Eelolev nädal möödanikus

Homme möödub kolmsada kuuskümmend viis aastat päevast – see oli 1644. aasta 18. jaanuaril –, kui palverändurid nägid Ameerikas Bostoni linnas tundmatut lendavat objekti ja teatasid sellest kirjalikult. Tegemist oli ühe esimese ametlikult registreeritud teatega UFO-de kohta.

Tänaseks on sääraseid teateid rohkesti. Siinjuures meenub, et mõni aeg tagasi avaldas USA õhujõudude juhtkond teate, milles oli öeldud, et enamikule sellistest teadetest (90–95 %) on õnnestunud ratsionaalne selgitus anda. See aga tähendab, et 5–10 % juhtudest on seniks jäänud seletuseta ja just nende kohta võibki öelda, et tegemist on olnud identifitseerimata lendavate objektidega ehk UFO-dega (ingl k Unidentified Flying Objects).

Kolmsada kakskümmend aastat tagasi, 1689. aasta 18. jaanuaril sündis Lõuna-Prantsusmaal Bordeaux’ linna lähistel Charles-Louis de Secondat, Baron de La Brède et de Montesquieu – prantsuse valgustusajastu üks suuremaid filosoofe, kelle teos De l’Espris des Lois (Seaduste olemusest) sisaldab demokraatlikke põhimõtteid, mille järgi me tänaseni elame.

Montesquieu oli seisukohal, et tõeliselt demokraatliku riigi peamiseks alustoeks on võimude – seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu – lahususe põhimõte. Siinjuures oleks huvitav veel ära märkida, et Montesquieu arvates oli riigiks, kus võimude lahusus on klassikalisel kujul ellu viidud, tookordne Suurbritannia.

Šoti suur filosoof David Hume (1711–1776) kirjutas, et Montesquieu De l’Espris des Lois vaimustab inimesi veel sajandeid. Tänaseks see kuulus teos ligi 300 aastat vana ja võib öelda, et Hume’i ennustus on täitunud…
Kuid Charles de Montesquieu olevat tohutule kuulsusele vaatamata elanud väga tagasihoidlikult ja vaoshoitult. Ta suri Pariisis 1755. aastal.

Üheksakümmend aastat tagasi, 1919. aasta 18. jaanuaril avati Pariisis imekaunis Versailles’ lossis rahukonverents, kus pandi paika uus, Esimesele ilmasõjale järgnenud maailmakorraldus. Koos vaheaegadega kestis see konverents peaaegu terve aasta (lõppes 1920. aasta 16. jaanuaril). Tagantjärgi tarkusega võib öelda, et tegu oli tõepoolest epohhiloova sündmusega, mis määras kogu XX sajandi ilme.

Kuigi konverents pidi lõpetama sõja, mille sarnast polnud inimkond veel eales üle elanud, viidi see läbi vanade tunnetega ja vana stiiliga – võitjad olid kohtumõistjad ning kaotajate suhtes käitusid nad väga üleolevalt. Tulemuseks oli suur hukatuslike tagajärgedega diplomaatiline lollus – sõjas allajäänud riikide alandamine, mis omakorda tugevdas kättemaksuiha ja kiirendas uute konfliktide puhkemist.

Isegi Pariisi rahukonverentsi algusaeg ja selle toimumise koht pidid sõja kaotanud sakslastele koha kätte näitama: nimelt oli 1871. aasta 18. jaanuaril Versailles’ lossi peegelsaalis välja kuulutatud Saksamaa ühendatud keisririik. See oli ajal, mil prantslased kaotasid sõja Preisimaaga ja sakslased olid Pariisi piiramisrõngasse haaranud.

XX sajandi konfliktide loetelu, mille juured ulatuvad 1919. aasta Pariisi rahukonverentsini, on pikk. Siinjuures nimetaksin neist vaid mõned: II maailmasõda, tänaseni kestev juutide ja araablaste tüli Lähis-Idas, Balkani konfliktid, mis kulmineerusid 1990. aastatel, mitmed koloniaalsõjad jne.

Ühesõnaga, üheksakümmend aastat tagasi alanud Pariisi rahukonverentsil tehti palju rumalusi, mille eest järeltulevatel põlvedel tuli ja kindlasti tuleb ka tulevikus ränka hinda maksta. Eestlased ses sündmuses ei osalenud. Tõsi, noore Eesti riigi esindajad olevat Pariisis kohal olnud, kuid konverentsi istungite saali neid ei lubatud.

Põhjus oli selles, et tolleks ajaks polnud suurriigid Eesti Vabariiki de jure veel tunnustanud, sest loodeti enamlaste võimu kukkumist Venemaal ja Vene impeeriumi taastamist endisel kujul.

Tänasel päeval täpselt nelikümmend aastat tagasi, see oli 1969. aasta 17. jaanuaril ilmus Briti rokkansambli The Beatles üks tuntumaid albumeid “Kollane allveelaev” (Yellow Submarine). Tegemist oli ansambli ühe viimase stuudioalbumiga, sest juba 1970. aasta aprillis läks The Beatles ametlikult laiali.

Print Friendly, PDF & Email