Eelolev nädal möödanikus

Sada aastat tagasi, 1908. aasta 31. detsembril, sündis tookordse Austria-Ungari territooriumil (praegu kuulub see ala Ukrainale) Simon Wiesenthal (suri 2005).

Teise maailmasõja päevil elas see mees üle hitlerlike vangilaagrite õudused. Seepärast on arusaadav, miks ta pärast sõda pühendas kogu oma elu natslike sõjakurjategijate püüdmisele.

1947. aastal asutati Austrias Wiesenthali eestvedamisel Juudi dokumentatsioonikeskus (täna nimetatakse seda sageli lihtsalt ka Wiesenthali keskuseks), mille eesmärgiks oli koguda süüdistusmaterjale tulevaste kohtuprotsesside jaoks.

Keskuse abil on õnnestunud kohtu alla anda enam kui tuhat sõjakurjategijat. Neist tuntuim on ehk Adolf Eichmann (eluaastad 1906–1962; holokausti üks arhitektidest), kes tabati Argentiinas ja toimetati salaja Iisraeli, kus ta anti kohtu alla ning mõisteti surma. Väidetakse, et tänapäeva Iisraeli õigusemõistmise ajaloos on see olnud ainuke surmanuhtlus.

Muide, käesoleva aasta 1. mail avaldas Briti mõjukas ajaleht The Independent lausa esiküljel uudise “Kümme viimast tagaotsitavat natsi”. Nimistus oli ka kaks Eestiga seotud inimest: praegu Venezuelas elav 88-aastane Harri Männil ja Eestis elav 84-aastane Mihhail Gorškov. Mõlemat meest süüdistab Wiesenthali keskus juutide massilises tapmises.

Kaheksakümmend viis aastat tagasi, 1923. aasta 27. detsembril, suri üheksakümnendal eluaastal suurepärane prantsuse insener, juba enam kui sada aastat Prantsusmaa pealinna kaunistava kolmesaja meetri kõrguse terasest torni autor Alexandre Gustave Eiffel (sünd 1832).

Täna seitsekümmend aastat tagasi, 1938. aasta 27. detsembril, kehtestati Nõukogude Liidus aunimetus Sotsialistliku töö kangelane, millega käis kaasas ka Lenini orden koos Kuldtähe medaliga.

See oli aeg, mil riigis vohas julm terror. Säärane aunimetus anti silmapaistvatele teadlastele, inseneridele ning muidu töölistele ja teenistujatele. Neid inimesi kas autasustati või siis hoopis arreteeriti ja saadeti trellide taha, kus nad pärast piinavaid ülekuulamisi tavaliselt hukati.

Siinjuures meenub juudisoost vene poeedi Ossip Mandelštami (1891–1938) looming, kes selle “Kremli mägilase” (nii nimetas ta Stalinit) mängitava saatanliku loterii rafineeritud sadismi lahti arutas. Poeet ise maksis selle eest eluga. Veider kokkulangevus – samal päeval, mil asutati Sotsialistliku töö kangelase aunimetus, suri ühes koonduslaagris Ossip Mandelštam.

Pärast Stalini surma jätkati kõnealuse aunimetuse omistamist. Ilmusid välja kahe-, kolme- ja isegi neljakordsed Sotsialistliku töö kangelased. Üks sääraseid mitmekordseid kangelasi oli näiteks tuntud füüsik ja dissident Andrei Sahharov (1921–1989). Kuid see kõrge nimetus ei aidanud tal vältida asumisele saatmist.

Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aasta 28. detsembril, ilmus Pariisis Aleksandr Solženitsõni “Gulaagi arhipelaag”. Tookord polnud seda veel teistesse keeltesse tõlgitud ja vaba maailma ajalehed avaldasid kiiresti tehtud tõlkeid, kuid sageli ka ajakirjanike endi ümberjutustusi. Sellest hoolimata oli psühholoogiline löök võimas.

Mõneks ajaks vaikis isegi nõukogude propaganda: rünnata tuntud kirjanikku, kes siis elas veel Nõukogude Liidus, ei söandanud kohe keegi. “Gulaagi arhipelaagi” esimeses väljaandes olid autori kaassõnad: “Mitme aasta vältel hoidusin raske südamega juba lõpetatud käsikirja avaldamisest: kohustus elavate ees kaalus üle kohustuse surnute ees.

Kuid nüüd, mil riiklik julgeolek on juba niigi käsikirja [ühe koopia] oma valdusesse saanud, ei jäänud mul muud üle, kui see koheselt avaldada. A. Solženitsõn, september 1973.”

Print Friendly, PDF & Email