Iga pidu saab ükskord otsa, sest lõpeb ramm, võiks öelda tarbimisnõudlus.
Eestimaa kaubandusele on saabumas karmid põhjatuuled ja kainenemise aeg.
Ajakirjandus räägib majanduslangusest. Jõulude ajal ütleb rahvas: kui läinud trumm, mingu ka pulgad. Viimane pidu katku ajal.
Kaubanduskeskus kalmistu väravas
Auriga keskus Kuressaare piiril avati ajal, kui enamik asus kulusid kärpima. Äi noh, kena keik, nagu saarlased ütlevad, ainult et kas ostjaid jagub. Ikka leidub. Igal ajal on neid, kellel säästusid või lihtsalt pappi üle.
Kui Aurigasse sisenesin, haigutas Saaremaa suurimas ja uhkeimas keskuses tühjus, müüjad seirasid pilkudega – võta ometi, osta midagi. Tegelikult mõtisklesin tol hetkel – on sellist kolossi vaja, ja veel otse surnuaia väravas. Kudjape parun keeraks hauas teise külje, kui näeks, mis Issanda päikese all sünnib.
Kalmistu on püha, seal tahaks rahu ja vaikust, olla mõtetes siit ilmast lahkunutega. Nüüd käib tingel-tangel otse igavese rahuriigi väravate ees ja hullusel pole piire.
Mind painab küsimus, kes oli see inimene, kes andis loa surnuaia kõrvale kaubandustempli ehitamiseks. Kas Eesti vabariigis kustuvad raha imettegeva jõu ees igasugusedki tunded?
Saksamaa idaosas asub väikelinn Fürstenberg. Selle lähedal asus natsirežiimi ajal kurikuulus Ravensbrücki koonduslaager. 1990-ndate aastate keskel tahtis sealgi raha võim kohale, kus aastail 1939–1945 kannatasid ja hukati üle Euroopa miljoneid süütuid naisi, rajada supermarketit.
Pahameeletorm, mis asjaga kaasnes, oli enneolematu.
Miljonite protestiallkirjadega kirjad, mida adresseeriti kogu Euroopast Saksa valitsusele, peatasid ehitustegevuse. Eesti ei ole Saksamaa ja meil pole rahva häälel sellist võimu kui heaoluühiskonnas. Viisitamme vabariigi ja pealinna kõrval oleks asjaomastel instantsidel põhjust ka mere taga toimetada.
Saaremaa on harjunud välisturistidega. Sain Aurigas jutule ühe eaka saksa vanapaariga. Tugevam pool oli kõvasti üle kaheksakümne. Kui kohvitassi taga tuli jutuks Friedhof’i (saksa k kalmistu) kõrval asuv klaasist ja betoonist shoping’ukeskus, siis vanapaari sõnad olid: “Oh, mein Gott, keine Wörter! (Jumal hoidku, pole sõnu!) Külaliste arvates oleks Saksamaal taoline asi osutunud võimatuks.
Kerkib nagu seeni vihmaga
Kaubanduspindu kerkib majanduslanguse ajal Kuressaares nagu seeni pärast vihma. Kas neile kõigile jagub ostjaid ja maksujõulisi kundesid? Säästumarket on populaarne ja see, et veel üks juurde tehakse, on kiiduväärne.
Kodulinna Tartu kogemuste põhjal võin öelda, et isegi edulised Tartu daamid ei häbene perele seal ostusid sooritada. Võrreldes Rimide ja Selveritega annab Säästukas nädalas paarisajakroonise kokkuhoiu. Kuus jääb tubli tuhat rahakotti alles.
Maxima, mis Kuressaardegi kombitsaid ajab, on nii ja naa. Leedu odavkett väärib oma nime ja tööstuskaup, mida seal müüma hakatakse, ei kannata erilist kriitikat. Leedulaste näol on tegemist võõra sissetungijaga. Rohkem slaavlaste kaubamaja oma umbkeelsete müüjatega. Ainus ostmist vääriv kaup selles poeketis on lihatooted ja kala.
Positiivne kõige juures on see, et saarlane saab viimaks tõelise valikuvabaduse, ise kalkuleerida, kus on soodsam ostusid sooritada.
Kaubamaja üllatab
Mis tõeliselt üllatas, oli uues kuues vana Saaremaa Kaubamaja. Müüjad jutukad ja naeratavad nagu muiste. Oh imet, leti taga on veel neidki naisi, kes teenindasid paarkümmend aastat tagasi. Nostalgia ja uuendused parimas koosluses. Ammustest aegadest tuttav vanaproua leti taga ohkas ja ütles, et maja on ilus ja valgusküllane, aga ostjaid võiks rohkem olla, paraku on kaup kallis.
Tema sõnul maarahval sellist raha pole, et pilkupüüdvat osta. Vene ajal oli raha, ent polnud kaupa, nüüd on vastupidi. Spaades tervist parandavad põhjanaabrid pelgavad müüdavat kalliks, kui midagi soovitaksegi, siis tahetakse ikka tingida.
Painama jääb mõte – kas rajatud ja veel kerkivad keskused ning marketid leiavad ajal, mil kuklas tunneb majanduskriisi jäist hõngu, nii palju ostjaid, et ennast ära majandada?
Ühes võivad saarlased olla õnnelikud – nad ei põe suurushullustust, nagu on juhtunud Tartus või Tallinnas. Ülikoolilinnas avati novembrikuu algul omaaegses tehasehoones Mööblikaubamaja.
Kes ostab kallist mööblit?
Advendiajal valitses seal kahjuks tühjus. Hea, kui näed ses kolossis mõnda hingelist ringi jalutamas. Kes see raatsib osta Norras või Rootsis valmistatud 100 000 krooni maksvat raamatukappi või 75 000-kroonist nurgadiivanit?
Ütle veel, et majanduslangus ja pole raha. Edevusel ei ole piire, ka kitsastel aegadel. Täna vaatavad müüjad aga lakke. Ükski avalikkusele tuntud pealinna rikkur ei hakka maavillasesse Tartusse sõitma Fritz Hanseni järele.
Seepärast, kallis saarerahvas, olge realistid ja jääge kindlalt kahe jalaga maa peale.
Tarbimishullus on pühadeaja lahutamatu kaaslane. Jõulude eel kinnitas ühe Tartu edulise kaubakeskuse tuttav juhataja: võtke nende jõulude eel ja ajal viimast! Keegi kõrge pangahärra olevat Tallinnas kaubandusinimeste koolitusel mokaotsast poetanud, et pangad kingivad Eesti rahvale viimased jõulud enne julma käteväänamist. Tõtt ja karmi reaalsust on selles küllaga.
Mõõdukat tarbimist, kallid saarlased.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
et kaks võimalust – honorari pärast kokku kirjutatud lugu või siis lähenevad valimised. Tähelepanu pärast tuleb varakult hakata vaeva nägema. Meenutagem dr. Anti Liivi esinemisi. Kui neid hakkab ajalehes ilmuma, on automaatselt teada, et tuleval aastal on valimised.
Ei ole vahet, mis värvi parteipilet sisutühja jutu autoril taskus on. Enne valimisi hakkavad kõikide parteide grafomaanid hoogtööle. See siin lihtsalt juhtus keskerakondlane olema. Kuna artikkel ühtki värsket mõtet ei väljenda, püüdsin aru saada, miks see kirjutatud on. Jõudsin järeldusele, et soov nimi ja näopilt pildil hoida ning tõenäoliselt ka tiba honorari paneb sedalaadi lugusid kribama. Minu sõnum on, et inimesed ärge laske end valitavate sõnavahuga ära lollitada, vaadake tegusid.
Seotus keskerakonnaga
http://www.vvk.ee/k96/kandideerimine/1217030000.html
Kas V.Paavo väidab, et lasteaias avatavas Maximas hakkavad tööle umbkeelsed müüjad, kes kusagilt teab kust sisse tuuakse?
Mulle kohe väga meeldivad ja uue ehitus käib ja käib ikka seal, kus vaba ruumi on. Kesklinnas pole ju kohta, kuhu midagi ehitada ja lossiparki ei lubata ja eks see kesklinn kaubanduse poolest ka välja sureb või jääb mõnda turisti püüdma. Maxsima on aga oma kaubavalikuga võrdväärne Selveriga, kui mitte parem. Mis aga siin linnaservas puudub, on mõnus ajaviitmis koht ühe korraliku baari ja restoraniga.
Tõe huvides olgu märgitud, et kunagi keskerakonna nimekirjas valimistel kandideerinud Vambola Paavo nime täna enam ühegi partei nimekirjast ei leia. Siikohal palun artikli autorilt vabandust, et teda keskerakonna liikmeks nimetamisega alusetult solvasin. Aga artikkel sellest paremaks ei lähe. Seega kirjutamise motiiviks on siis ainult raha. Kui kirjutamine autori ainus leib on, annan tööõnnetuse andeks.
Mida tähendab sõna “eduline”? Kas pole mitte mingi ebamäärane soome laen, mis meie keeli peaks olema midagi muud?
tundus nagu mõistliku jutuga mees aga see artikkel on küll sulest välja imetud. noh, eks majandussurutis annab igas sektoris tunda, arusaadav, kirja tuleb panna kõik mis silma hakkab, mis siis, et juba leierdatud “uudis”. siiski, ei ole mina Aurigasse sattunud ajal, mil haigutab seal tühjus ja müüjad ohvrinäljas pilkudega mind jahivad. pigem on see alati liialt ülerahvastatud, sama mis selver.
inimestel on fantastiline võime vanaduses hakata elama “teiste elu”. miks peaks see kedagi, kes pole ise raha alla pannud, kõigutama, milline saab olema mingi kaubanduskeskuse või -keti saatus? või on see ehk ehe eestlaslik kadedus?
Kui tegu pole valimiseelse esiletükkimisega, palun vabandust. Lihtsalt jutt tundub nii sisutu ja mõttetu, et paratamatult meenuvad lehelood, mis tähelepanu tõmbamiseks valmis higistatud.
100% nõus Mariga
Voi? Oma Saare lugeja on väga nõudlik! Vähemalt siinseid kommentaare lugedes jääb selline mulje. Kui latt on kõrgel, siis selle alt minekut pannakse kohe tähele. Siiski asi ju väga hull ei olnud, loo lugesin ikka lõpuni, mida enamusel juhtudel ei juhtu. Hea, kui kirjutatakse asjadest, mis meile korda läheb, nt kurtmine eurobürokraatia üle ja Saaremaast kaugelviibijate hala ei lähe vähemalt mulle küll korda. Ja hea oleks, kui siinsetest kommenteerijatest vähemalt paar julgeks ka midagi arvata oma nime all ja lehe veergudel neidki näeks. Arvamuse sisu paistab teil olevat.
Vambola võta oma validool ja istu akna alla kasse vaama tagasi.
Mis te inimese kallal näägutate! Arvamust võib igaüks avaldada, jätke autori nimi rahule.
Nime võiks küll rahule jätta. Jutt ise aga on nii nagu on. Pole see keskus nii kalmistu väravas midagi. Austades kalmistu rahu saan ikkagi aru, et pole mõeldav luua kalmistu ümber paarikilomeetrise raadiusega nn. rahutsooni. Linn paratamatult kasvab sinnapoole.
Teine asi see, et mis selles kaubanduskeskuse halba on. Külastajaid väga palju tõesti pole, majandussurutis ja talvine aeg. Kuid kuna seal on koos palju erinevaid asju, siis autoomanikuna käin seal sageli, kaubamaja puuduseks on just ebamugav parkimine. Pole parata, parkimismugavus mõjutab.
Väike naerukoht muidugi see, kus kaubamaja endiselt naerusuiseid müüjaid meenutatakse, kes juba nõukaajast seal tööl. Kuid olgu, ei hakka sellise kauni talveilmaga õelutsema :))
Segane tendentslik jutt tundub. Aga kui artikli juurde panna info, et autor ajakrjandusliku taustaga keskerakonna liige ja alanud aastal on kohalikud valimised tulemas, saab kirjatüki eesmärk selgemaks. Täpselt keskerakonna tüüpilisele valijale sihitud. Nõukaaega taga nuttev, Edgarile surmani ustav, kõige uue suhtes umbusklik, pensionieas lugeja loeb justkui omi mõtteid. Puudub veel lause, et Auriga ehituse raha oleks võind pensionäridele jagada. Aga selliseid taskupoliitikute kirjandeid alles hakkab tulema.
Mis siis, et KE liige? Kas me oleksime õnnelikumad kui kõik poliitikud rahvaliitlased oleks? No on alles arusaam poliitikast!
Igal inimesel on õigus kommida ja seotus keskerakonnaga on selge liialdus. maailmavaatelt küll Edgari partei vastand ja aastaid Reformi liige. Vot nii. Mis parata kui inimesed tunnevad ja astuvad ligi ka Kuressaares ning tahetakse rääkida. See on vist ajakirjaniku kohus.
See polnud jutt ega laul. Ilukirjanduslik üllitis kaubanduslikus laadis. Parim osa sellest on ilmselt honorar, kui seda sellite asjade eest jagatakse. Kui see tõesti pangaarvele tuleb, võtke kirjatsura selle eest endale pits viina ja pidage aru. Kõiksugu jama ei ole vaja trükkida, avage blogi ja saate ennast loodudtsäästvamalt väljendada!
Kahju,et hävitati suures ulatuses Kudjape surnuaiale sissesõidutee äärne ilus mets-allee…
Kui Aurika ümber nimetada Kalmistu Kaubamajaks, Surnuaia Supermarketiks või lihtsalt Laibamarketiks peaks asjad paika loksuma. Või kuidas?