Majanduskommentaar aastale 2008: Paabeli torn (8)

Majanduskommentaar aastale 2008: Paabeli torn

SARNASUS: Tänapäeva majandust võib võrrelda Paabeli torniga, mille ehitamises osaleb kogu maakera rahvastik; ühisprojekti ehitusmaterjale kasutatakse aga vastavalt omaenese tarkusele.

Püüe anda asist hinnangut majandusaastale 2008 on ääretult raske kui mitte võimata. Viimased 12 kuud on seniseid arusaamu sedavõrd pahupidi pööranud, et ilmselt alles aja kulgedes hakkavad selle pusle tükid pisitasa oma õigetele kohtadele nihkuma.

Sissejuhatuseks tundub, et liberaalne turumajandus, mis viimased aastakümned on tervet ilma suhteliselt libedalt ja isereguleeruvalt ülesmäge vedanud, ei suuda tänaste mastaapide juures enam tagada tekkivate probleemide paindlikku ja tagasilöökideta lahenemist.

Teisalt paistab, et ka senine majandusmudel, mis baseerus usul katkematust kasvust piiratud ressursside najal, ei ole tegelikult jätkusuutlik.
Ning lõppeks on inimliku tarbimishimu mõõdutundetu ergutamine ja stimuleerimine “võlgu” tulevikuootuste najal saavutanud mastaabid, mis ületab igasuguse arusaamise ratsionaalsusest.

Ehk sedapidi võttes ehitati terve hetkel toimiv ilmamajanduse mudel üles eeldusel, et tulevik on kustumatult helge ja sõit käib aina pärituult. Ilmselt just seetõttu unustati projekteerimata pidurdussüsteem ja avariiväljapääsud.

Iseoma tarkusest lähtuvalt

Mingis mõttes võibki meie majandust vaadelda Paabeli tornina, mille ehitamises osaleb usinate sipelgatena kogu maakera rahvastik, kasutades ühisprojektis aga ehitusmaterjale ja -viise vastavalt iseoma tarkusele. Paraku sellisena need asjad omavahel just kõige paremini ei haaku, sestap pole ka ime, et esimene maalihe torni viltu kallutas.

Nüüd seisavad kõik, näpp suus, vaatavad üksteisele otsa ja otsivad patuoinast arhitekti. Paraku pole viimast olemas, tegelikult pole antud ehituse jaoks olemas ka projekti ennast, kõik puha omalooming, kõrs-kõrre haaval kokku tassitud ja üksteise peale asetatud, kuidas hetkel just parem paistis.

Selget diagnoosi majandustõvele pole

Täna käivad vaidlused sellel teemal, kuidas oleks targem edasi talitada. Et kas saab torni kuidagi otseks ja püsivaks, kui vaierid külge panna ja paksudest rahapakkidest plaastrid peale? Või tuleb siiski telliste kaupa uuesti algosadeks lahti võtta ja kindlamale vundamendile üles ehitada.

Selget ja ühest diagnoosi ilmamajandust laastavale tõvele pole tänaseni. Tundub, et kohati oleks nagu tegemist mingi kollektiivse hullusega, kus terved riigid ja rahvad on võtnud röögatutes kogustes SMS-laenu tulevikult. Seda heas usus ja lootuses, et nii inimese kui riigi rahakott saab ajapikku ainult paksemaks minna.

Paraku majandus meie uskumustest ja ootustest suurt ei hooli, tema käib ikka omasoodu, kord üles, kord allamäge. Ja just need allamäge vabatehnika etapid toovad esile ning võimendavad varem tehtud väärarvestusi.

Lootus “heade aegade” lõputule jätkumisele

Keegi tarkpea on teraselt täheldanud, et enamik halbu otsuseid tehakse headel aegadel. Nii julgustas pikk ja kauakestev majandusbuum inimesi üha hoogsamale tarbimisele ja investoreid üha hasartsematele rahapaigutustele.

Meeletu kinnisvaraarendus, taevasse sööstnud aktsiahinnad, tarbimishullust rahuldavate majandusharude ülikiire kasv – kõik see on märk optimistlikust inimloomusest ja ootusest “heade aegade” lõpmatule jätkumisele.

Ühel hetkel sai aga tarbimisbuumile orienteerunud majandusmootoril küte lihtsalt otsa, lisaks võttis vahepealne energiakandjate hinna hüpertõus ära ka edasituksumiseks vajaliku hapniku.

Seetõttu näebki ilmamajandus hetkel välja nagu räsitud alpinist pärast järsku mäkketõusu – õhku ahmiv ja jõuetu. Aga eks ta kosub jälle ning asutab end mingil hetkel uuesti ülesmäge, arvestades tormlemisest saadud värsket õppetundi.

Säilinud on ju tehnoloogiad ja töökäed

Vaadeldes toimunud kataklüsme torkab pähe ketserlik mõte, et aktsiaturgudelt ja kinnisvaraärist haihtunud miljardid polegi oma olemuselt muud kui ülepaisutatud lootustest liigse õhu väljalaskmine. Umbes nagu värske ädala peal ülepingutanud mullika vabastamine gaasipuhitistest.

Tegelikult on ju maakeral ikka veel alles kõik tehased, tehnoloogiad ja töökäed, lihtsalt mullistunud ootused hinnati alla kooskõlas tegeliku turukursiga. Umbes nagu “Hullud päevad” Stockmanis.

Ainult selle vahega, et ostjate horde pole riiulite vahel tunglemas. Ühtedel on selleks korraks lihtsalt raha otsas ja teised loodavad, et ehk saab ülehomme veelgi odavamalt.

Naasmine talupojalikult kaine mõtteviisi juurde

Saab näha, milliseid järeldusi teevad valitsused ja inimesed saadud õppetunnist. Selge on aga see, et ka turumajandus ei saa tänastes tingimustes olla piiritu ning vajab mingeid regulatsioone. Paraku ei ole majandus tavaline sõiduauto, tema suunamine on oluliselt raskem kui roolikeeramine ja gaasi- või piduripedaalile vajutamine.

Tõenäoliselt kõige olulisem nähtus lõppeval majandusaastal on tegelikult suhteliselt kiire muutus inimese oma mõttemallides.

Hurraaoptimism on asendunud kahel jalal maa peal seismisega ja kui soovite, siis tagasipöördumisega kaine talupojaliku mõtteviisi juurde. Arusaamise juurde, et alati peab sahvris miskit ka varuks olema ja viljasalv peab igama üle ootamatu ikalduseaasta.

Marjade küpsemine seisab ees

Maailm ei tundu täna enam nii turvaline paik, kui me endale ette kujutasime. Siin toimetulemiseks tuleb kõvasti vaeva näha ja ilma ei anta siin elus midagi, isegi euroliidus mitte.

See, mida me täna majandusilmas endi ümber näeme, on tegelikult alles õied, marjade küpsemise aeg on veel suuresti ees. Mõttemallide muutumine tõi endaga kaasa järsu nihke tarbimistavades, viimane aga omakorda kukkumise tegevusvaldkondades, mis on suunatud küll inimlike, aga siiski mitte elutähtsate soovide rahuldamisele.

Vaadates enda ümber, võib oletada, et selliste kaupade ja teenuste maht moodustab kogu majandustegevusest tubli poole kui mitte rohkem. Siit vastus ka küsimusele, kas ja kuivõrd see teema meid lähitulevikus puudutab või meist mööda läheb.

Eestlaste pisuhänd?

Eestimaa ei ole paraku omaette oaas ja kõik ümberringi toimuv haarab meid paratamatult kaasa. Viimastel aastatel oleme kahmanud juurde nii priske tüki heaolupirukast, et paratamatult kerkib küsimus – on’s eestlased endale miskit moodi pisuhänna meisterdanud, kes mööda ilma varandust koha peale kokku tassib?

Muuga nagu ei oskagi põhjendada juba aastaid kestnud 10–15% palgakasvu ja riigieelarve topeldumist väga lühikese aja jooksul. Tänaseks oleme oma tööjõu ja tootmise hinnatasemelt igatahes jõudnud sinnamaale, kus selle raha eest on järjest raskem muule ilmale midagi vahetuskaubaks pakkuda.

Ehk meie enesehinnang ei pruugi enam kokku langeda väärtushinnangutega mujal ja edasiminekuks tuleb kas kiiremini liigutada ajusid ning käsi või siis ootuseid vähe maha võtta.

Totaalseks pessimismiks pole põhjust

Kuigi kogu see jutt kukkus välja tahtmatult tõsine, siis totaalseks pessimismiks tulevikus tegelikult ka põhjust ei ole. Majanduslangus tähendab eelkõige tagasiandmist harjunud elustandardis. See tähendab, et tuleks end arvata tasandile, kus me olime mõni aasta tagasi.

Umbes nagu lauamängus “Reis ümber maailma”, kus ebaõnnestunud täringuviske tagajärjel tuleb mõni ruut tagasi astuda – kuid ega sõit ise sellepärast seisma jää!

Lisaks on elu saarlasi erinevalt viimased aastakümned “vati sees” toimetanud Vanast Euroopast karastanud, andes kohanemisoskust järsult muutuvates majandamistingimustes. Ehk teiste sõnadega – kõike seda oleme me juba näinud.

Üleminek turumajandusele ja Vene majanduskriisi järelmõjud 90-ndatel elati üle suht valutult ja pole põhjust arvata, et saarlaste leidlikkus ja kangus ise hakkama saamisel oleks nüüdseks kuidagi rooste läinud.
Vastasel juhul poleks me tänaseks pooleski seal, kus oleme.

Print Friendly, PDF & Email