Heategevus ei ole äri (1)

Heategevus ei ole äri

 

2007. aastal osales UNICEF-i heategevusprojektis “Väike heategu” 5000 õpilast 175 Eesti koolist. Lapsed levitasid 134 118 heategevuslikku postkaarti (kevad- ja jõulukampaania), et toetada oma eakaaslasi Eestis.

Saaremaalt osalesid Kihelkonna põhikool, Kuressaare vanalinna kool, Orissaare gümnaasium ja Tornimäe põhikool.

Sai alguse pärast II maailmasõda

UNICEF-i postkaardid on tuntud üle kogu maailma juba alates 1949. aastast. Oli lõppenud II maailmasõda ja paljud lapsed Euroopas olid jäänud ilma oma kodust või kaotanud vanemad, ja siis püüdis UNICEF neid sõjas kannatanud lapsi abistada.

Üks väike Tšehhoslovakkia koolitüdruk joonistas UNICEF-ile tänutäheks tema koduküla taastamise eest pildi, millest trükiti UNICEF-i esimene postkaart. Selle müügist saadava tuluga aidati tuhandeid lapsi kogu Euroopas. Siit saigi alguse UNICEF-i postkaartide heategevusmüügi traditsioon.

Igal aastal liitub projektiga “Väike heategu” aina rohkem ja rohkem kooliõpilasi. Paljudes maades müüakse just koolide kaudu kõige rohkem UNICEF-i postkaarte. Õpilased teavad, et tänu nende abile saab UNICEF paremini toetada nende eakaaslasi.

Iga müüdud kaardi eest jääb 20% nn müügiboonust kas õpilasele, klassile või koolile, lisaks on UNICEF koos Elioniga välja pannud mitmeid väärtuslikke auhindu. Kui iga õpilane müüb aasta jooksul kas või 1 postkaardi, teeb see kokku ligi miljon krooni, millega saab toetada Eesti lapsi.

Pimedal ajal on aitajaid rohkem

Jõulukuul lähevad mõtted iseenesest head tegemise rada. Tundub, et mida pimedam ja külmem on väljas, seda rohkem tahaks aidata endast nõrgemaid. Soojal suveajal tuleb igaüks justkui ise endaga toime, aga kargetes-karmides tingimustes tõusevad hakkama saamise erinevused kuidagi eriti selgelt esile.

Ja siis ei ole imestada, kui pikemalt mõtlemata erinevate heategevuskampaaniatega kaasa minnakse ja oma osa antakse, olgu see siis haigete laste, hüljatud koerte või kodutute inimeste hüvanguks.

Mina pole mingi erand. Ma ei anna kunagi münte tänaval almust paluvatele kerjustele, küll aga usaldan oma raha organisatsioonidele, mille puhul usun siiralt, et kogutud summa läheb just sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse.

Juba aastaid olen jõulukaarte ostnud UNICEF-i heategevusprojektis “Väike heategu” osalevailt õpilastelt. Tean, et nende kaartide ostmine toob rõõmu väga paljudele.

Kõigepealt muidugi projekti sihtgrupis olevad puudustkannatavad lapsed üle Eesti. Teiseks postkaarte müüvad õpilased, kellele jääb head tegemise rõõmule lisaks ka teatud protsent müügitulust, mida siis enda, klassi või kogu kooli hüvanguks kasutada. Loomulikult toob kaart naeratuse näole ka neile, kellele selle koos heade soovidega teele läkitan, minust endast rääkimata.

Ärivaist on tugevam

Tänavu tabas mind aga üsna ebameeldiv üllatus, kui avastasin, et on lapsi, kelle ärimehevaist on kordi tugevam inimlikust head tegemise soovist. Mõni nädal tagasi juhtusin olema Kuressaare turul, kui väikesed poisid, kel vanust ehk kümmekond aastat, pakkusid seal inimestele just neidsamu UNICEF-i jõulukaarte. Kuigi teadsin, et kaardivaru on mul kodus piisav, olin kohe nõus mõne juurde ostma.

Väljas oli külm ja vihmane, kuidagi kahju oli neist mehehakatisest ning pealegi on need ju ilusad ja head kaardid. Kuna mul parajamat raha ei olnud, sain osta vaid ühe. Aga tundsin end sellegipoolest hästi. Poistel vähem vaja õues külmetada ja kogusumma jälle natuke suurem.

Üheksakroonine kaart kahekümnega!

Täna ei tunne ma ennast aga üldse enam nii hästi, sest avastasin, et tegelikult on sel talvel kaartide hind üheksa krooni tükk, mitte aga 20, nagu poisid minult küsisid. Mul ei ole kahju kaotatud rahast, vaid sellest, et suurima tõenäosusega ei läinud need 11 lisakrooni üldse mitte sinna, kus neid hädasti vajatakse.

Poisid on kavalad, nemad müüvad kas või vähem kaarte, aga kuna hind on enam kui kaks korda tegelikust kõrgem, siis saavad nad igal juhul rohkem raha kui need kaasõpilased, kes igalt üheksakrooniselt kaardilt 1.80 endale võivad jätta. Noored ärimehed on aga unustanud, et tegemist on HEATEGEVUS-projektiga “Väike HEATEGU”.

Siin ei ole ju eesmärgiks isiklik kasu, kuigi teadmine, et mida rohkem müüd, seda rohkem taskuraha teenid, on eakaaslaste aitamise kõrval kindlasti lisamotivaatoriks.

Isegi kui need väikesed ärihaid tuleval aastal UNICEF-i projektiga ei liitu, saavad nad loodetavasti ühel päeval aru, et heategevus ei ole äri ning isikliku rahakoti täitmiseks on muud viisid. Hakaku näiteks kaarte joonistama ja neid siis mistahes hinna eest soovijaile müüma.

Print Friendly, PDF & Email