui antud teemal oleks sõna võtnud keegi kolmas väljaandja,” ütles Kuressaare Sõnumite väljaandjat (loe: Meie Maad) puudutanud artiklile kirjutatud vastuses linnapea Urve Tiidus.
Usun, et asi ei ole tegelikult selles, KAS seda teemat puudutas Oma Saar või keegi teine, küsimus on pigem selles, KUIDAS seda tehti – kuidas kohalikud lehed omavahel suhtlevad. Kahtlemata oli loo avalikkuse ette toomine õige, küsimusi tekitavad aga mõned laused, mis ilmselt linnapealegi silma jäid.
Tsiteerin artiklit: “Pole ka saladus, et tänu linna toetusele jõuab Meie Maa Ekstra Kuressaare Sõnumitega “laulatatuna” kõikidesse linna postkastidesse ja saab ennast reklaamiostjale esitleda kui LääneEesti kõige suurema tiraažiga ajalehte.” Kahjuks on raske väita, et selles lauses poleks sees tortsukest kallutatust. Tagasi loo juhtlõigu juurde tulles peame meeles, et ajakirjanikul eksisteerib ka õigus erapoolikuks kommentaariks. Aga kui erapoolik see nüüd oli?
Nii ajakirjanikul kui ka linnapeal oli paljuski õigus, ebaseaduslikult on lehed tõesti paari pandud, ja kui lugu oleks avaldatud mõnes teises väljaandes, poleks keegi ka virisenud, isegi linnapea mitte. Paraku läks nüüd asi leheveergudel emotsionaalseks. Kahjuks ei ole ajakirjanduses tunnetele ruumi.
Müstilised tiraažid
Võttes kinni aga tsiteeritud lause sabast, võime taas kord arutleda selle üle, kust võtab Meie Maa oma hiiglasliku, LääneEesti suurima tiraaži? Antud hetkel märgib Meie Maa oma tiraažiks 7400, mis ei sisalda koos Kuressaare Sõnumitega ilmuva lisalehe tiraaži. Maakonnalehtedest on sellest suurema tiraažiga vaid Põhjarannik, Virumaa Teataja ning Sakala, kõik on tunduvalt suuremate maakondade häälekandjad, kui seda on Saare maakond.
Arvutades kokku Saaremaa päevalehtede tiraažid ehk Meie Maa 7400 ja Oma Saare 3000, saame 10 400 ajalehte iga päev rahuldamaks saarlaste kustumatut uudistejanu.
Kokku elab Saaremaal ligi 36 000 inimest, arvestades maha lugemist alles õppivad või seda unustavad kodanikud, saab selgeks, et enam kui iga kolmas saarlane käib pidevalt ringi, ajaleht kaenla all. Lisaks sellele ilmuvad Meie Maa lisad (ka koos Kuressaare Sõnumitega), mille trükiarv ulatub 12000ni. Küll me oleme uudishimulik saarerahvas!
Loomulikult peab Meie Maa kõigile ka teada andma, et tal on kõige suurem, ja lehvitab oma “meheauga” pidevalt ka leheveergudel, tuues võrdlusena ära konkurendi piinlikult väikese varustatuse. Olgu sellega, kuidas on, ega me teada ikka ei saa, kuhu need paberihunnikud lähevad. Söövad neid pilguga lugejad või paberihundi hambad.
Naljad konkurendi kulul
Tobedad reklaamivõtted ei ole aga mitte ainult Meie Maa pärusmaa. Kogu selles “tervendavas” konkurentsis jõudis aastavahetusel lugejateni sulnis tervitus Oma Saarelt, milles teatati, et Oma Saar päästab kogu saare ja selle ajakirjanduse, ning tõdeti, et Oma Saare töötajad teevad oma tööd, sest neile lihtsalt meeldib ja nende eesmärgiks ei ole surmakuulutuste müümisega rikastuda. Ilus vihje, kas pole?
Must huumor otse Meie Maa mustade veergude ja kastide maailma, aga mitte just kõige tervem huumor. Pigem väga halb reklaam.
Surmakuulutuste teemat käsitledes ei ole muidugi mõtet pikalt vaidlema hakata, kas Meie Maad loetakse eest või tagantpoolt. Väärikas Meie Maa on mõneti nagu vana naine. Tagant vaadates pole viga, aga nägu ei tahaks parema meelega näha.
Oma Saarel ei oleks vaja muretseda selle pärast, kas Meie Maal on palju surmakuulutusi või mitte – iga kastike lehe eelviimasel lehel on ju jälle üks kaotatud tellija Meie Maale. Oma Saare asi võiks siis olla kadunukese lastele ja lesele külje alla pugeda ja nad endaga “laulatada” lasta, just nagu Kuressaare Sõnumid ja Meie Maa.
Linna meediakangelased
Pideva teiste arvustamise tobedate reklaamitrikkide väljamõtlemise asemel võiks siiski tegeleda hea ajakirjandusega. Just sellisega, mis linna häälekandja tagamaid paljastas. Ka KSi tegijad võiksid end nüüd kokku võtta ja lehega midagi revolutsioonilist teha, või siis haige lapse piinad halastuslasuga lõpetada.
Selleks tuleks kõigepealt kohale saada imearst/timukas Priit Pruul. Eks on vana tõde, et kaugsuhted ei kipu toimima. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas saab suhteid korraldada 200 kilomeetri kauguselt, liiatigi siis veel terve linna omi. Paluks siis Kuressaare linna suhtekorraldajalt sellele küsimusele ka vastust, see peaks ju tema töö olema.
Tema töö peaks olema ka KSi eest vastutamine ja probleemidele hea lahenduse leidmine. Endise uudisteankru, linnapea Urve Tiiduse lahendus ajakirjaniku süüdistamise näol seda kindlasti ei olnud. Ometi ta seda julgelt tegi. Linna lehega ja selle seaduslikusega tuleb tegeleda, et ka tema ei variseks unustusse nagu TV1. Vähem möla, rohkem villa!
Niisiis, kallid ühiskonna valvekoerad, hoidkem ikka iseendil ka kriitiline silm peal, et liiga tihti ei peaks ajakirjanike eetikakoodeksi poole pöörduma ja pihile minema. Kolm lehte tundub olema palju, aga konkurents viib kohalikku ajakirjandust kindlasti edasi ja muudab meediamaastiku palju põnevamaks.
Üksteise otsese materdamisega hakkab kohalik ajakirjandus meenutama juba erakondadevahelist taplemist. Ühed laimavad, teised varjavad ja lõpuks ütleb linnapea, et sellest ei oleks pidanud üldse rääkima. Ka mina poleks pidanud rääkima. Oli siis seda sõimu ja pilkamist teiste ajakirjanike kulul mõnus lugeda? Vaevalt küll. Ja pealegi, linnapeal on alati õigus, ka see artikkel oleks pidanud ilmuma mõnes neljandas väljaandes, kas pole?
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Jooksva aasta parim arvamusartikkel! Ja au Oma Saarele, et enda leheküljel sellist kriitikat avaldab ja omale tuha päheraputamist talub. See on peeglissevaatamise kõrgem tase! Raul, kas sul juba sõrmed sügelevad?
Kõrgelt hinnatakse neid, kes oskavad enda üle naerda ja ka konstruktiivset kriitikat taluvad.
Hendriku sõnadekasutus on endiselt nauditav, igas lõigus pärlid, mis aasta tsitaate väärt. Hendrik, krt kirjuta rohkem!
mulle maitseb ka see arvamuslugu päris hästi!
Tõsi, mõnusa teksti pärast lugesin teistki korda läbi. Et Pruul Timukaks-imearstiks nimetati, on tõsiselt naljaks! Naera puruks.
Oma otsekohesusega jõuab see autor kaugele. Kasvõi pealtnägijaks.
Ai, väga hea artikkel!
“…tegelikult kasutatakse kõnealust väljaannet pigem meie linna kütmiseks või leiab see kuivkäimlates oma õnnetu lõpu…”
“…Loomulikult peab Meie Maa kõigile ka teada andma, et tal on kõige suurem, ja lehvitab oma “meheauga” pidevalt ka leheveergudel, tuues võrdlusena ära konkurendi piinlikult väikese varustatuse…”
“…Olgu sellega, kuidas on, ega me teada ikka ei saa, kuhu need paberihunnikud lähevad. Söövad neid pilguga lugejad või paberihundi hambad”
“…Väärikas Meie Maa on mõneti nagu vana naine. Tagant vaadates pole viga, aga nägu ei tahaks parema meelega näha. …”
Rubriik NAEL kahvatub noore kirjaniku suleosavuse ees…
Meie Mää lugejad ei ole seepärast oma lehest loobunud, et OS-i suhtutakse kuidagi kui ajutisse nähtusesse. Nagu Kalev.pankrot.ee-sse.
Vaadatakse ikka aastaid ketravat Õnne 13 saadet, ükski uus, ka kordi parem seriaal, selle vaadatavustasemele ei küündi. Selles ebastabiilses-labiilses elus vähemalt üks stabiilne asi – Meie Mää iga päev postkastis. Õnne 13 kah!
Ometi ei ole ükski veel küündinud kunagise Saare Nädalalehe tasemele, mis ilmus 1997-1998 (kahjuks vist kriis murdis tegijad). Oli kui oma E Ekspress.
Meie Mää ja Oma Sääre tunnustuseks tuleb öelda, et omanikud teemadesse eriti oma nina toppinud ei ole. Seda ei saa öelda aga KäSu kohta.
Oma Sääre suurim komistuskivi algusest peale selle nimi, selle taga pole just kõige kuulsusrikkam minevik, mis umbusaldust tekitab…
Mõlemad lehed on aga vägahead ahjusüütamise hakatised. Meie Mää põleb küll suurema leegiga kuid ei taha eriti kütet süüdata…
Teemaga on hoolega tegeletud, ei ole ülejala kirjutatud. Tore lugu, ä aint nina püsti aja, poiss.
suht masendav artikkel,milleks vaja konkurenti nõnda laimata? (arvatavasti ka see kommentaar kustutatakse)
To das
Ei ole ju jutt ainult konkurendist. Oma Saarele tehakse artiklis samamoodi märkusi.
Parim arvamuslugu OS-is. OS-ile kiitus julguse eest! Tuleb leht ikkagi tellida….
Küsimus dasile – kas selle artikli juurest on mõni kommentaar kustutatud? olen terve päevaseda kommentaariumi uurinud ning minu arveststmööda on jäänu kommentaaride arv sama ja kasvanud.
Ma tellin kah OS-i, kui ka edaspidi hakkab selliseid lugusid tulema. Nii palju naerda pole ammu saanud. Tõsine teraapia mudamaadluste vahel, tundub, et elus on tähtsamaidki asju kui konkurents. Teksti viimased laused on kui kirss tordil. Edu sulle edaspidiseks, noor ajakirjanik.
Savisaar ja Sepik käskisid Leedol lehte teha.Raha selleks anti,kui kirjutati alla paberitele,millega anti praamiliiklus kümneks aastaks Leedo kätte.Lehte oli vaja selleks,et muutuda tasa ja targu “rõhutud rahvaste”(Keskerakonna)häälekandjaks.Majanduslik mõtlemine ei olnud antud situatsioonis enam oluline(kasumi teenimine).Miks OS on muutunud nii närviliseks?Aga sellepärast,et Leedo ei arvestanud,et tal tuleb lehele niipalju peale maksta(2007.a. kahjum 6,9milj.2008 veel suurem).Kui Kruuda pani juba oma ajakirjad kinni,siis ei ole mingi ime,kui Leedo ka ühel hetkel käed püsti tõstab.
Suurepärane artikkel, sädelev stiil, ülimalt professionaalne teemakäsitlus. Tõeline pärlikee.
Küll sa oled tark! Kes sul käskis sellise tigedusest nõretava kommentaari kirjutada? Pole raske arvata, kus sa töötad. Miks sa OS-i pärast nii mures oled? Kui see leht sulle närvidele käib, ära loe. Mina loen ikka neid väljaandeid, mis mulle huvi pakuvad.
See on tõeline arvamus arvamusküljele. Poliitikute promojutud ja linnapea kõned peaks küll avaldamata jätma.
Hea artikkel jah aga loogika, millega lehelugejate arv kätte saadi pole kindlasti nii lihtne. Paljud lugejad tellivad nii MM kui OS, st me ei saa tiraaze vägivaldselt lihtsalt liita vaid võime midagi eeldada. Nt 2000 tellijat tellivad nii OS kui ka MM, seega saame kokku oluliselt vähem, kui artiklis viidatud.
Poliitikute kõmujutud on erinevalt MM-st OS-i arvamusküljelt kuidagi kadunud või vähemaks jäänud.
Aru ma ei saa, mis “meheau”? Kas MM on meessoost?
Oot, aga kuidas mõista selle pärlikee neid kohti:
“igal ajal kaitsma vabaduse põhimõtet ning põhimõtet, et eksisteerib õigus ka ERAPOOLETUKS kommentaariks ja kriitikaks.” – Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni eetikakoodeks.”
“Tagasi loo juhtlõigu juurde tulles peame meeles, et ajakirjanikul eksisteerib ka õigus ERAPOOLIKUKS kommentaariks. Aga kui erapoolik see nüüd oli?”
Et mis siis nüüd? Ja toimetaja ja keeletoimetaja ka ei märganud…?
ma ei saa aru, mis selle loo nüüd nii hiilgavaks teeb. Bravuurselt lahmib siia sinna, ainus asjalik iva on see, et asi tuleks korrektselt ära lahendada ja seda on ennegi öeldud. Ja veel mõni imelik koht:
Lõik „Tsiteerin artiklit: “Pole ka saladus, et tänu linna toetusele jõuab Meie Maa Ekstra Kuressaare Sõnumitega “laulatatuna” kõikidesse linna postkastidesse ja saab ennast reklaamiostjale esitleda kui Lääne-Eesti kõige suurema tiraažiga ajalehte.” Kahjuks on raske väita, et selles lauses poleks sees tortsukest kallutatust. „
Aga mis eriline kallutatus siin sees on? Kui Meie Maa linnalehe abil ka nende postkasti jõuab, kes MMi ei telli, siis on see loomulikult reklaam. See on ikka tõsiasja konstateerimine, mitte torts kallutatud arvamust. Kujundlikkus väljendis “laulatatud” pole nüüd nii metsik kallutatus, et seda eraldi välja tuua.
Ja miks on see, et MM teatab oma tiraaži suuruse, tobe reklaamivõte? See on täiesti tavaline ja normaalne reklaamivõte, mida kasutavad kõik lehed, kelle tiraaž on konkurendi omast suurem.
Vapustav artikkel. OS on tõeline maiuspala lehelugejale, just sõltumatust ja objektiivsust hindavale lugejale.
ilmselt iroonia:) issand kui vaimukas
võid oma artiklile ka kontentanalüüsi teha
Nii noor mees ja juba sööb peo pealt!
Küllap jõuad kõrgele, peaasi, et leivaisal jaks ei lõpe!