Kindraliks pole saanud, poliitikasse enam ei trügi

Kindraliks pole saanud, poliitikasse enam ei trügi

62 AASTAT KOOSELU: Ksenja poetab ajakirjanikule vaikselt, et pole sel Vassal viga ühti, on üks tagasihoidlik ja heatahtlik mees olnud kogu aeg.

Saaremaa vanimal mehel Vassili Seemal jääb uue aasta teisel kuul (10. veebruaril) ilusast ümmargusest sajast vaid üks aasta puudu. Tervelt 62 aastat on ta elanud Tagaverel Kaljumäe talus ikka ühe ja sama naise Ksenjaga (87). Neil on kolm last, kümme lapselast ja üheksa lapselapselast…

“See on üks kõige suurem väärtus siin elus, kui sul on lapsed,” arutavad memm ja taat just enne jõule oma hubases köögis suure ümmarguse laua taga. Jõuluõhtuks on koju oodatud kõik. “Tulevad need, kes tulla saavad, ega me üksi jää,” on pereema kindel. “See, et nad siin Kaljumäe õuepeal kõik tahtvad olla, teeb meile, vanadele, kangesti head meelt.”

Jõuluõhtu Kaljumäel tuleb traditsiooniliselt saaremaine – memm keedab suures pajas liha, kapsad, porgandid ja kaalikad. Nii nagu vanasti. “Liha peab enne umbest nädal aega soolas olema, siis on see jõululaupa õhtu kõikse parem ära keeta. Ja meitel on ikka lihapirukad ka. Neid hakkame siis tegema, kui kõik see lastevägi kohal on,” jutustab memm.

Taat räägib, et kui lapsed väiksed olid, toodi Kaljumäel ikka jõuluks õled ka tuppa, aga nüüd pole õlgi kuskilt saadagid. Tema mureks on puud sisse tuua ja ahjud kütta. Pisike kuusk maja ees juba kasvab… Selle istutas tütar Marina paar aastat tagasi. “Noh, aga kui lapsed tahtvad, siis toovad metsast suurema kuuse tuppa ka,” arutleb peremees.

Sõja tegi läbi, aga kindraliks pole saand

Kui arvestada seda, et tegu on maakonna vanima mehega, siis Vassilit vaadates seda küll ei ütleks. Mees on sale ja traksis, põsed roosad ja silmad kelmikad… Kuuleb peaaegu et suurepäraselt, loeb ajalehte (viimasel ajal küll suuremaid kirju), alles hiljaaegu sõitis külavahel veel jalgrattaga. Jutt on sorav ja arukas, tikitud muheda naljaga. Ja mälu on mehel ütlemata hea. Tal ju on, mida mäletada ja meenutada.

Vassili on vana Eesti laskurkorpuse mees. “Kindraliks pole saand, aga elusse jäin,” muheleb taat. Esiti sumatud eesti mehed üle Uuralite Sverdlovski oblastisse pooleks aastaks tööpatti alumiiniumivabrikut ehitama. Seejärel viis sõjatee Velikije Lukisse ja Kuramaale. Vanal mehel on peensusteni, peaaegu et päevade kaupa meeles kogu see keeruline ja raske sõjaaeg.
Rahuteade tuli Vassale Kuramaal.

“Olin köökis tööl ja siis tulid venelased ütlema, et sõda on lõppenud. No siis oli küll selline tunne, et seda ei oska kirjeldada… Velsker tuli köögist suppi viima, me rääkisime talle ka. See ei uskund, läks staabist küsima.”

Vassal oli sõjas õnne, viga ei saanud ja ellu jäi. Ainult et hobune pani ühe kõva laksu ja lõi mehel jala puruks. See annab tunda tänase päevani. Küsimusele, kas Vassa, nii mõnus ja heatahtlik mees, sõjaväljal mõnele vaenlasele ka pihta sai, vastab vana mees: “Kuule, ega ma seda täpselt ei näind küll, aga sihtisin küll… Vaata, sakslane oli ju minu vaenlane, kui ma poleks teda tapnud, oleks ta mind tapnud.”

Paar aastat tagasi saatis suur Putin Vassale veel sõjaordeni, selle aasta oktoobripühadeks tuli Venemaalt tervituskaart ka.

Kaljumäe on oma kätega ehitatud

Maja, kus vanapaar elab, on Vassa enese ehitatud.
“Isakodu jäi ju vanemale vennale. Selle majaga siin sai pihta hakatud 1939. aastal. Siis tuli sõda vahele. Pääle sõda tegin tasapisi edasi. Tagavarasid midagid ei olnd, raha ei olnd, ehitusmaterjali ka mitte…”

Pikk ja põhjalik on see lugu Kaljumäest, kus vanapaar nüüd oma vanaduspäevi mööda saadab. Et see maja seest ja väljast näeb välja nagu üks näidismaja piltpostkaardilt, olevat juba laste ja lastelaste teene. Selle üle on Vassili ja Ksenja tõepoolest uhked. “Nemad siin kamandavad ja teevad. Paar aastat tagasi lasid teha uue pliidi ja soeseina. Ja õues nad toimetavad. Me teeme, mis suudame,” jutustab Ksenja.

Vassa räägib, et temast, sõja läbi teinud mehest, tehti kolhoosiajal kohe brigadir. “Sant mees pole olnd, julgesin ikka öösel ka külavahel liikuda,” meenutab mees vanu kolhoosiaegu. Kogu oma elu on ta tublisti põllutööd teinud, viimased tööaastad oli noorloomatalitaja. Sealt läks ka pensionile.

Suur pere on rõõmu toonud

Ksenja toob lauale terve hunniku kauneid postkaarte. “Meie lapselapsed on kõik kanged rändajad ja igalt poolt, kus nad parasjagu reisil on, saadavad nad oma vanematele ja meile ka kaardi.” Viimane kaart tuli vanadele paar päeva tagasi Olandi saarelt.

Seejuures tundub, et Ksenja ja Vassa lausa säravad õnnest. Kõik nende lapsed ja lapselapsed on korralikud ja elus kenasti hakkama saanud. Tütar Marina (50) on Valjala lasteaia juhataja, poeg Toomas (59) töötas autojuhina ja on praegu pensionil, elab siinsamas vanade lähedal, Jaanus-poeg (61) on Paide linna sotsiaalosakonna juhataja.

Memm lisab veel, et nende kümnest lapselapsest on seitsmel kõrgharidus ja tervelt neljast poisist on saanud meremehed. Kõige vanem lapselapselaps on 12-aastane, noorim pole veel aastanegi.
Ühtäkki on nende välismaiste kaartide kõrvale lauale siginenud üks naljakas hüplev elukas – näärisokk!

“No mis näärid need ilma sokuta on?” muheleb Vassa. “Ise tegin hanekontidest… Näe, kui uhkesti see hüppab. See teeb nendele väikestele lastelastelastele hirmsasti nalja.”

“Jah, kõige suurem rõõm on meil ikka oma lastest ja lastelastest. Et nad tahavad siia Kaljumäele alati tulla ja räägivad meiega juttu. Helistavad tihti ja tunnevad huvi, kuidas elame. Ja et neist kõigist on saanud korralikud inimesed,” võtab pereema lastejutu kokku.

Laiskus on mehe iga

Küsimusele, mida tuleb teha, et nii vanaks elada ja nii hea välja näha, vastab Vassili naerdes: “Vaata, laiskus – see on mehe iga! Kui ma olen tööd teind, siis ikka nii, et särk pole seljas märjaks saand. Sedasi saad elust kenasti läbi.” Ja lisab, et iga tööd tuleb austada, mis leiva lauale ja perele raha toob.

Pärin Vassalt, et kas viinamees ka oled?
“Ikka olen võtnud… Iga päev, kui pakutakse. Aga ülearu pole ma seda kunagi võtnud, alati olen oma jala peal seisnud.” Suitsu tegi mees 15 aastat, hakkas sõjas tõmbama ja siis sai lõpuks küll.

Kas tervis on korras? “No kas see vanal inimesel enam nii korras saab olla?” küsib mees vastu. Räägib, et selle jalaga, mis sõja ajal hobuselt hoobi sai, on ta haigemajas olnud kokku paar kuud, lisaks teinud veel läbi neli operatsiooni.

“Aga praegu on tervis sihuke, et annab istuda küll ja teineteisega ikka juttu rääkida,” on mees eluga rahul.

Poliitikasse ei trügi

Vassa lemmiksaade on pühapäevaõhtune “Aeg luubis”.
“Aga see, et nad üksteisega mitte rahul pole, hakkab ära tüütama,” tunnistab vana mees. “Ma ei tea, kas on mõnda peaministrit kiidetud ka, ikka muudkui laidetakse. Ma olen mõtelnud, et nüüd peaks peaministri panema säält kõige nõrgemate hulgast, näituseks roheliste seast. Ähk ollakse sellega siis rahul. Vaata, mina pole ise mitte sinna poliitikasse trüginud ega kavatse seda ka teha,” on mehe kindel otsus.

Kannatust peab olema

62 aastat koos elanud Ksenja ja Vassili arvavad, et abielus on kõige tähtsam kannatlikkus ja teineteisemõistmine.
“Vaata, sa võid ju lahku minna, aga kuidas sealt edasi minna, see on iseasi. See on mitu korda hullem,” leiab Ksenja. “On vaja osata andeks anda.”

Riidu, seda on pikkade aastate jooksul ette tulnud, aga Vassa teatab uhkelt ja naerulsui, et tema on ikka võitjaks pooleks jäänud. Ksenja poetab ajakirjanikule vaikselt, et pole sel Vassal viga ühti, on üks tagasihoidlik ja heatahtlik mees olnud kogu aeg. Nagu vanad ees, nii ka järglased – selles suures peres pole veel ükski paar lahku läinud.

Print Friendly, PDF & Email