Hillar Uustulnd: reisijad ei ole minu jaoks, vaid mina olen reisijate jaoks (1)

Hillar Uustulnd: reisijad ei ole minu jaoks, vaid mina olen reisijate jaoks

OODATAKSE: Hillar Uustulndi sõnul teeb südame soojaks, kui inimesed bussi astudes ütlevad, et pole sind ammu näha olnud. Järelikult ikka teatakse ja oodatakse.

Sõitsin ühel jõulueelsel hommikul Kuressaarest Tagaranda ja tagasi, et puhuda juttu bussijuhiga, keda Oma Saare lugejad esile on tõstnud. See mees on Hillar Uustulnd, bussijuht Saaremaa maakonnaliinidel.

Hillar Uustulnd on bussijuhina maakonnaliine sõitnud tegelikult vaid kolm aastat. Varem on ta töötanud näiteks autojuhina ja madrus-kokana kaubalaeval. Mõni rallisõber ehk mäletab teda hoopis veoautorallidelt, kus ta on kaardilugejana Tehumardi rallil välja sõitnud teise koha.

Praegu on ta aga bussijuht ning ütleb, et on tööga tõesti väga rahul. “Mulle meeldib see töö, mina ei virise,” kinnitab ta. “Ma pean ütlema, et meil on superhea kollektiiv ka, kõik daamid seal üleval, töökoda, salongikoristajad, kolleegid. Mul on paarimees ka hästi tore mees.”

“Tere hommikust!”
“Pensionär linna!”
“Teeme ära! 15 krooni ja jääme sõpradeks!”

2-miljoniline buss

Ei, buss ei maksa kaks miljonit, vaid buss, millega Hillar praegu sõidab, näitab peagi läbisõidunumbriteks kaks miljonit kilomeetrit. “Kujuta ette, see buss on peaaegu kaks miljonit sõitnud. Aga ta sõidab. Ja tal on veel originaalmootor peal.”

GoBusil on Saaremaal ka kaks uut Scaniat, kuid Hillar nende vastu oma Lahti kerega vana bussi ei vahetaks.
“Uutel Scaniatel ei ole väga mugavad toolid, inimesed väga rõõmsad ei ole, kui sellega sõitma peavad.” Pealegi on Soomes tehtud kere kena soe.

23-aastase bussi esiaknad on pragulised – näinud kive, aga ka kere vananemisel on seejuures oma roll. “Üks asi saab ükskord otsa. Vaata, noor inimene käib sirgelt, aga vana inimene tõmbub kõveraks.”
Kui buss on sõitnud kaks miljonit, siis Hillar ise on selle kolme aasta jooksul läbi sõitnud umbkaudu kümme korda vähem kilomeetreid.

Hillar ütleb, et tal on vedanud, sest tema bussiga sõidu ajal midagi hullu juhtunud pole ning varubussi järele kutsuma ei ole pidanud. Pisiasju küll. Aga tal on hea meel, et reisijad on olnud heatahtlikud ja arusaajad. “See on nii, et kuidas mina külaga, nõnda küla minuga.” Hillar arvab, et ta on reisijatega väga hästi läbi saanud.

“Väga valus on, kui mõni inimene peab jõudma kas Tallinna bussi peale või kuhugi, aga siis annab ka seda asja korraldada, et helistad Tallinna bussijuhile. Ta kannatab ka väljumisega natuke oodata.” Hillar on niimoodi teisel bussil oodata palunud ning on ka temal palutud oodata. “Täna juhtus temal, homme juhtub mul, eks-ole.”

Liinimõtted

Veel mõne aasta eest oli bussiliinidel rohkem reisijaid kui praegu. Samas on Hillar tähele pannud, et see oleneb ka paigast, mõne kandi rahvas sõidab bussiga rohkem kui teisal. On avaldatud arvamust, et suurte ja vanade busside asemel võiksid sõita väikesed. Hillari arvates on selle mõtte juures palju erinevaid nüansse.

“Kindlasti on ökonoomsem, aga kõigepealt tuleb need bussid soetada. Üks väike buss maksab miljon krooni. Tegelikult need bussid, olgugi et lagunevad ja võtavad kütust, on praegu selle firma jaoks kasulikumad, kui soetada uued.”

Praegu sõidab vähe inimesi ning Hillar arvab, et inimesed võiksid siiski rohkem ühistransporti kasutada. Sellegipoolest ei ole tal mitte kordagi tervet liini tulnud sõita päris ihuüksi. Küll aga teab ta üht bussijuhti, kes sõitis Karalasse edasi-tagasi ühegi reisijata.

“Pensionär läheb linna! Mis päev see täna on siis?”
“Täna on laadapäev.”
“Laadapäev, oi-oi! Aga nii palju ma ei taha raha saada, kaks krooni on üle. Ma oleks praegu päris rikkaks saanud.”

Uduseks on läinud…

Hommikune udu katab pimedat metsade vahelist maanteed. “Bussijuhid ongi hommikuti see kontingent, kes teetingimused üle kontrollivad. Kui kusagil on libe ja tuisanud, annad dispetšerile teada, sealt helistatakse kohe teedevalitsusse. Küllalt palju infi saavad nad bussijuhtide käest.”

Praegu pole aga midagi häda. Vahepeal, kui tuli paks lumi maha ja hakkas sulama, olid mõned kohad karmilt libedad. “Siis tuli üks naine peale ja küsis, kuidas on, kas on libe ka. Ma ütlesin, et on küll libe. “Ma olen kaks korda juba sellekellase bussiga kraavis käind,” ütles naine. ”

Muidu ikka hommikul rahvas bussis sumiseb ja ajab juttu, siis vaatasid kõik ainiti ettepoole teele, vaikuses.
“Ega mul ka kerge polnud, keel oli lõuast väljas kogu aeg. Kui tee kaldu on ja nii libe, siis ei saa väga aeglaselt sõita. Siis vajud iseenesest ära. Bussipeatustes on tegu, et ei saa tee äärde seisma jääda, jääd keset teed seisma, et ära ei vajuks.”

Sellistel hetkedel ei mõtle bussijuht enam graafikule, vaid ühe endise bussijuhi sõnadele: “Pole midagi, laevad lähevad põhja, lennukid kukuvad alla, katsume tasapisi linna saada.”

Hillar tunnistab, et sellistel hetkedel tiksub alateadvuses iseäranis tugevalt vastutus inimeste eest. Eriti kui palju lapsi peal on.

Metsaloomad

Ohufaktorid teel ei ole ainult teeolud, vaid ka metsloomad. Ka sel hommikul, kui Hillariga kaasa sõitsin, nägime mitut metslooma tee ääres. Ehkki Hillar jahimehena oskab loomi märgata, on ta kaks korda metsloomadele otsa sõitnud. Üks oli kits, kes koha peal hukkus, ning teine metssiga, kes siiski pages metsa tagasi.

Buss jäi mõlemal korral terveks. Pärast leidis vaid seakarvad bussi nurga küljest.
Ükskord juhtus aga Karja tee peal selline lugu, et Hillar märkas juba kaugelt, kuidas üks siga teed hakkas ületama. Seejärel tuli ka teine. Ta jättis bussi seisma ning kõik bussis olnud lapsed kogunesid bussi etteotsa, et sigu loendada. Lugesid kooris kokku 19 siga.

Maainimesed

“Mul kohe ei meeldi omaette sõita,” ütleb Hillar, kellele meeldib inimestega suhelda. Kuna ka paljudele reisijatele meeldib suhelda, siis ei ole harv juhus, kui ta sõidu ajal mõne reisijaga lobisema hakkab. “Maainimene on hästi lõbus ja positiivse ellusuhtumisega.” Hillari arvates on ka maalapsed iseäranis siirad ja vahetud.

“Tere, näed, sind pole ammu meie liinis olnud,” teatavad inimesed tihtipeale, tunnevad bussijuhi ära. Selle üle on Hillaril ikka hea meel. “Ei saa kusagil öelda, et halvad inimesed on. Igas meepotis võib tõrvatilk olla, aga korraks on mõru, pärast lahjendab ära, pole häda midagi.”

Ühel korral on inimene Hillari peale kaebuse esitanud. Põhjuseks asjaolu, et buss sõidab kitsal teel ümber keerates ratastega meetri jagu üle mururiba, mille eest see inimene hoolitseb. “Selle bussiga ei keera seal mitte kuidagi välja,” kinnitab Hillar. Hillar soovitas proual mururiba meetri jagu lühemaks teha, kuid sellest soovitusest ei sündinud midagi.

Hillarit pani hoopis imestama, et kange proua ei suutnud oma meelepaha isegi siis tagasi hoida, kui ta kord sularaha puudusel sai tänu bussijuhi vastutulelikkusele tasuta linna sõita. Lubas piletiraha järgmine kord ära maksta, kuid terve tee riidles.

Hillar ütleb, et ta pole mitte kedagi bussilt maha jätnud, kui inimesel bussikaart või raha maha ununenud. “Tuled homme, võtad kaardi ja ära rohkem unusta! Laps unustab, ise unustad ka asju ära.”

See pole ka väga harva, kui inimene tuleb bussi, naeratab bussijuhile ja ütleb, et ta tahaks koju minna. Kõigiga see läbi ei läheks, aga paljude inimeste puhul teab bussijuht juba, kus nad peale-maha käivad.

“Ega sa võid rohkem ka tagasi anda!”
“Ma andsin rohkem, sa andsid ühe raha, ma andsin viis vastu. Täitsa kasulik kaup.”

Helkur ja asjad

“Ma olen vahel lapsi noominud, et miks sa helkurit ei kanna. Teinekord tuled, juhtub parajasti teine auto vastu tulema ja sa ei näegi, et bussipeatuses inimesed seisavad. Helkuri panek peaks vere sees olema.”

Bussijuhina näeb ta siiski, et olukord on parem kui varem. Inimesed on hakanud helkureid kandma ning paljudel on juba riietelgi helkurribad küljes. Eks inimestel jääb helkureid bussi ka, jääb kuhugi taha kinni ning kukub maha. Hillar kougib bussi armatuurlaua vahelt välja kolm helkurit.

Rahakotid on vaat et ainsad, millele inimesed ikka järele kipuvad tulema. Siiani pole keegi huvi tundnud näiteks naisterahva aluspükste vastu, mille Hillar bussist leidis. “See on mulle saladuseks jäänud, kuidas naistestringid tooli peale jäävad.”

Pakid

Hillar ütleb, et ega bussijuhi kaudu pakkide saatmine ametlik tegevus ole, aga Cargoga maaliinil pakke ei saadeta ning mis sa siis ikka teha saad. “Väike pakike, kui laps ootab linnas ja ema saadab, kuidas ma ei vii siis. Ma saan aru, kui ma pean Orissaarest jalgsi tulema, omal kotid ja ma pean su koti veel selga võtma, siis ütlen ära.”

Samas ei lähe pakkide saatmine alati libedalt. Kurb olevat siis, kui paki võtad ja keegi vastu ei tule, nagu juhtus just hiljaaegu, kui buss jõudis bussijaama mõni minut varem. “Pärast tuli järele ja ütles, et “aga bussijuht tuli nii palju varem sisse”. Kui sa tead, et sul kaup tuleb, tule paar minutit varem kohale!”

Vaksali peatus

“Kas Smuuli-Tallinna tänava ristil saab maha minna?”
“Sa mõtled Vaksali peatust?”
“Ma peatuste nimesid ei tea!”
“No Raudtee peatus. Kui aga tahtmine on suur, siis kinni saab ikka pidada.”

Hillar on nimetatud peatuse ristinud Vaksali peatuseks, ehkki Kuressaares otseselt ühtki vaksalit ei ole. Tegemist on Raudtee tänava järgi nimetatud peatusega. “Aga kui on raudtee, siis on vaksal ka ju! Peab olema.” Seda enam, et Tahulas on trammipeatus ka.


Kui Hillar parajasti bussiga ei sõida ja jahil ei käi, siis tegeleb ta ühe väikese hobiga – kirjutab vahel mõned luuleread. Ka sõidu ajal hakkab mõni riim vahel peas tiksuma. Luuletusi hakkas ta kirjutama lapsepõlves, kuid siis jäi asi mõneks ajaks soiku. Hiljem, merd sõites võttis ta asja uuesti üles ja niiviisi see ongi jäänud.
Aga mis seal ikka imestada, kui mees on kirjanike Uustulndide sugulane. Albert Uustulnd oli Hillari onu.

Siinkohal edastame ühe Hillari luuletuse, mis on tema poolt tervituseks kõikidele tublidele pereemadele ja vanaemadele. “Ma olen näinud enne jõulu, kui palju tööd on olnud juba mu emal ja abikaasal, tütrel, minial. Tegin siukse loo. Jõulunostalgia läbi naisterahva silmade.”

Jõulunostalgia

Nii olla tahaks veel ma kõike teada tahtev plika
ja uuriks vanemailt, miks eriline jõuludel aroom,
ma pikisilmi ootaks – ootaks jõulutaati ikka,
taas küsimus on huulil – miks taat, kuid mitte moor.

Seal väikses valges ema tehtud pihikseelikus
ma tantsiks ümber uhkeis ehteis jõulupuu,
ei peidaks hinges ootust, rõõmu, ülemeelikust
ja jõululauludeks on avali mu väike suu.

Küll tahaks oodata veel taadilt uhket kinki,
kas olgu kommid-küpsised, veel parem Barbie nukk,
kuid laua ümber ootab pere kapsast, kartulit ja sinki,
siis vargsi piilun, ega toimetades kärisend mul sukk.

Miks toona tundus, pikalt venib aeg,
hell nukrus hinges, silmad rõõmust säravad,
on ajamerre purjetanud mälestustelaev,
aeg-ajalt unes avanevad lapsepõlve väravad.

Print Friendly, PDF & Email