Oleme enda loodud tontide küüsis (23)

Oleme enda loodud tontide küüsis

 

Eelmisel nädalal nägin saate “Paar” kordust, kus intervjueeriti üht meie kaasmaalast. Mõned saatejuhi küsimused ajasid mul kopsu üle maksa.

Tegemist oli huvitava noormehega, kes Eesti kohta humoorikaid-satiirilisi laulukesi loonud ja ka muu tegevusega silma paistnud. Huvitusin temast kui inimesest, ma ei jõudnud enne saatejuhi küsimust mõtlema hakatagi, et vaat, kui hästi räägib eesti keeles.

Saatejuhi kompliment noormehe eesti keele oskuse kohta tundus esialgu siiras olevat. Aga kui edaspidises vestluses ilmus välja sõna “integratsioon”, oli see liiast.

Mille pagana pärast peab igas lihtsa Eesti venelasega tehtud intervjuus sisalduma see teema? On ju loomulik, et siin elavad inimesed räägivad eesti keeles, milleks seda veel eraldi vaja mainida? No ja mis siis, et räägib hästi eesti keelt?

Saatejuht püüdis oma arust heatahtlik näida, aga see tundus varjatud põlgusena võõra vastu. See on vaid üks näide paljude seast. Küllalt on saateid, kus Eesti elanikku saadab ekstra kiidusõnadevaling kohaliku keele hea rääkimise eest.

Varjatud põlgus

Tuli meelde üks aastaid tagasi nähtud seriaal, kus väikelinna ühe maja elanikud võõrustasid mustanahalist perekonda. Nendesse suhtuti hästi ja konflikte ei olnud, aga algusest peale tundus suhtumine kuidagi liiga ilus olevat. Kui võõrad avaldasid soovi ööbimiskohast ära öelda, siis nad ütlesid ka põhjuse: neile ei jäänud märkamata varjatud rassism.

Liiga tähelepanelik ja heatahtlik suhtumine, mis ei tulnud südamest, oli läbinähtav ja silmakirjalik. Mustanahalised tundsid, et neisse suhtutakse mitte kui tavalistesse inimestesse, vaid kui ajutisse ebamugavasse nähtusesse, mille juures pidi head nägu tegema.

Televisioonis taolisi intervjuusid jälgides tuleb mul seesama varjatud rassismi teema meelde. Et teeme võõraste juures head nägu, aga räägime sellest, mis meid ennast puudutab. Miks Baskini või Koržetsi käest keegi ei küsi, kuidas ta on nii hästi integreerunud? Ka Dajan Ahmetovi käest ei küsitud kunagi, kuidas ta eesti keele selgeks sai. Ükski ajakirjanik ei lähe nendelt küsima, kas Eesti hümni sõnu ikka tead?

Meil endal on kompleksid

Kas integreerumise teemal küsimuste tõstatajad ei arva, et see hakkab juba üle ääre ajama? Tunnen, et sellistel juhtudel erineb meedia tegelikust elust suurelt. Neid saateid jälgides on mulje, et meil on kohutav hirm siin elavate võõramaalaste ees ja meil on nendega kogu aeg mingi kana kitkuda.

Aga kui mõtlen sellele, kui palju on minul teistest rahvustest, ka venelastest tuttavaid ja kolleege ning millest me omavahel räägime, siis minul sellist tunnet ei ole tekkinud. Ei tunne ka seda, et teised minuga suheldes kuidagi ettevaatlikud oleks. Ka Saaremaal pikalt elanud venekeelsetesse inimestesse on suhtutud kogu aeg hästi, seda võib lugeda kasvõi nendest kirjutatud ajalehelugude kommentaaridest. See suhtumine on positiivne ja siiras.

Peaks passi küsima või?

Kas ma peaks oma venelastest kolleege kiitma eesti keele heal tasemel valdamise eest või peaksin küsima, mis värvi pass tal on? No ei küsi, mind ei huvita! Ka ei huvita mind võõramaalasega eesti keeles suheldes see, mis rahvusest ta on. Isegi kui me suhtluskeeleks on vene keel, on meil ometi ka siis muid jutte kui see, et kaua ta Eestis elanud on ja miks ta ikka veel meie keelt kasutada ei taha.

Meil on ühed ja samad olmemured, koos ägame hindade tõusu all ja koondamishirmus. Meil kõigil on pered, sugulased, sõbrad, töö, hobid. Meenutame kasvõi novembrikuist “ootamatut” lund Tallinnas, mil sealne liiklus oli halvatud. Me kõik olime selle jama sees, olenemata rahvusest. Eestlased ja venelased rääkisid sama juttu, mured olid ühed ja samad.

Ühiselt püüti segadusega hakkama saada, sest oma igapäevatööd oli ju vaja teha. Kui lumi sulab ja elekter tagasi, kas läheme siis jälle igaüks oma leeri rahvusmantrat ajama, unustades just hiljuti ühiselt üle elatud mured?

Muukeelsed valimiste vankri ees

Sellest ei tahaks rääkidagi, kuidas poliitikud püüavad rahvusküsimust alati valimiste vankri ette rakendada, moonutades tegelikkust rahva arvamusega manipuleerides. Ometi on ka neil endal häid venelastest tuttavaid, kolleege ja sõpru.

Ka pronksiöö ümber ülespekstud vaht on poliitikute ja neile kaasa laulvate ajalehtede konstrueeritud hirm. Ma ei usu hetkekski, et see puberteediealistest ja pensionäridest koosnev kamp oli ohuks Eesti valitsusele.

Ei olnud sellist riigipöördeohtu nagu seda ajaloo jooksul olnud on. See oli kehvalt välja kukkunud mässu lavastus, mängiti ajalugu, tähelepanelik vaatleja märkas, et nn organiseerijad olid ka ise purjutavate noorte käitumise pärast hädas. Enamus vandaalidest ei teadnud asjade olemusest suurt midagi, aja möödudes moondub pilt sellest päevast üha enam. Aga nii meile serveeritakse ja vaenu õhutatakse. Püütakse tekitada umbusku omaendagi tuttavate hulgas.

Lõpetame vaenlase otsimise

Arvan, et me peaksime lõpetama igasuguse tontide otsimise mitteeestlaste hulgas. Sedasi käitudes näitame vaid omaenese ebakindlust ja alaväärsuskompleksi, et oleme nii väike rahvas ja riik. Teisi kritiseerides justkui püüame tähelepanu omaenda vigadelt kõrvale juhtida.

Ühte rahvust ei tee suureks mitte teise rahvuse mahamaterdamine, vaid see, kui lugupidavalt neisse suhtume. Oma pimeda vihaga ei jõua me kuigi kaugele. Arvan, et pronksiöö kehkenpüksidele oleks suurim pettumus see, kui me neid kinni ei panegi!

Me näitasime juba mässu ajal, et kividega loopijad on vaid haukuvad koerad. Küllap mõistame ka seda, kui kohus seoste puudumisel ei jäta konti vastastele järamiseks. Oleme sellest üle ja suhtleme oma ülejäänud positiivselt mõtlevatesse kaasmaalastesse, keda on siiski enamus, edasi normaalselt ja inimlikult.

Meil on tõsisemaid probleeme

Riigijuhtidel peaks olema lahendada palju tõsisemaid muresid kui ristisamba kõrgus või reageerimine tähelepanujanuliste kraaklemistele.
Pigem peaks mõtlema sellele, et siin elavad ja töötavad inimesed tahavad siin ka edasi olla. Kui meie tööturult peaks lühikese aja jooksul lahkuma umbes 50 000 venekeelset noort, oleks see riigile küllap üsna suur pauk.

Kui tekiks nende inimeste väljaränne, ei lahkuks nad tõenäoliselt mitte Venemaa suunas. Kui uskuda globaalkriiside analüütikuid, on venelastest kaasmaalased 15 – 20 aasta pärast meie üks väiksematest muredest.
Vägisi ja noomides ei integreeri kedagi. Ja sellele, kes tegelikult Eesti eluga kohandunud, ei peaks kogu aeg vihjama, et ta on siin võõras. Nii jääme ise lolli olukorda.

Meie eneste rumalus, hirm ja umbusk külvavad vaenu. Ei salga, et vahel olen ka ise selles suhtes patune. Kuid kui ühes järgmises intervjuus peaks hillitsev ja lipitsevalt käituv rumal ajakirjanik venelasest vestluspartnerilt küsima, kuidas ta on nii hästi integreerunud, siis aplodeeriksin, kui küsitletav talle verbaalselt vastu lõugu annaks. Kuigi seda ei juhtu kunagi, sest haritud inimene sedasi ju ei käitu.

Print Friendly, PDF & Email