Tahaks kõiki tänada…

Tahaks kõiki tänada...

 

Eestlaste kui rahvuse püsimine on ajaloo vältel mitmeid kordi küsimärgi all olnud. Meie keele ja meie kultuuri tugevus on taganud selle, et oleme rahvusena alles.

Teine aspekt keele püsimise juures on vajadus seda keelt kasutada. Vaatamata asjaolule, et ladina keelt ei kasuta keegi emakeelena, on ta säilinud teaduskeelena. Keele hea kasutamine hoiab selle puhtana. Minule on eesti keele säilitajana ja kasutajana suureks eeskujuks olnud kirjanik, filmimees ja poliitik Lennart Meri.

Seoses jõulupühade ja aastavahetusega korraldatakse üritusi, kus inimesi tänatakse nende senise tegevuse eest. On palju glamuuri, esinemisi, sõnavõtte. Neid kõiki läbib ühine joon, mis on seotud just keelekasutusega.
Ma tahaks tänada oma sponsoreid, tahaksin öelda tänusõnu neile, kes mind aitasid, tahaks üle anda meene, tahaks loota, et teie tegevus jätkub jne. Tahaks ja tahaksin.

Aga minul on küsimus, et miks sa siis ei täna, kuigi tahaksid? Miks peab tänamisel kõhklema? Äkki tekib südames ja hinges hoopis soojem tunne, kui väljendame end nii: ma tänan oma sponsoreid; ma ütlen tänusõnu neile, kes mind aitasid; ma annan üle meene; ma loodan, et teie tegevus jätkub. Tänuavaldamine ei tule juhuslikult, tänatakse ikka tehtu eest.

Need mõtted tekkisid mul siis, kui vaatasin televiisorist aasta sportlaste austamise saadet. Nii autasude kätteandjad kui ka saajad – kõik tahtsid olla väga tänulikud.

Ja oh imet, kui tuli Kaia Kanepi kord, kuulsime kauni naeratuse saatel väljendatud ilusat tänu oma treenerile, meeskonnale, sponsoritele ja pöidlahoidjatele. “Ma tänan teid kõiki,” ütles meie tennisekuulsus! See oli tõesti ilus!

Print Friendly, PDF & Email