Piimalambad, juustukelder, seentega värvimine, terviserada… (1)

Piimalambad, juustukelder, seentega värvimine, terviserada…

ENAM KUI SAJA-AASTANE VÄRAV ON TALU ÜKS VAATAMISVÄÄRSUSI: Peremärgiga Uustlu (väravast on 1920. aastal pilt ilmunud Eesti taluarhitektuuri tutvustavas raamatus) väravale on tulnud külalist tervitama peremees Raivo Kauber, naaber Eduard Naaber ja perenaine Tiiu Kauber.

Pealkirjas olevat loetelu võiks jätkata: … loodusvärvidega värvimise kursused, käsitöö, giiditeenindus jne, jne. Kõige sellega tegelevad Abula küla Uustalu talu perenaine ja peremees Tiiu ja Raivo Kauber. Mõlemad on Tallinna polütehnilise instituudi keemia eriala lõpetanud spetsialistid, kes pensionieas leidnud endale teise kutsumuse – talupidamise.

Kui lehemees kolmapäeva pärastlõunal Uustlu (kohalikus kõnepruugis) talu uhkest, enam kui sajandivanusest õueväravast sisse sõitis, oli pererahval parasjagu lambapügamine käsil. Eesti maatõugu Kauni oli laudas põhule laotatud presendil vaguralt külili ja lasi perenaisel elektrikääridega oma kasuka kallal suristada. Tähtsa töö juures oli abiks ka naabrimees Eduard Naaber.

“Tema käel on eriline võime. Nii kui ta selle lambale peale paneb, seisab utekene vagusi ja laseb end ilusasti pügada,” lausus peremees Raivo lambaniitmist uudistama tulnud lehemehele.

Perenaise Tiiu sõnul on loodus neile väikese vingerpussi mänginud. Lambad said aastavahetuseni karjamaal olla ja seetõttu on pügamine jaanuari nihkunud.

“Enne poegimist on mõttekas nad ikkagi ära pügada. Nii saame me kätte puhta villa. Muidu läheb see laudas heinapepri täis. Meie jaoks on see tõesti erakordne juhus, et jaanuarikuus lambaid pügame. Oleme selle tööga ikka enne jõule maha saanud,” rääkis Tiiu Kauber.

Kuidas aga ikkagi eluaeg linnades, nii Kohtla-Järvel, Tallinnas kui ka Kuressaares elanud ning töötanud perest maainimesed said?
“Kui aeg oli pensionile jääda, siis mõtlesimegi siia kolida. See koht oli kunagi muretsetud jahi- ja kalaonniks.

Kui päriselt maale tulime, siis hakkasime majapidamist tasapisi laiendama. Ostsime jupi maad juurde. Maa korrashoidmiseks oli vaja muruniitjaid. Selleks soetasimegi lambad. Nii on see tasapisi läinud. Nüüd oleme spetsialiseerunud piimalammaste kasvatamisele. Karjas on neid paarkümmend. Liiga suureks ei tahagi me oma lambakasvatust arendada,” arvas peremees. 

Piimalambaid hakkas Uustalu pererahvas pidama paar aastat tagasi

Nüüd kavandavad nad lambapiimast juustu valmistamist. “See on ju toiduainetetööstus. Sellegi tegevuse juures käivad keemilised protsessid, kuid need on looduslikud,” märkis aastakümneid Varma õlletööstuses spetsialistina ametis olnud Tiiu Kauber.

Uustalul on juustukeldri müürid kerkinud peaaegu juba nõutavasse kõrguseni. Esimese toodangu degusteerimist ei tule enam väga kaua oodata.

“Hakkasime tasapisi pihta. Praegu on lambad tiined, siis nad poegivad. Paar kuud imetavad nad oma tallesid. Seejärel läheme meie vahele ja hakkame matti võtma, hakkame lüpsma. Arvatavasti suve teises pooles saame oma külalistele juba lambapiimast tehtud juustu pakkuda,” rääkis perenaine.

Kahekümnepealise karja kõige uuem liige on Leedust ostetud tõujäär Juris. Perenaise sõnul sai ta nime oma endise peremehe järgi.
“Nüüdseks on Jurisest saanud täieõiguslik Eesti “kodanik”.

Tema registrisse kandmine oli aga üpris keeruline. Teadaolevalt kasvatame me Eestis ainukestena puhtatõulisi Belgia piimalambaid. Juris on aga teist tõugu – ida-friis, lühend OF (Ost-Fries). PRIA-le oli see uudiseks. Nad ei osanud seda lahti dešifreerida ja nad pakkusid meile igasuguseid variante.

Me ei saanud sellega nõus olla, kuna ta oli aretuskarjast toodud. Nüüd on ta aga ida-friisina ilusasti ära registreeritud ja ootame siis juba Belgia piimalamba ja ost-friisi järglasi,” pajatas keemikust lambakasvataja.

Jutule saab lisada veel värvika PRIA teate. Kui Juris oli Eesti registrisse kantud, said talunikud teate, et teie lätlane on nüüd Eesti registris. “No PRIA-le on see kama kaks, on ta lätlane või leedulane. Meile on tähtis, et ta sai õige nimega registrisse,” sõnas Tiiu Kauber.

Juustutegemist on Uustalu talunikud õppimas käinud mitmel pool, nii Leedus, Hiiumaal, Vormsi saarel kui mujalgi.

“Me oleme püüdnud kõikvõimalikest kursustest osa võtta. Ju meil väikesed kogemused juba on. Tartu maaülikooliga oleme sõlminud koostöökokkuleppe. Seal on üks mikromeierei. Kui me asjaga pihta hakkame, siis tulevad nad meile külla ja neilgi oleme külas käinud. Nemad siis annavad nõu, kuidas üht õppetöökoja moodi meiereid rajada. See ei tule suure tootlikkusega,” teavitas Raivo Kauber.

Loodus on nii põnev ja pakub palju võimalusi

Tiiu Kauberi sõnutsi võiksid nad oma talus rahumeeli pensionäridena istuda. “Võiksime siin ju niisama olla, üldse mitte midagi teha. Ümberringi on aga kõik nii põnev. Loodus on ju kaunis ja pakub nii palju võimalusi. Miks me seda kõike teeme? Tahaksime teha midagi erilist. Ma lihtsalt imetlen selle lamba tõuomadusi.

Kuidas saab ühest karvanässist kõrgete jalgadega, puhta kõhualusega, ilusa udaraga ja sileda näoga lammas? Kui niisugune asi on juba tehtud, siis on meie kohus niisuguse loomaga edasi tegeleda. Püüame selle lamba villast ja piimast tooteid valmistada. Liha on sellel puhul hoopis teisejärguline.

Villa töötlen kõik ise – kraasin, ketran ja vildingi. Villast ei saa ainult lõnga. Igasuguseid põnevaid muid asju saab teha. Kui ise oled sellise väikese kiiksuga, siis saad samasuguste inimestega kokku ja meil on omavahel niipalju rääkida. Siin seinal on vilditud vaibakene, millel lambad peal ja nimi Raivo. Selle kinkis meile Outi Suikko, kes on käsitööõpetaja Soomes.

Outi tegi meile ka majavaimu – omanäolise punutise. Nii saamegi endale uusi sõpru ja koostööpartnereidki. Hiljuti käisime Tamperes käsitöömessil. Olime siit väikese lambasõbrannade seltskonnaga,” pajatas Tiiu Kauber.

Pimedegusteerimisel on lambapiima kõrgelt hinnatud

Uustalu perenaine on külalistele teinud pimedegusteerimist, kus lehmapiima kõrval pakutud ka lambapiima. Inimesed, kes seda maitsnud, on kiitnud.

Tiiu Kauberi sõnul erineb lambapiim nii kitsepiimast kui ka lehmapiimast.
“Lambapiimal on samuti väga palju tervistavaid omadusi. Leedulane Juris rääkis, et tema käest ostavad väga paljude tervisehädadega inimesed lambapiima ja selle pikaajalise tarbimise järel on inimesed tervenenud.

Kuna teeme koostööd ka maaülikooliga, siis edasine uurimistöö selgitab, milleks lambapiim ja sellest valmistatud tooted ennekõike kasulikud on,” arutles perenaine.

Peremees täiendas, et lambapiimast lähevad kõik kasulikud ained edasi juustu. Lambapiima rasvaprotsent on väga kõrge.
“Mägilased, kes ainult lambapiima ja sellest tehtud juustu tarbivad, elavad väga vanaks. Meil on saja aastani veel pikk maa minna,” tõi peremees naljaga pooleks kujuka näite.
Tegelikult alustasid Kauberid maalambaga. Perenaisele imponeerisid musta värvi lambad.

“Must lammas annab ju väga erinevat värvi villa, olevalt sellest, kas ta on pruunikas või hallikas. Tänagi pügasime musta lammast. Kui see pügatud oli, siis nägime, et vill on üsna mitut tooni. Musta lamba villakust saan ma halli, tumehalli, pruunikasmusta, musta ja kui õnnestub, siis ka helehalli villa. Juba see sorteerimine nõuab üksjagu tööd ja tegemist. Piimalammaste hulka jätsime kaks musta lammast alles,” jutustas perenaine.

Piimalammas annab päevas umbes liitri piima ja sellest kogusest saab 100 grammi juustu.

Loodusvärvid au sees

Kes oskab öelda, kui palju on neid inimesi, kes värvivad seentega? Üks neist on Tiiu Kauber, kes üldse austab loodusvärve.
“Saada nüüd ühest seenest kätte erinevaid värve, see on vahest mõne jaoks müstika, aga kui tulla meie tausta juurde tagasi, siis tuleb keemiat ka ikka natuke arvestada. Vanarahva hulgas pole seentega värvimine nii populaarne olnud. Ometi on ajaloost ka sellekohaseid näiteid,” teadis taluperenaine.

Abikaasa sõnasabast hakkas kinni Raivo, kes ütles, et seenest, nimega verkjas vöödik, oskasid lugu pidada juba viikingid. Selle seene vedelikuga värviti sajandeid tagasi juukseid. Põhja-Ameerika indiaanlased kasutasid sama seent punast värvi maalingute tegemiseks.

MTÜ Uustlu värk! Kaudu korraldab Tiiu kursusi, kus õpetab huvilisi loodusvärvidega värvima. Perenaine võib nimetada kümneid taimi, millest värve saab.

“See ei ole eriline äriline tegevus. See toob rohkem häid emotsioone. Kui siin käivad soomlased, siis ostavad nad just taimedega ja seentega värvitud lõngu. Korvid ostetakse tühjaks. Sellest lõngast kootakse salle ja mütse ning muid kudumeid. Ja miks nad meilt ostavad? Tuleb välja, et siin on hind palju odavam,” selgitas loodusvärvide austaja.

Peremees teeb giiditööd ja rajab terviserada

Raivo Kauber on Kuressaare kolledžis teinud giidieksami ja turiste on tal tulnud juhendada igal hooajal. Pidula ja Abula ümbrus on nii ajalooliselt huvipakkuv kui ka looduskaunis koht.

Pidula mõis, Odalätsi allikad, Saaremaa suurim jugapuu, Sepise jugapuu, Abula pank, tammik, allikad, jne, jne. Sügiseks planeerib peremees kilomeetrise tervise- ja matkaraja valmis saada.
Huvilisi õnneks jagub.

Nüüdsest on Tiiu ka Pidula mõisa ürdiaia tegevperenaine ja seda tööd peab ta enese jaoks väga tänuväärseks.

Print Friendly, PDF & Email