Kuressaare linnapea Urve Tiiduse kõne pidulikul vastuvõtul 16. jaanuaril 2009

Kuressaare linnapea Urve Tiiduse kõne pidulikul vastuvõtul 16. jaanuaril 2009

 

Austatud daamid ja härrad! Kaaslinlased, külalised, kolleegid!
Siin me oleme, jälle koos Kultuurivara saalis, mis on nii toredasti kujundatud. Kalendris on 16. jaanuar, väljas on külm, nagu ikka talvel juhtub.

Oleme koos selleks, et heita veel üks tagasipilk möödunud aastale. Siin saalis on täna palju inimesi, kellele pole kodulinna käekäik kunagi ükskõik olnud. Nagu aastatepikkune traditsioon nõuab, on rahva ja asjatundjate abiga tehtud valikud mitmes eluvaldkonnas, et tunnustada täna õhtul paljusid linna elu mõjutanud tegemisi. Aga sellega pisut kannatust veel!

Eestlastel on vanasõna: “Aastad pole vennad.” Võrdõiguslikkuse eestseisjad küsiksid muidugi, miks vanasõna ei ütle, et aastad pole õed. Mina seda ei küsi. Küsin hoopis, et kui ajad muutuvad, siis kas ja kuidas need muudavad meid ja meie armast Kuressaaret?

Et maailm ja kliima muutuvad, selle väitega ei üllata kedagi. Pole võimatu, et ühel päeval ripuvad meie okkaliste kadakate küljes mingid isemoodi marjad, nagu täna kunstniku fantaasia meile ette manab. Te ütlete, et seda ei juhtu! Arvatavasti mitte! Kuid elu näitab, et kõike võib juhtuda.

Kui meenutada 16. jaanuari 2008, siis kirjutasid ajalehed, et naftahind on tõusnud üle 100 dollari barrel. Asjatundjad prognoosisid, et odavamaks nafta vaevalt enam läheb. Praegu on barreli hind 30 dollari juures ja arvatakse, et naftahind võib langeda isegi 10 dollarini.

Tunnistan, et naftabarreli hind on olnud seni suhteliselt kauge teema, kuid eelmisel aastal sai naftahinnast sama huvitav osa igapäevases infovoos nagu kinnisvara hinnad tuhandete inimeste jaoks.

Kas märkasite seda, et kui kinnisvara hinnad kõikjal Eestis kukkusid kolinal aasta lõpuks, siis Kuressaare oli Tallinna vanalinna kõrval ainus koht Eestis, kus hinnad suurt alla ei kolksatanud. Ometi muutis just teadmine kinnisvara hindade ebastabiilsusest sügavalt meie arusaama rikkuse ja vaesuse suhtelisusest, aga veelgi rohkem muutis see meie usku kõiksugustesse majandus- ja finantsprognoosidesse ning müügijuttudesse.

Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et eelmine aasta kasvatas uskmatust ka kõige mõjukamate arvamusliidrite suhtes. Midagi meie peas ja mõtlemises muutus – just eelmine aasta tõi igamehe argitasandile tahtmise ja soovi ise majandusprotsessidest paremini aru saada, et õigeid otsuseid langetada.

Minu meelest on see oluline asi, sest selle tõttu peab kõik kerglane ja pealispindne andma järjest rohkem ruumi sügavamale huvile oluliste ja tähendusega asjade vastu. Elu lihtsalt sunnib meid targemaks muutuma ja vähem igasuguseid manipulatsioone ammuli sui kuulama.

Tegelikult ei olnud eelmine aasta sugugi paha, kui õnnestumise mõõdupuuna vaadata kas või ehituse statistikat.
2006. aastal oli ehitustegevus Kuressaares kõrgpunktis. Siis väljastati ehitus- ja kasutuslubasid 269. Eelmisel aastal 239. Kolmekümne võrra vähem. Kasutuslubasid anti eelmisel aastal välja 100, mis on viimase kuue aasta suurim arv.

Linna arengu seisukohalt on ülioluline, et laienesid ja valmisid mitmed tootmishooned: Enerpointi elektroonikatööstuse laiendus, kerkisid uued kaubandus- ja tootmishooned (Säästumarket, S-Link, rahvusvahelise kontserni osa Trelleborg). Ühtlasi väljastati ehituslubasid tootmishoonete laiendamiseks (Tesman, Namset, InCap, Enerpoint). See on väga hea ja annab märgi, et elu linnas ei jää seisma.

Kui siia lisada, et esmakordselt ajaloos teenisid kuressaarlased tulu kõvasti üle miljardi krooni, oleks kurta vale.

Erilist tunnustust väärivad kõik need väike-, keskmised ja suurettevõtjaid, kes tegutsevad Kuressaares ja annavad tööd nii iseendale kui ka teistele – just teie meelekindlus ja tahe muutuvate oludega kaasa minna on Kuressaare arengu võti. Sest see annab kindlust ka neile, kel süda on murelik ja tuleb muutunud majandusolude tõttu uut töökohta otsida.

Kõikide muutuste keskmes on alati inimesed, inimeste tarkus, professionaalsus, töökus, energia, koostöövõime ja, palun väga, ka patriotism – soov kaasa aidata oma kodukoha arengule ja elu edenemisele siin. Ja kas teate, kui palju selliseid inimesi Kuressaares on – ikka päris palju!

Tahan öelda, et see soov elu edenemisele kaasa aidata ei pea alati võtma suurejoonelisi vorme, see võib väljenduda väga lihtsalt: kui autojuht annab
eelise jalakäijale; kui majaomanik paneb oma koduaialilledega linna särama; kui majarahvas Ida-Niidus kaunistab ühisel nõul jõuludeks oma kortermaja; kui majavanem korteriühistu ettevõtlikuks pereks seob ja suure maja korda teeb.

Aga see on ka õpetaja, kes teeb igast uuest päevast rõõmsa avastusretke, kuid räägib kõigest kahe jalaga maa peal seistes, ka SMS-laenu tagajärgedest; see on pankur, kes otsib koos teiega lahendusi ja ei vaata teid kui riskitegurit; see on politseinik, kes on lahke, kuid nõudlik; see on turismitöötaja, kelle rõõmus ja käbe teenindus toob turisti siia ikka ja jälle tagasi – oh, nimekiri läheks pikaks…

See on kunstnik, kes paneb pildile meie heitlikud meeleolud ja hirmud; see on muusik, kes ülendab meie meeli; see on näitleja, kes peegeldab meid laval kõigi meie puudustega; see on tragi ja sõbralik linnaametnik; aga see on ka üks küpses eas naine siin linnas, kes alati, kui ta mulle vastu tuleb, ütleb: “Urve, igas päevas on midagi head ja midagi halba, seda head tuleb märgata ja üles leida.”

Ajal, mil valitseb määramatus, saab määravaks usk inimestesse, ja mitte tigedus ning õelus.
Eelmisel aastal ilmus Jüri Tuulikult suurepärane raamat, mis ülistab saarlaste lemmikkala räime.

Lisaks retseptidele on seal hulk häid lugusid. Ka üks lugu õlletegemisest. Nimelt teevad kaks meest õlut ja vaatavad pealt, kuidas see käärib. Ühel neist tükib kahtlus hinge, ega teine mees äkki liiga valju joomaaega tee. Kas see õlu ei sünnita liiga suurt uljust või liiga sügavat härdust?

Kui üks mees teiselt seda küsib, saab ta vastuseks, tsiteerin: “Eile seletasid mulle, kui mitu aastat on ilmas õlut tehtud. Aga inimkond on maakerale alles jäänud. Nojah.”
Sellise filosoofilise rahuga ja usuga inimestesse tulebki vist õlut valmistada, arvab kirjanik.

Omalt poolt lisan, et sellise filosoofilise rahuga ja usuga inimestesse tasub alustada iga uut aastat, siis jääb inimkond maakeral kindlasti alles ja ka Kuressaarel läheb hästi.
Aitäh kuulamast!

Print Friendly, PDF & Email