Professor Herbert Ligi mäletuseks: “Maailma ajaloo” avaldamise lugu

Professor Herbert Ligi mäletuseks: “Maailma ajaloo” avaldamise lugu

SUUREMATES KEELTES OLEMAS: Kakskümmend aastat tagasi kavandati professor Herbert Ligi eestvedamisel 8-köitelise eestikeelse kogu teose “Maailma ajalugu” väljaandmist. Teos on tänaseni ilmumata.

Saaremaa ajalehed pidasid hea sõnaga meeles ajalooprofessor akadeemik Herbert Ligi tema 80. sünniaastapäeval. See elustas mälus tema töödest ja tegemistest ajaloolasena ühe episoodi, millega minul olid kokkupuuted kirjastustes töötamise aastail. See oli originaalse eestikeelse “Maailma ajaloo” avaldamise mõte. Et asi tookord vaid mõtteks jäigi, ei pälvinud see üritus juubelikirjutistes tähelepanu. H. Ligi arvukate ilmunud raamatute kõrval vääriks see ettevõtmine samas siiski meeldetuletamist – kas või selleks, et ärgitada tänaseid ajaloolasi ja kirjastajaid ideed realiseerima.

Minu isiklikus arhiivis on säilinud kaks sellekohast dokumenti. Esimene on Herbert Ligi koostatud 7-leheküljeline esitis kirjastusele Eesti Raamat “Maailma ajaloo” väljaandmiseks. Dokument saabus kirjastusse seisukoha võtmiseks kirjastuskomiteest 1984. aasta oktoobrikuu viimastel päevadel ja sellel olid kirjastuskomitee esimehe Lembit Kaigi ja osakonnajuhataja Leho Klaseri resolutsioonid.

Mahukas teaduslik väljaanne

Esitis algab põhjendusega niisuguse väljaande vajadusest. Edasi peatutakse raamatu eeldatavail autoreil. Nende hulgas näeb Herbert Ligi enda kõrval professoreid H. Piirimäed ja J. Konksu ning dotsente M. Tänavat, O.-M. Klaassenit ja K. Jaansoni Tartu ülikooli üldajaloo kateedrist, aga ka alles kandidaadikraadi poole püüdlevaid A. Musta ja V. Tamulit.

Veel nimetab ta kümmekonda asjatundjat teistest kateedritest, teaduste akadeemiast ja mujalt. Herbert Ligi arvates peaks teos “Maailma ajalugu” tulema 8-köiteline, kusjuures iga köide sisaldaks 35–50 autoripoognat. Seega oleks teose kogumaht 300–350 autoripoognat. Tööga peaks põhijoontes toime tulema aastail 1986–1990.

Järgnevad ettepanekud väljaandmise korrast, võimalikest köidete toimetajaist ja kolleegiumi liikmeist. Ning lõpuks viiel leheküljel üksikasjalik suurteose struktuuri ja sisu ülevaade.

Suhtumine oli positiivne

Niihästi kirjastuses kui ka kirjastuskomitees oli suhtumine asjasse positiivne. Kui miski kõhklusi-kahtlusi tekitas, siis organisatsiooniline ja materiaalne külg. Kõige sellega seondub üks teine dokument – koopia akadeemik Juhan Kahki kirjast professor Ligile (dateeritud on see kuupäevaga 21. november 1984).

Ei mäleta, kes saatis selle prospekti tutvumiseks teaduste akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemik-sekretär Kahkile, kas tegi seda kirjastus, komitee või koguni H. Ligi ise. Igatahes on Kahki kiri mõneti märgiline.

Tallinna ja Tartu rivaalitsemine

Ülikooli tartlastest ja akadeemia tallinlastest ajaloolaste vennaskonnad olid sellal omavahel mingil määral rivaalitsevad, kohati vahest konkureerivadki. Ligi esitis kandis selgelt Tartu- ja ülikoolikeskset iseloomu, kuigi võimalike autorite hulgas olid nimetatud ka J. Kahk ja E. Tarvel, kes töötasid teaduste akadeemias.

Sellest hoolimata paistis akadeemik Kahki kirjast mitte just eriti suurt vaimustust. Tõsi, põhimõtteliselt kiitis ta idee heaks. Samas aga tehti kohe vihje võimalikele raskustele.

Suurem osa Kahki kirjast oli pühendatud autorkonnale. Ligi idee oli selgelt Eesti-keskne, Eestist lähtuv ajaloo käsitlus, mis on kirjutatud eesti autorite poolt. Kahk pidas vajalikuks “vähemalt teatud määral kaasata ka vennasvabariikide teaduspotentsiaali”.

Ta loetleb terve rea ajaloolasi, keda võiks kaasa haarata, pidades seejuures tähtsaks, et autor “vähemalt teatud määral on teinud vastava maa ajaloo osas ka uurimistööd”. Kahk lõpetab märkusega: “Väljaande keskus ja staap jääks muidugi vabariiki.” Kas on see vihje, et keskus ei peaks tingimata jääma Tartusse?

Äsja tsiteeritud kirja koopia saatis autor kirjastuse direktorile Roman Siirakule märkusega: “Ootan vastuskirja “ENSV ajaloo” asjus.” Oma 11. novembri kirjas oli akadeemik J. Kahk teinud ettepaneku anda aastail 1955–1971 ilmunud kolmeköitelise “Eesti NSV ajaloo” jätkuna välja täiendav köide.

Kirjastus nõustus põhimõtteliselt Eesti ajaloo uue üllitisega, kuid tegi omalt poolt ettepaneku teha algusest peale mitmeköiteline uus väljaanne. Kas mõjutas Kahki arvamust ka eeldatav konkurents kahe ajalooalase suurteose samaaegsel ettevõtmisel? Oli ju kirjastamisvõimaluste piiratus sellal üldteada asi.

Bürokraatiamasin käivitus

Igatahes olid niihästi Eesti Raamat kui ka kirjastuskomitee H. Ligi ettepanekuga nõus ja algas tavaline bürokraatia – tuli raamat plaani võtta. Tookord oli kirjastusel kaks põhilist plaani: järgmise aasta temaatiline annoteeritud ilmumisplaan ja nn ettevalmistusplaan. Esimene oli konkreetne ja pidi mahtuma etteantud arvnäitajate (paber, trükivõimsused, finantsid) raamidesse.

Teine oli vabam ja sisaldas edaspidi avaldamisele tulevaid raamatuid. Sinna see ajalugu pandigi. Seegi plaan oli annotatsioonidega ning muidugi oli selge, et tegemist on originaalse suurteosega.

Mõlemad plaanid tehti kohe ka vene keeles, sest lõppinstantsina pidi need kinnitama Moskva. Kõnealused plaanid tuli kinnitada vabariikliku kirjastuskomitee kolleegiumil, EKP Keskkomitee bürool ja lõpuks liidu kirjastuskomitee liiduvabariikide kirjastuste osakonnas, kus arutamisest võttis osa partei keskkomitee propagandaosakonna kirjastustega tegelev sektorijuhataja või instruktor.

Just sellel viimase instantsi arutelul pandigi eestikeelsele “Maailma ajaloole” pidur peale. Leiti, et see on väikesele vabariigile liiga raske, ülejõukäiv asi, ning soovitati piirduda keskkirjastuste väljaannetega.

Seejärel peeti Tallinnas uuesti aru. Kui ma õigesti mäletan, peeti nõu ka partei tookordse ideoloogiasekretäri Rein Ristlaanega. Igatahes otsustati tööga edasi minna. Tekkis mõte, et kui ükskord väljaandmiseni jõutakse, pannakse igale köitele oma pealkiri, kuid sõnaühend “Maailma ajalugu” jäetakse seerianimetuseks.

Moskvat sai üle kavaldada

Tagantjärele peab tunnistama, et ega Moskva pärast jäänud ükski originaalraamat välja andmata. Lihtsalt sai uus pealkiri pandud, mis eeldatavalt oleks Moskvale sobivam olnud, ja ka raamatu annotatsioon sai kirjutatud nii, et läbi läks.

Ja lõpuks, ega Moskva teadnudki, mida seal eestikeelses raamatus kirjutati. Tõlgetega, eriti ilukirjandusega, oli iseasi. Neil olid originaaltekstid, mille autorid olid teada ja seal juba mingit mimikrit teha ei saanud.

Ei mäleta, kas me ülikooli inimestele ja kavandatava ajalooteose autoritele probleemidest ka rääkisime. Igatahes jätkasime neilt käsikirjade nõudmist. Enne, kui käsikirju tulemas ei paistnud, me väljaannet enam mingisse plaani ei pannud.

Esimesed sammud

Asi tuuris üsna kaua. Kõik see plaanimajanduse bürokraatia, aga ka autorite ettevalmistus kestis aastaid. Muutusid väljaande struktuur ja avaldamise esialgsed kavad. Ei mäleta, mis aastal me jõudsime esimese konkreetse sammuni – sõlmisime lepingu esimese köite tegijatega.

Koostajaks-vastutajaks oli Linnart Mäll, kelle hooleks jäi ka Idamaade varasema ajaloo kirjutamine. Teine põhiautor oli Märt Tänava, kes pidi hoolitsema Euroopa regiooni vanaaja ajaloo eest.

Kirjastus omalt poolt autoreid kuigivõrd taga ei ajanud. Ja ega autoridki eriti kiirustanud. Kuid igatahes veel aprillis 1989 kirjutas L. Mäll Vikerkaares: “Tõsi, “Maailma ajalugu” on alles kavatsus.

Selle eestikeelse suurteose ettevalmistustööd juba käivad, ja kui kõik läheb nii, nagu kavatsetud, siis peaks paarikümne aasta pärast mituteistkümmend köidet meie riiuleil asuma.”

Edasi arutleb Mäll bravuurselt ja kõiketeadvalt, kuidas “Maailma ajalugu” kirjutada tuleks. Kuivõrd ta aga käsikirja kirjutamiseni jõudis, seda ma ei tea.

Print Friendly, PDF & Email