Laat mitte raha, vaid mõnu pärast

Laat mitte raha, vaid mõnu pärast

NAGU KOKKU LEPPINUD: Kõik laadal kauplejad kinnitavad nagu ühest suust – ega me pole siis siia raha pärast tulnud! Tulime mõnusa olemise ja hea seltskonna pärast!

Oh mis ime, laupäeva keskpäeval on Pikal tänaval autot parkida peaaegu et võimatu – tänava mõlemad ääred on puuetega inimeste koja lähedal paksult masinaid täis. Jõululaadale kutsub uhke plagu, mis hoovivärava kohale tõmmatud, ja mõnus jõulumuusika kostab juba kaugele… Inimesi muudkui voorib sisse ja välja. Laat mis laat!

Saaremaa puuetega inimeste koja projektijuht Marju Saar, üks jõululaada korraldajaist, käib hoovi peal kärmelt ringi, punane päkapikumüts peas. Köögis on tublid päkapikud Juta, Jane ja Veronika saanud just valmis pajatäie kuuma suppi ja seda jagatakse lahkesti kõikidele soovijatele. Pikad sirged noormehed käivad kandikuga ringi ja pakuvad kuuma teed.

Et neil oleks omavahel mõnus olla

Marju leiab kiire toimetamise vahel aega ajakirjanikule selgitada, et säärane puuetega inimeste jõululaat on meie maakonnas muutunud traditsiooniks – tänavu toimub see juba kolmandat korda.

“Teeme seda selleks, et inimesi kokku tuua ja näidata ülejäänud rahvale, mida puuetega inimesed teevad. Meie ainus soov on, et neil oleks siin omavahel mõnus olla.” Kõik müügikohad on siin tasuta ja kogu raha, mis õnnestub teenida, jääb tegijatele enestele.

Tiiu Randma, puuetega inimeste koja juhtumikorraldaja lisab, et laada mõte ja eesmärk on puudega inimesed kodust välja tuua. “Jõululaat on nende jaoks aasta lõpus üks suuremaid üritusi, mis lõpeb õhtuse jõulupeoga,” räägib Tiiu. “Siin saavad puudega inimesed näidata, mida nad on kodus kasvatanud, mida metsast korjanud ja purki pannud, millist näputööd teinud.”

Laat toimub tänavu juba kolmandat aastat ja see on inimeste hulgas küllaltki populaarseks saanud. Tiiu ütleb, et juba varakult hakatakse helistama ja huvi tundma, millal täpselt ja kuidas…

Tiiu kiidab ka tublisid vabatahtlikke abilisi. Nagu ka varasemail aastail, on laadal vabatahtlikud toetajad. Üks neist Lions-klubi, kelle liikmed tänagi sissepääsu juures kuuski müüvad. Kuuskede heategevuslik müümine on lionsite pikaajaline traditsioon – oma kümmekond aastat.

(Pärast saame teada, et vanurite ja puuetega inimeste toetuseks korjati kuusemüügiga tänavu kokku ligi 10 000 krooni.) Kuressaare gümnaasiumi 12.a klassi abituriendid on küpsetanud piparkooke ja müüvad neid jõulumaiustusi täna laadal ning Kuressaare linna vahel. Saadud tulu läheb puuetega noorte ja laste toetuseks.

Selles majas on hea aura

Püüame vahelduseks kinni ühe kole pika päkapiku. Selgub, et igapäevaelus on ta väga tähtis mees – Avo Levisto, Saare maavalitsuse registrite ja infotehnoloogia talituse juhataja. Levisto figureerib jõululaadal lionsite esindajana ja muusikuna. Just äsja on laadaplatsil esinemise lõpetanud puuetega inimeste koja naisansambel, mille juhendaja Levisto on.

Mees räägib, et on selles majas muusikaringi juhendanud juba kümmekond aastat. “Mul on siin majas lihtsalt hea olla, sest siin on toredad inimesed,” tunnistab Levisto. “Vaata, inimene otsib ju ikka kohta, kus tal on hea. Kui ümberringi maailm tundub olevat kuidagi kuri, siis siin majas need inimesed ei kurda mitte kunagi.”

Naisansambel laulvat juba täitsa kenasti. Levisto sõnul söandanud nad tänavu isegi vokaalansamblite konkursil üles astuda. Kui arvestada seda, et ansamblis on ka mittenägijaid, kes õpivad laulud ära puhtalt kuulmise järgi, siis teeb lauljate edu juhendajale ainult rõõmu.

Päkapikkudel on kiire aeg

Ühtäkki sibab laadaplatsil terve trobikond punaste mütsidega pisikesi tüdrukuid. No muidugi, kohal on Tiiu Haavik oma Gymnastica päkapikkudega!

“Üldiselt on nii, et me olemegi juba nagu päris päkapikud. Muudkui esineme, terve selle kuu, peaaegu et iga päev,” muheleb Tiiu ja lisab, et lastele meeldib, kui saavad esineda. “See jõuluaeg on ju nii lühike ja kui õpetaja siis ka midagi ette ei võta, on ta päris rumal.” Pärast jõule lubab treener Tiiu endale ja lastele pisut puhkust, aga siis tuleb treeninglaager. Gymnastical tuleb ju valmistuda Austria-sõiduks. Seal Saaremaad kehvalt esindada ei ole kindlasti lubatud.

Pärast väikeste päkapikkude lustlikku tantsu asuvad laadaseltskonda lõbustama Aste põhikooli ja vanalinna kooli lauljad, lauluõpetaja Malle Veske.

Kooki ja moosi, näputööd mitut moodi

Mida pakutakse? Ütlen kohe alguses ära, et kogu see seltskond, kes oma toodangut pakub, on ülimalt heatujuline ja naerusuine. Ja kõik nad oleks nagu kokku leppinud ühes – ega me pole siia raha pärast tulnud! Tulime mõnusa olemise ja seltskonna pärast. Selgub, et mitmed neist on jõululaadal juba kolmandat korda.

Ühe laua tagant leiamegi korraldajatelt palju kiidusõnu pälvinud Kuressaare gümnaasiumi 12.a klassi abituriendid, kes kauplevad omatehtud piparkookidega. Kaks suurt kastitäit! Kõik kenasti kirjuks maalitud, ükshaaval tsellofaani sisse pakitud ja punase lipsuga kinni seotud. Tõeliselt ilus jõulukink. Hind – 10 krooni tükk. Kogu saadud tulu läheb puuetega laste ja noorte toetuseks.

Selgub, et see klass on algusest peale, seega kolm aastat heategevusega tegelenud, ja see pole nende jaoks üldsegi koormav. Vastupidi, tüdrukud-poisid räägivad läbisegi, et üks osa nende klassist küpsetas, teine osa kaunistas ja kolmandad tegelevad müügiga. Samal ajal kui nemad müüvad piparkooke laadal, müüb osa nende klassist jõulumaiust Kuressaare linna vahel. “Küll me need maha müüme!” on noored kindlad. “Igal aastal oleme neist lahti saanud.”

Tulime ennast näitama

Kõrvallauas pakuvad invaühingu liikmed Meedia Leedo ja Anne Lember ekstra laada jaoks keedetud kreegi-õunamoosi. Kes ostab moosipurgi, saab kauba peale lihapiruka.
Kogula hooldekodu müüb kaarte ja savinõusid.

Kallemäe kooli käsitööõpetaja Liia Aaviku sõnul ei tulnud nemadki siia äri tegema. “Tulime ennast näitama!” Praegu õpib Kallemäel 22 last ja õpetaja sõnul see arv pigem väheneb. “See näitab, et sünnib rohkem terveid lapsi, ja see on ju tore.”

Aga need lapsed, kes praegu Kallemäel käivad, vajavad edaspidigi toetatud elamist. Käsitööõpetajana on nende lastega rohkem seletamist, ise ette näitamist ja koos tegemist, kuid kõik saavad ilusti hakkama. Koduleib, mille üks õpetaja ise küpsetas ja Liiale kaasa andis, hakkab juba otsa saama. Oleks teadnud, et sel nii hea minek on, võinuks seda ju rohkem kaasa võtta, arutleb Liia.

On, mida vaadata

Tavapäraselt kohtame sellelgi laadal Randvere tööõppekeskuse tublisid ja töökaid juhendajaid-naisi Sirje Kiierit ja Ludmilla Siplast. Sirje tegeleb parasjagu ostjaga, kes peab aru, kas osta üht nägusat kaltsuvaipa või mitte. Ära ta lõpuks selle ostis. Sirje räägib, et nad on müünud ühe laste lapiteki, patju ja põllesid.

Jüri Heinlaid, kel on Randveres oma firma Sakadak, kust mitmed tööharjutajad on endale töökoha saanud, räägib, et praegu on kehv aeg. “Inimesed on hakanud raha kokku hoidma ja enam igasugust pudi-padi kokku ei osta. Firmal on päris raske ots-otsaga kokku tulla.”

Laadal on, mida vaadata. Täiesti huvitav on laudade vahel kõndida ja üht-teist ka teada saada. Näiteks, saan täiesti põhjaliku ülevaate viimasel ajal nii populaarsest viltimistehnikast.

Aga on ka väga ilusaid korve ja punutisi, mida teinud pimedate ühingu liikmed, on heegeldatud ja tikitud linikuid. Ja kohal on ka naabersaare Hiiumaa puuetega inimeste esindajad.

“Suvel oli meil saarlastega sõpruskohtumine ja siis nad meid kutsusid,” räägib Hiiumaa puuetega inimeste koja käsitööjuhendaja Leili Liit. Tema pakub pakse Hiiu pätakaid, sokke, kindaid, kooki ja piparkoogitainast. Kõik Hiiumaa puuetega inimeste tehtud.

Sellel laadal on hea aura

Niisiis, laat on korralikult üle vaadatud. Pildid tehtud ja inimestega torts juttu aetud. Tõepoolest – ongi nii, et sellel laadal on hea aura.
Hulk aega arutame fotograafiga veel, et mis sel elul siis lõpuks viga on, kui käed-jalad terved ja mõistus ka peas. No on see majanduslangus, aga peavad need jõulukingid siis nii kallid olema. Saaremaa puuetega koja jõululaadalt sai nii mõnegi päris odava, aga huvitava asja, milles nii palju tegemisrõõmu ja südamesoojust.

Print Friendly, PDF & Email