Lumi, polaaröö, jõuluvana, päkapikud ja koolitunnistus

Lumi, polaaröö, jõuluvana, päkapikud ja koolitunnistus

TERVITUS JÕULUVANALT: Tervitus polaarjoonelt Saaremaale. Jõuluvana 2008.

Teekond jõuluvana ja päkapikkude juurde Rovaniemisse on Saaremaalt pikk, sinna minek võtab aega üle ööpäeva. Aga ega nii salapäraste tegelastega kohtumine peagi kerge olema. On ju tegemist omamoodi unistuste täitumisega – näha oma silmaga ehtsat jõulutaati ning kaeda, kuidas toimetavad päkapikud kibekiirel jõuluajal.

Selguse mõttes olgu öeldud, et tegelikult elavad päkapikud ja jõulutaat-jõulumemm Korvatunduris. See on aga paik, kuhu lihtsurelikel asja pole. Et laste ja lapsemeelsete emmede-issidega kokku saada, käib jõuluvana “tööl” Rovaniemis Pajakülas, mis asub otse polaarjoonel.

Päkapikkude “pesa” on aga Pajakülast kahe kilomeetri kaugusel ning arvestades rahvusvahelist seltskonda, kes seda külastab (kohtasin seal lisaks eestlastele ja soomlastele ka venelasi ja jaapanlasi), on nimetatud Santa Park’iks.

Jõulutuled polaaröös

Kui meie arvame, et talvine aeg on pime ja igav, siis meist põhja pool on lugu hoopis hullem. Rovaniemis jätkub päevavalgust – mis pole ka justnagu päris valgus, on rohkem selline päikese loojumise aegne valgus – jõulu eel umbes kolmeks-neljaks tunniks. Hommikul kella kümnest läheb valgeks ja kella kahe paiku hakkab jälle pimedaks kiskuma. Kell neli on juba täiesti kottpime.

Sestap tundubki, et jõulutaat on endale elamiseks sobiliku paiga leidnud. Käivad ju jõuludega kaasas lugematud jõulutuled, mis vähemalt osa viis kuud kestvast polaarööst rõõmsamaks teevad.

Aga üks asi on veel, mida Rovaniemis (mis on muide oma territooriumilt suurim Soome linn, kuigi inimesi elab seal “vaid” 59 000) on ja meil jälle napib, on lumi.

Ehkki ilmataat on tänavu tõelise vingerpussi mänginud ning andnud polaarjoone tahagi vaid mõne külmakraadi, on eriti lastel lume sees müttamisest vaat et sama rõõmus meel kui jõulutaadiga kohtumisest.

Jõuluvana päris kodu on saladus

Ehkki jõuluvana on väikestele ja suurtele sõpradele kättesaadav Rovaniemis päris polaarjoonel Pajakülas hommikul kella 10-st õhtul 19-ni, siis tegelikult on tema (ja ka päkapikkude) päris kodu Korvatunduris näinud väga vähesed inimesed. Soomes teatakse, et viie kilomeetri raadiusse jõuluvana kodust minna ei tohi.

Siiski on aga hea tahtmise korral sinna minna võimalik. Selleks tuleb minna Pajakülast veidike põhja suunas ja pöörata järve juurest paremale. Kui jõuad kuue puuni, keerad vasakule ja lähed väikese põllu suunas. Just enne põlluni jõudmist teed väikese põike ja lähed edasi mööda väikest jõge.

Suure kivi juurest keerad vasakule. Siis teed pausi ja puhkad jalga. Pärast hingetõmmet võtad suuna loodesse. Pärast seda lähed kahe väikese järve vahelt läbi ja üle Hea Õnne mäe. Kui jõuad mäe tippu, istud maha ja naudid vaadet. Kindlasti on sul kaasas ka mingisugune võileib ja jook, saad seal natuke süüa ja juua ja siis hakkadki juba kohale jõudma. Oli ju lihtne!

100 000 inimest ja 700 000 kirja

Et aga Korvatundurisse minekut kõik ette ei oska võtta (või ei teata sinna lihtsalt teekonda), siis ootab jõuluvana lapsi, et nendega kokku saada, Pajakülas. Aastas külastab jõuluvana 100 000 inimest ning jõuluvana peapostkontori juhataja päkapikk Taina sõnul tuleb jõulutaadile kirju üle ilma.

Tänavuse aasta kokkuvõtteid pole veel tehtud, kuid eelmisel aastal sai taat päkapikk Taina kinnitusel 700 000 kirja. Kõige rohkem Suurbritanniast (350 000), siis Itaaliast (70 000) ja Poolast (55 000). Et riike on maamuna peal väga palju, on mõned maad üsnagi keerulise statistika tegemisel kokku pandud.

Nii näiteks rääkis päkapikk Taina, et hispaaniakeelsetest maadest saadeti 5000 ning venekeelsetest 10 000 kirja. Eestist, Lätist ja Leedust loeti kokku ka 10 000 kirja.

Päkapikk Tainal on käed tööd täis. Tema töölaud on hirmsa kirjakuhja all. Kuigi tegelikult talle tema töö meeldib ning ta teeb seda rõõmsa olemisega.

Õige päkapiku tunneb ära kõrvade järgi

Päkapikkude tööpaik Santa Park’is on rajatud otse kaljusse. Sinna pääsemiseks peab läbima kivise tunneli, mis on valgustatud salapäraselt, ning “eeskojas” võtab tulijaid vastu pillipäkapikk – kõnnib ümber kuusepuu ja laste seas ning mängib mõnusaid jõuluviise.

Muide, kas teate, kuidas eristada päris päkapikku võltsidest? Päris päkapikkudel on kõrvad ülevalt poolt terava tipuga.
Ja tõesti, Santa Park’is olid kõik päkapikud selliste naljakate kõrvadega. Nii eelpool nimetatud muusikapäkapikk kui ka poe-, töötubade- teatri- ja koolipäkapikud. Nii et selge värk, need olid ehtsad.

Aga tänapäeva integreerunud maailmapilt on jõudnud ka Rovaniemisse. Nimelt võis jääbaari ees valvet pidamas näha täiesti mustanahalist päkapikku. Ikka sellist teravaotsaliste kõrvadega. Nii et polnud mingit kahtlust – ka tema oli ehtne.

Kiiver. Oover. Toover

Et päkapikkudel ikka järelkasvu oleks (tööd on neil ju aastaringi ilmatu hulga teha), on Santa Park’is olemas päkapikukool, kuhu kõik soovijad võivad koos õpetajatest päkapikkudega pugeda läbi kaminalõõri (pikematel isadel on see muidugi raskevõitu, aga hakkama nad said).

Päkapikukoolis saavad kõik õpilased kõigepealt pähe koolimütsi (milleks on mõistagi punane valge ääre ja tutiga päkapikumüts) ning õpetajate juhendamisel selgeks võlusõnad: “Kiiver. Oover. Toover.”

Muidugi peab ütlema, et niisama lihtsalt kirjasõna lugedes võlusõnadel tähendust ei ole. Selleks peab ikka päkapikukoolis kombekohaselt tunnis käima, usinalt õppima ning sõnade juurde käivad liigutused ka selgeks saama.

Muide, ka nimeline koolitunnistus käib asja juurde. Tõendamaks, et kursus on läbitud.
Ainus asi, mida tunnistus automaatselt ei anna, on erilised kõrvad, kuid eks nende kasvamiseks peab päkapikukoolis käinutele lihtsalt aega andma.

 


 

Rovaniemi jõuluvana saadab Saaremaa lastele tervitusi

Jõuluvana istub Rovaniemis Pajakülas, mis asub otse polaarjoonel, hommikust õhtuni. Tema päris kodu on Korvatunduris, kuhu lihtsurelikel asja pole. Aga pärast tööpäeva Pajakülas rakendab ta oma Rudolfi ja teised põhjapõdrad lendava saani ette ning asub laste juurde teele. Vähemalt nii kinnitas ta läinud nädalal Oma Saarele.

Tere, jõuluvana, kas sa Saaremaal oled ka käinud?
Olen käinud, ikka olen, ma olen käinud igal pool maailmas, nagu sa ehk isegi tegelikult tead.

Kui palju lapsi käib sind vaatamas siin Napapiiril?
Aastas käib siin minuga kohtumas 100 000 inimest, ma usun, et 60 000 – 70 000 neist on lapsed.

Kui palju sa ise kodudesse jõuad?
Ma lähen tänagi, mul on Korvatunduris põhjapõtradega lendav saan, Korvatunduris on ka päkapikud ja Jõulumemm on teinud mulle hea õhtusöögi ning siis ma lähengi kodudesse lastele ja nende emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele pakke viima. Hommikul tulen tagasi Rovaniemisse, polaarjoonele, ja olen jälle siin.

Jõuluvana, kui vana sina oled?
Ma olen tõesti vana, ma olen 400 aastat vana.

Mitu jõuluvana on tegelikult olemas?
Mitut sa nüüd praegu näed?

Praegu näen ühte, aga meil oli Saaremaal esimese advendi ajal jõuluvanade kokkutulek, kus oli mitukümmend jõuluvana.
Need olid Eesti jõuluvanad, aga nüüd sa tead, kui oled Rovaniemis käinud, et mina olen see õige jõuluvana.

Eesti jõuluvanad ütlesid, et sina oled see peajõuluvana, kes annab neile loa laste juures käia.
Eks see nii ole, mul on ikka vahel väga kiired ajad ja siis nad aitavad mind.

On sul Saaremaa lastele kaasa anda üks jõulusoov?
Mul on Saaremaa lastele selline jutt. Ma toon teile sel jõuludel kindlasti head kingitused ja kui Saaremaa lapsed lubavad olla järgmisel aastal ka väga head lapsed, lähevad kodudes õigel ajal magama, söövad oma toidu ära, teevad oma koolitööd hästi ära ja kuulavad ema-isa sõna, siis tulen kindlasti jälle aasta pärast ja toon Barbie’ majad, Witchid ja Baby Bornid ja Actionmanid ja Spidermanid, Pokemonid, Digimonid, Nintendod ja mootorrattur-hiired…

Jaksad sa kõik need asjad ise kohale viia?
Muidugi jaksan. Mul on lendavad põhjapõdrad ja neil on suur saan taga, panen kõik kingitused sinna.

Kui palju põhjapõtru sul on?
Palju. Ikka väga palju.

Kuidas Rudolf elab?
Väga hästi elab, ta ootab ikka terve aasta jõuluaega, see on tema arvates parim aeg. Rudolf on mul see juhtpõhjapõder, number üks. Ja tema taga on saanil veel neli põtra. Mu põhjapõdrad on palju kiiremad kui lennukid.

Print Friendly, PDF & Email