Kuhu on kadunud Jevgenia Pihel?

Kuhu on kadunud Jevgenia Pihel?

NAGU RALLIÄSS: Jevgenia päevad mööduvad ratastel. Ta ei karda enam kiirteid, ringliiklust ega ristmikke, sest sõidab iga päev läbi sellised linnad nagu Manchester, Sheffield, Bolton, Oldham, Achton, Liverpool, Leeds… Selles on talle abiks GPS-seade.

Pole teda juba hulk aega Kuressaares nähtud. Ammu pole kuulda olnud ka tema tantsurühmast Vallatud. Mis toimub?
Oma Saar tegi veidi detektiivitööd ja leidis kauaaegse tantsupedagoogi Jevgenia Piheli hoopis Inglismaalt, kus ta teeb nüüd tänuväärset põetajatööd.
Mis teda selleni viis? Ja mis töö see selline on, kirjutab tuntud tantsujuht Jevgenia Pihel ise oma kirjatükis.

Ma ei ole rahutu hing. Pigem olen siis rahutu, kui ei saa edasi liikuda. Tulin 1975. aastal Saaremaale ja tegin väsimatult lastega tööd 33 aastat. Saaremaal sündinud tantsuansambel Vallatud on tantsinud end saarlaste südamesse. Saaremaast on saanud minu kodusaar, kus minu oma lapsed on üles kasvanud. Siin on ka minu sõbrad ja tuttavad, kellega olen olnud koos nii heas kui ka halvas.

Läksin, et edasi liikuda

Ma ei hakka kirjutama, kui raske oli see samm ette võtta, jättes oma elatud elu, töö ja kodu. Aga ma läksin, et edasi liikuda.
Kuna olime Vallatutega üsna paljudes maades kontserte andnud, ei olnud mul hirmu alustada pisut pikemat turneed välismaal üksi. Seekord selleks, et olla abiks vanuritele. Meditsiin polnud mulle võõras ala, sest pärast keskkooli lõpetamist töötasin mõnda aega sellel alal Pärnus.

Nüüd, mil alustasin meditsiinikursuste esimeses stardigrupis Poolas, oli sellest suur abi. Kümne päeva jooksul saime väljaõpet esmaabist, inimorganite funktsioonist, vereringest jms. Samal ajal tegin läbi ka inglise keele kiirkursuse. Oli kiire aeg, õppisin päevas kaheksa tundi, lisaks veel kodutööd, mida tavaliselt tuli teha öösiti. Kursus lõppes testiga kogu õpitud programmist.

Mind suunati Keighley linna

Kursuste lõppedes suunati mind Kesk-Inglismaale Keighley linna, kus ma pidin saama veel eriväljaõpet töötamiseks neerudialüüsi masinaga. Keighley asub kuue autosõidutunni kaugusel Londonist põhja poole kõrgel mägedes. Minu uueks koduks sai kolmekorruseline maja, mille esimesel korrusel juba elas parameedik Gregorh Poolast.

Sisseelamiseks paar nädalat ja taas uued kursused, tunduvalt raskemad, kuid väga huvitavad. Õppisin kõike seda, mida vaja neerudialüüsi masinaga töötamiseks. Pärast kursusi tegin läbi praktika ja pooleteise kuu pärast sain sertifikaadi, mis andis mulle õiguse teha iseseisvalt koduvisiite ja valmistada masin ja patsient ette öiseks neerudialüüsiks (patsiendi vere puhastamine jääkainetest ja liigsest veest).

Tööpäev möödub ratastel

Ühe patsiendi teenindamiseks kulub mul umbes kolmveerand tundi. Siis sõidan järgmise juurde ja nii hilisõhtuni välja.
Sõidupraktika on mul juba suur ja ma ei karda enam kiirteed, ringliiklust ja ristmikke, sest sõidan iga päev läbi sellised linnad nagu Manchester, Sheffield, Bolton, Oldham, Achton, Liverpool, Leeds. Liiklus on väga tihe.

Kasutan erinevaid kiirteid, eriti üht – M-62, mis ühendab Glasgowd Londoniga. Pean ennast juba ralliautojuhiks, sest siin tuleb liiklusmärke tunduvalt rohkem tunda kui meie vaikses Kuressaare linnas. Peatuda ei tohi, sõidukiiruseks max 70 miili, iga miili taga on SOS-telefon, sest pika sõidu tagajärjel võivad ju autojuhid magama jääda. Ja seda juhtubki tihti.

Mina alustasin nii, et kirjutasin oma marsruudi kaardilt maha ja selle järgi siis teadsin, kus õigel ajal kiirteelt väljuda. Oma tööpäevadel kasutan viit-kuut kiirteed, koju tagasi sõidan taas mööda kiirteed kaks tundi.

Minu armsad patsiendid

Patsientidest rääkides tahaks mainida eriti kahte.
Carol Handforth kannatab liigeste- ja neeruhaiguse all, kuid sellele vaatamata teeb ta kõiki oma kodutöid väga osavalt. Ta on 53-aastane ja töötab sotsiaalmajas, aitamaks ka teisi, kes kannatavad sarnase tõve all.

Fantastiline naine, tugeva iseloomuga! Ta on mullegi nõu andnud, kuidas toime tulla patsiendiga, kes on operatsioonijärgses stressis. Tunnistan, olen tema meetodeid kasutades isegi edu saavutanud. Üks nooremaid neerudialüüsiga patsiente on mul endine lennuinsener, kellega mul kulus paar kuud, enne kui ta kavaluse ja just Carola meetoditega suutsin normaalse eluviisi juurde tagasi tuua.

Teine huvitav patsient on Hubert Rhodes. Ta on 88-aastane ja tema kodusein on kuninganna Elisabeth II poolt antud tänukirju täis. Hubert töötas terve elu heategevuses, korjates raha Inglismaa hospidalides ja pansionaatides viibivatele sõjas invaliidistunud sõduritele. Selle eest on kuninganna vanahärrat autasustanud ka medaliga.

Hubert on oma abikaasaga õnnelikult elanud üle 60 aasta. Kuna tema ja Elisabeth II pulmapäev on täpselt samal päeval, on nad tihti oma pulma-aastapäeva ka koos tähistanud.

Minu patsientideks on ka kunstnikud. Näitasin neile meie Külliki Järvila “Unehaldjast”, mille ta mulle kaasa kinkis. Nad olid väga huvitatud Külliki töödest, soovisid temaga isegi kirjavahetust. Küllikil oleks siin palju maalimist, sest küllap tema oskaks seda mägede maagilist ilu ka paberile panna.

Politseieskordi saatel patsiendi majani

Tookord alustasin oma tavalist tööpäeva ebatavaliselt – minu boss määras mulle korraga viis uut patsienti Manchesteris. Aga õnnetuseks oli ühe patsiendi kodu postikood vale.

Kasutan kaugsõidus alati GPSi (satelliitnavigatsiooniaparaati), mille abil jõuan otse patsiendi maja ette. Seekord aga oli viimane patsient vale postikoodiga ja maja kätte ei saa! Õhtu hakkas juba saabuma. Muretsesin patsiendi pärast, sest tema tahab ju magama minna, aga dialüüsiaparaati veel pole. Suures hädas otsustasin abi paluda politseimajast.

Ja pärast kiiret seletamist sõitsin juba politseieskordi saatel õige majani. Patsient oli ehmunud – dialüüs tuleb siis nüüd kohale uutmoodi, koos politseiga! Aga mina jõudsin temani ja täitsin oma tööülesanded.

Teine kohtumine politseiga oli mul kiirteel, kui mul sõidupraktikat kiirteel veel ei olnud. Sõitsin ikka nii nagu koduses Kuressaares: oh, näe, minu patsiendi linna silt, nüüd keeran! Omateada kõik õigesti. Aga kiirtee lõpus ootasid mind juba vilkuriga ilusad poisid.

Kõik lõppes hästi, sest siin ei võeta sul kohe lube ära ega tehta rahatrahvi. Nad seletavad sinu viga ja see jääb hästi meelde. Selgus, et nemad oodanud pärast nii ohtlikku manöövrit autost väljumas mõnd hulljulget meesterahvast, aga, näe, see oli hoopis saare naine!

Kõige raskem hetk oli aga see, kui mu auto GPS-seade üles ütles koju tagasisõidul. Olin Manchesteri väga tiheda liiklusega uues linnaosas ja väga kaugel kodust. Kuna liikusin ju ainult GPSi abil, ei olnud ma ka koduteed meelde jätnud.

Kohe oli öö käes, aga minul veel Manchester läbi sõita ja muud linnad peale selle. Pimedas on ju väga raske viitade järgi sõita. Palvetasin, palusin abi oma kodustelt ja vallatutelt. See oli üks stressirohkem sõit minu elus, aga koju ma jõudsin.

Ei saa ilma tantsuta

Oma vabal ajal olen jõudnud anda kolm tantsusessiooni ühes minu linna koolis. Mind paluti lastele õpetada rahvaste tantse. Lapsed tantsutunnis olid erinevatest rahvustest: türklased, poolakad, hiinlased, tšehhid, pakistanlased ja Inglismaa noored. Küll oli neil temperamenti! Selle kooliga on mul ka suuremad plaanid.

Sain ka kutse olla aukülaline meie Keighley linna tantsukollektiivide ühiskontserdil kultuurikeskuses Victoria, kus esinesid tantsijad vanuses 5–85. Mind liigutas vanemate prouade esinemine, kes peale selle, et nad väga hästi tantsisid, olid ka fantastiliselt kaunites omaenda õmmeldud kostüümides.

Kus käinud, mida näinud

Külastasin kuulsat turismilinna Scarbouroughi. See linn asub mere ääres ja seal saab jälgida, kuidas suurvesi päeval ära kaob ja järgmiseks hommikuks jälle tagasi tuleb. Maagiline vaatepilt.

Minu kodulinna Keighley lähedal on rongijaam, mis näeb välja just selline nagu esimesed rongijaamad Inglismaal. Hooned vanaaegses stiilis, töötajad vanaaegsetes vormirõivastes. Saad osta pileti ja sõita selle vanaaegse rongiga läbi päris mitmed linnad.

Selline tunne tekib, et paneks ka maani kleidi selga, võtaks korvikese käevangu, sätiks kübara pähe ja oleksingi nagu sajand tagasi. See rongijaam töötab kogu aeg. Teine põnev koht on raudteemuuseum, mida tihti kasutatakse filmivõtete tegemiseks.

Mulle meeldib siin kõik

Kui vaba aega on, siis teen spordiklubis trenni nii, et keel vestil või jalutan mägedes oma 5–10 miili. Keset päeva võib siin kohata rebaseid, minijäneseid… Oravad on siin suured ja julged, hallikamad kui meil Saaremaal. Ja lambad on siin mägedes igal pool.

Väga uhked metsloomad on laamad. Kui hommikul kõrgel mägedes tööle sõidan, tervitavad nad mind oma uhke hoiakuga, seistes kõrgel mäetipus, ja jälgivad veel kaua minu autot… Vahel on tunne, et läheks autost välja ja kummardaks neile – nii ilusad ja uhked on nad.

Ja inimesed on siin väga sõbralikud, naeratusega tervitatakse sind igal pool. Suurt tähelepanu pööratakse oma riietusele ja väljanägemisele. See mulle meeldib.
Aga mulle meeldib siin kõik – siinne kaunis loodus, inimesed ja minu uus töö inimesi aidata. Ma olen väga rahul.

Jevgenia Pihel

Print Friendly, PDF & Email