Kõik algas juustudest trummidest (2)

Kõik algas juustudest trummidest

Ansambel The Werg, mis koosneb 7. klassi poistest, esitas tõelist rokki. See tõmbas käima viimsegi kontserdikülastaja.

Saaremaa ühisgümnaasium leidis vahendi, kuidas tekitada koolibände. Tarvitses vaid hankida trummid ja kohe leidus huvilisi, kes pulgad haarasid. Nendele võtsid sappa kitarristid ja muud pillimehed ning bändid hakkasid sündima.

Teisipäeva õhtul liiguvad Saaremaa ühisgümnaasiumi traditsioonidest pungil koridorides ringi väga rokihõngulised pikajuukselised noored. Igast nurgast kuuleb jõulisi ja vihaseid noori oma pille häälestamas. Saalist kostab trummipõrinat.

Ehe traadikas

“Põhiliselt sellist vingumist, sellised vihased mehed keelte taga,” selgitab SÜG-i huvijuht Diana Õun selle kohta, mis muusikat toimuma hakkaval koolibändide kontserdil kuulda saab. See kontsert on pühendatud SÜG-i 90ndale juubelile, kuid saalist võib aru saada, et päris 90-aastastele see üritus küll mõeldud ei ole.

“See pole selline koht, kus sa istud ja plaksutad, vaid kargad püsti, jooksed lava ette ja kargad, laulad kaasa,” sõnab Õun. Samal ajal kui Diana Õun annab ülevaadet, mis toimuma hakkab, tegeleb tema selja taga üks tüdruk oma saksofoni lahtipakkimisega. See tekitab küsimuse, et ehk polegi tegu ainult kõva traadinäppimisega.

Muusikaõpetaja Mari Ausmees, inimene, kes eeldatavasti peaks kooli muusikaelust kõige rohkem teadma, tunnistab naerdes, et ei teadnudki, kui palju bände koolis tegutseb. Lavale peaks astuma neli õpilaste, üks vilistlaste ja üks nende mõlema ristandbänd.

Ausmees tunnistab, et toetab noori muusikuid igati, kuid muusikaõpetusest vabal ajal pillide tinistamise eest muusikatundides hinnaalandust ei tehta. Seda enam, et enamik bändide liikmetest on iseõppinud moosekandid.

Õpetaja, kes peamiselt on kuulsust kogunud erinevate laulukooride juhendamisega, ütleb, et isegi kui koolibändide muusika ei ole tema maitse-eelistus, on ta uudishimulik inimene ja tahab teada, milleks noored võimelised on.

“Nad ei ole ju ainult pillimehed ja tümpsu tagaajajad, vaid ikkagi laulavad ka,” ütleb Ausmees, kellel endal nooruspõlves koolibändi kogemust ei ole.

Emad-isad viimases reas

Oleks arvanud, et koolibände tuleb vaatama ja kuulama hulgaliselt fänne, kuid kohale tulnud 60–70 inimest ei tekita muljet rokikontserdist.
Rahvas istub ontlikult seina ääres ning alles pärast õhtujuhi arvamust, et võiks ikka lava ette seisma ka tulla, veab paarkümmend tegelast ennast püüne ligi muusika rütmis kõigutama.

Lisaks kooliõpilastele ja õpetajatele on saalis näha ka lapsevanemaid, kes ennast targu tagumise rea pimedusse peidavad. Ema-isa pilk paneb pillimeestel vist ikka jala veidi värisema.

The Werg teeb proovi neli tundi päevas

Kontserdi kõige nooremad esinejad, 7.a klassi poiste grupp The Werg (ei tea, kas poisid teavad, aga USA-s tegutseb samanimeline alternatiivmuusika raadiojaam) on ka ühed säravamad.

Erinevalt teistest bändidest liiguvad poisid lava peal ringi ning käituvad juba nagu vanad tegijad, ja kui teise loo tasase alguse lõpetab raju trummisoolo, paneb poiste meeleolukas esinemine paljudel saalisistujatel jalad tatsuma. Ka publik lava ees hakkab tantsima. Kontsert on nüüd ametlikult käima tõmmatud.

Poisid mängivad koos sellest õppeaastast ning lavale ronisid nad juba teist korda. See ei tähenda, et nad varem mänginud poleks. Kõigil on muusikaline põhi muusikakoolidest alla saadud.

“Käisin õppimas ja õpin edasi ka,” sõnab soolokitarrist Karl. Oma oskusi arendavad poisid peaaegu iga päev, tehes proove neli kuni viis tundi. See aga ei takista neil koolitarkuste omandamist. “Vajalik saab tehtud,” väidab Karl õppimise kohta.

Muusikat teevad The Wergi liikmed peamiselt enda ja rahva pärast. Ka laval olles mõtlevad nad eelkõige publiku peale.
“Selle peale ka, et naeratama peab,” lisab bassimees Indrek. Ja seda nad laval tõepoolest teevad.

Ühes taktis hingamine

Teiseks suureks lemmikuks õhtu jooksul kujuneb 12.b klassi bänd. Nende aeglased ning veidi lüürilised lood panevad ka õpetajaid ümbruse unustama.

“Kuna olime sunnitud mängima väiksema koosseisuga, otsustasime natuke rahulikumaid lugusid mängida,” põhjendab bändi solist Jörgen Liik repertuaari valikut.
Kui lavale ilmus nende bänd kolmeliikmelisena, siis tegelikult on neid rohkem.

“Põhimõtteliselt on meid isegi kuus, meil on kaks naislauljat, kes siis vahetavad laulude ajal… teineteist,” räägib nooruk bändist. Kõik selle bändi liikmed on saanud muusikalise hariduse. Solist õpib muusikakoolis juba 12 aastat ja süntekamehel on klaveritunnistus taskus.
Bändi iseloomustab hea läbisaamine ning mõistmine. “Punt on selline ühtne, et hingame ühes taktis,” kommenteerib Liik.

Saksofon on sensuaalne

Sootuks teistsugust muusikat teeb aga Los Pajaritos, mis koosneb kahest vilistlasest ja kahest kooli praegusest õpilasest. Bändi solistiks on ammu Saaremaal tuntud ning ka mandril muusikaga laineid lööv Maria Väli.
“Los Pajaritos on selline bänd, mida aitab ka minuvanustel kuulata,” räägib Diana Õun nende kohta. Maria on ise bändikaaslastega väga rahul.
“Nendega on hästi tore koos musitseerida,” kiidab Väli.

Oma võlu annab Pajaritose esinemisele juurde üks ebaharilik nüanss. Nimelt jõuab lavale enne koridoris saksofoni lahti pakkinud 10. klassi õpilane Pille-Rite Rei. Neiu puhub pillist välja helisid, mis tekitavad tunde “sipelgad jooksevad mööda selga”. Näha on, et saksihelisid ei naudi mitte ainult publik, vaid ka mängija ise, kes pikemate soolode ajal silmad suleb ja oma maailma ära läheb.

Laval tekitab bänd mõnusa õhkkonna. Rahvas tunneb ennast hästi. Nii mõnigi õpetaja on taas ennast unustanud mõnusatesse jazzirütmidesse. Üritusest on Maria vägagi vaimustunud.

“Väga tore, et sellist üritust tehakse. Kõik vanad ja uued bändid koos,” kõneleb tüdruk. Nooremates bändides näeb Väli suurt potentsiaali. Tallegi tuleb üllatuseks, et SÜG-is tegutseb nii palju kollektiive. Õhtu lemmikuks peab ta Jörgen Liigi ning Marit Kiikeri ansamblit.

Vilistlased kui rokipeerud

Õpetajaid rebib tantsima aga Värskete Kurkide muusika. Tegu on 2001. aastal kokku aetud bändiga, mille kõik liikmed on nüüdseks SÜG-i vilistlased. Kokku said mehed spetsiaalselt kontserdi jaoks. “Kahte tüüpi pole 7 aastat näinud,” lausub kitarrimees Priit Pruul. Kurgid löövad oma oleku, veidi nostalgilise repertuaari, võltsvuntside ja -bakenbardidega lava särama ning õpetajad karjuma.

“Kui me tegime bändi, siis enne meid polnud kedagi,” räägib Pruul, et nemad olid tulesüütajad ning lisab, et nendest algas traditsioon SÜG-i kabareesse ka päris bänd tuua.

“Siis osteti esimesed juustud trummid. Need olid ikka tõsised juustud,” meenutab Kurkide kitarrist tolleaegseid võimalusi.
Priidule jäi meelde 7.a klassi poiste bänd ning ta arvab, et kui poisid veel proovi teeksid, saaks neist asja.

Teadmatud anded

Pärast kontserti ütlevad õpetajad kümnendate klasside bändi kohta särasilmil, et oleks seda teadnud, et koolis säärane bänd tegutseb, oleks nad kohe reede õhtul kooli simmanile esinema kaubelnud.

Tõepoolest, 10. klasside bändi repertuaar ulatub popmuusika kaugustesse ja kõrgustesse, alustades kaasaegsete moodsate artistidega nagu Tanel Padar ning lõpetades lavalolijate isade ja emade ealiste menuartistide Fixiga.

Viienda klassi kolm poissi publiku seas imiteerivad laval rokkivaid muusikuid. Kes teeb järele trummi rütmi ja kes rebib kujuteldavaid kidrakeeli. “Me veel ei tee bändi, aga tahaks teha küll.” Missugust bändi? “Ikka kidradega,” ütleb üks poiss. “Õudusrokki,” lisab teine.

Kristi Kandima, Laura Killandi

Print Friendly, PDF & Email