Jõululaps Helve Õnnis ja tema elu kolm kooli

Jõululaps Helve Õnnis ja tema elu kolm kooli

 

Homme seitsmekümneseks saav jõululaps Helve Õnnis on elu jooksul lõpetanud kaks kooli ja õpetanud ühes. Õpetanud peamiselt vaid ühte ainet – matemaatikat. Selle kõrval on tema elu sisustanud muusika, keelte õppimine ja reisimine.

Jõululapsest pesamuna

Helve Õnnis on selle aja inimene, kus sünnipäevi õieti ei peetudki. “Vend tegi hommikul mulle hurraa, sooviti õnne ja see oli kõik,” meenutab juubilar oma lapsepõlve sünnipäevahommikuid. Lapsi oli Kajude peres kolm, peale jõululapsest pesamuna Helve veel kümme aastat varem esimesel jõulupühal sündinud õde ja 13 aastat vanem vend.

“Ma imetlen oma ema väga. Sel sõjaga segamini ajal ei olnud ju mitte midagi, aga jõulumeeleolu oli alati loodud. Toad olid puhtad, kuusel kaunistuseks mõni õun ja piparkook. Jõuluõhtu oli alati kuidagi väga ilus, pühaliku meeleolu sai vähesega kätte ja ema oli selle põhiline looja,” räägib Helve oma lapsepõlve jõuludest.

“Mäletan tunnet, kui mind laupäeva õhtul saunast teki sisse mässitult toodi. Hirmus umbne ja paha oli olla ja küll oli siis hea, kui mind voodi peale pandi ja tekk lahti tõmmati,” püüab Helve meelde tuletada esimest lapsepõlvemälestust.

Koduküla

Helve Õnnise koduküla Rahtla on suurest maanteest kõrval. Mustjalast läbi küla viiv tee hargneb edasi Merise ja Abula poole. Männimetsa tagant kostab koduõue merekohin.

“Olen lapsest saati merehaige, tahtsin ikka hirmsasti mere äärde minna,” räägib Helve ja kiidab, kui tore oli lammaste pesemise päev Kalasma rannas: “Lapsed võeti ka lambaid ajama, siis sai suplemas käia, mere ääres maasikaid korjata. Meres oli Härja pank, lambad aeti sinna peale ja siis pesijad tõmbasid neid sealt merre ja pesid.”

Ülikooliõpingute ajal Tartus igatses Saaremaa tüdruk koduõue ära kostnud merekohinat väga. “Maanduvad sõjaväelennukid kihutasid seal teinekord sellise mühaga üle, see meenutas merekohinat ja oli sellepärast nii armas.”

Kodukülla, kus alaliselt elab nüüd vaid mõni pere, kelle hulgas ka venna ja õe oma, jõuab Helve Õnnis nüüd 3–4 korda aastas, kuigi tahaks muidugi rohkem. Vähemalt jaanipäeval püüab ta alati kohal olla. Kiigeplats, mille serva ta teiste külanoortega koos keskkoolitüdrukuna sireleid istutas, on praegugi olemas. Siin on peetud mitu Rahtla küla kokkutulekut, mille korraldamisele temagi alati kaasa aidanud on.

Esimene kool – Mustjala

1946. aasta sügisel sai Helve Kajust Mustjala 7-klassilise kooli õpilane. “Ei tea, miks, aga esimesel septembril ma ei läinud veel kooli. Aga seda mäletan selgelt, et kui keegi külainimestest küsis, no millal sa siis ka kooli lähed, kostsin tähtsalt: ju seda näeb, kui need masinarehed läbi saavad, eks ma siis lähen,” meenutab Helve.

1953. aastal sai ta 7-klassilise kooli lõputunnistuse, aga Mustjalga tulnud noored õpetajad Ester ja Heino Tohvert olid algatanud keskkooli mõtte ja 1953. aasta sügisel oligi siin esimene keskkooliklass olemas.

“See oli suurepärane, et Mustjalga keskkool tehti. Kaheksandas klassis räägiti meile Puškinist, õpetati Pythagorase teoreemi – ma lausa ahmisin seda, see oli minu jaoks väärtus, et tean nüüd midagi rohkem kui kohustuslik. Õppimine läks rõõmuga,” kinnitab Mustjala keskkooli esimese lennu vilistlane Helve Õnnis.

“Eks sai õpitud ka, aga rohkem sai muud tehtud. Kooli tuli palju noori õpetajaid, kes tegelesid lastega väga palju ka pärast tunde ja lõid kõiges ise kaasa. Tehti karaktertantsu ja meil oli väga tugev ansambel, Ann Tiidus pani meid neljahäälselt laulma, linnas isetegevusülevaatustel saime päris häid kohti.”

Matemaatika

Helve Õnnis ei ütle, et matemaatika kooliajal just tema lemmikaine oleks olnud.
“Matemaatikat ja füüsikat õpetas meile Heino Tohvert. Ta oli järsk mees, tema hinded olid põhiliselt viied ja ühed. Mina juhtusin ikka viisi saama ja nii ta siis viis mind ükskord, kui õppisin kuuendas klassis, seitsmendasse klassi matemaatikatundi andma.

Ma ei saanud sellest ise veel suurt aru, aga kuidagi ma selle tunni üle elasin,” meenutab kümme aastat hiljem eluaegseks matemaatikaõpetajaks saanud Helve Õnnis oma esimest koolmeistrikogemust.

Keskkoolitüdrukuna oli ta oma sõnul suur maailmaparandaja, tahtis agronoomiks saada ning kolhoosis kõik asjad kenasti jutti ja heale järjele panna. Aga EPA-sse sisseastumiseks tuli eksam teha ka keemias, mis Helvele ei meeldinud.

Ka vanemad, eriti ema, laitsid agronoomiks õppimise mõtte maha ja nii valiski Saaremaa külatüdruk vahepeal Tartusse tagasi läinud Tohvertite mõjutusel EPA asemel hoopis Tartu ülikooli ja matemaatika. Aga kahetsenud ta seda valikut ei ole: “Hingelt ma küll teab mis matemaatik ei ole. Aga nüüd õpetades vaatan, et matemaatika on väga huvitav, selles on igasuguseid põnevaid asju.”

“Matemaatika on konkreetne asi. See on nagu kett – mõned põhireeglid peavad selged olema, siis saad kõigega hakkama,” räägib aastakümneid matemaatikat õpetanud Õnnis.

Teine kool – Tartu ülikool

Tartu ülikooli päevasesse osakonda Helve Kaju algul ei pääsenud, elas Tohvertite juures Tammelinnas, õppis kaugõppes ning töötas kunstimuuseumis kütja ja telefonivalvurina. Igal hommikul enne kella viite pani kütte 20 ahju. Ahjupuud tuli õuest seljas üles tassida, keldrikorrusest kuni kolmanda korruseni välja. Kerge see muidugi polnud, aga tööaeg võimaldas päeval statsionaarsetele üliõpilastele mõeldud loenguid kuulamas käia ja see tuli õppimisele kasuks.

Kolmandal kursusel õnnestus vapral neiul statsionaari üle minna, ühiselamukoht ja stipendiumgi saada. Nüüd oleks võinud töölt äragi tulla, aga muuseumi rahvas oli tore ja 30 rubla palka ka suur asi, nii käiski Helve tööl edasi.

“Meil kolme kursusekaaslasega oli supiühing, maksime igaüks 10 rubla. Praegu ei kujuta seda ettegi, aga 30 rublaga kuus saime kolmekesi söödud. Vahel sai ka tass kohvi ja saiakene ostetud, aga eks kopikaid tuli ikka kogu aeg lugeda,” räägib ta tudengiaja raskustest.

Kolmas kool ja elutöö – õhtukool

1962. aastal sai Helve Kaju Tartu ülikooli diplomi ning võttis rõõmuga vastu suunamise Saaremaale. “Mul oli see mõte kogu aeg, et tulen koju Mustjalga tagasi, ainult mitte kohe, natuke aega tahtsin linnas ka olla,” ütleb end suureks Mustjala patrioodiks pidav pedagoog.

Pealegi ei olnud Mustjala koolil noorele õpetajale kohe tööd pakkuda, aga Marie Liiv kutsus ta ametisse Kingissepa töölisnoorte keskkooli. Õppetöö kestis seal kella 11–12-ni öösel, aga noorele õpetajale see sobis. “Olen läbinisti öökull, ikka öö läbi üleval olnud ja tahaks hommikul magada,” muigab Helve Õnnis, kinnitades, et tal pole kunagi tekkinud tahtmist õhtukoolist mujale minna.

Nii juhtuski, et kogu oma elutöö on Helve Õnnis teinud aastakümnetega küll mõned nime- ja asukohavahetused läbi teinud, aga ikka samas koolis, praeguses Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumis. Kogu see aeg matemaatikat õpetades, seda teeb ta praegugi 9. klassile tunde andes, aga üle 21 aasta – 1983. jaanuarist 2004. aasta kevadeni – ka direktorina.

Hiljuti luges ta rõõmuga Kuressaare gümnaasiumi direktori Toomas Takkise intervjuust tunnustavaid sõnu täiskasvanute gümnaasiumi kohta. Aga ta mäletab ka aastaid 1994–1995, kui õhtukooli taheti lausa kinni panna ning pensionile jäämise asemel tuli tal astuda võitlusse kooli püsimajäämise eest.

“Otsustajate seas käis läbi niisugune lause: “Õhtukool tuleb reorganiseerida, et hoida kokku raha, mida hädasti vajavad teised koolid.” Mulle jääb see lause eluks ajaks meelde,” erutub toonane koolidirektor veel praegugi.

“No kuramus küll! Me töötasime kõik laupäevad, sättisime kellaaegu, arvestasime busside liikumist, et luua õpilastele paremaid tingimusi, ja siis öeldakse, et me paneme teid teise kooliga kokku. Aga õpetajad olid väga tublid ja õpilased ka, pidid isegi piketeerima minema kooli kaitseks.”

See võitlus sai võidetud ja kui keerulised ajad üle elanud kool 2004. aasta jaanuaris praegusesse majja Rootsi tänaval kolis, tundis Helve Õnnis, et tema aeg on läbi, nooremad peavad asja edasi viima. Nüüd tunneb ta siirast rõõmu, et Ly Kallas teeb direktorina väga head tööd ja kool on tublisti edasi läinud.

Helve Õnnis on kindel, et reformitagu haridust kuidas tahes, täiskasvanute gümnaasium ehk õhtukool peab jääma. Seda kooli vajavad need, kes ei mahu päevakooli raamidesse.

Matemaatiku harrastused

Üks Helve Õnnise ammuseid harrastusi on olnud muusika. Algkooliajal Mustjalas tädi juures elades õppis ta mängima harmooniumi, hiljem akordioni. Aastaid laulis ta Lyra kooris.

Tema teine lemmiktegevus on keelte õppimine. Keeleraamatuid on ta koju muretsenud suure hulga ning lisaks kooliajal õpitud vene ja inglise keelele nii kursustel kui omal käel õppinud veel veidi prantsuse, saksa ja soome keelt. Tema lemmik on aga rootsi keel, mida lisaks iseõppimisele õnnestus harjutada ka kuuajalistel kursustel Ahvenamaal. “Aga itaalia või hispaania keelt võiks küll veel õppida,” arvab Helve.

Veel meeldib Helve Õnnisele väga reisida. Alles noorukese õpetajana juhtis ta bussiekskursiooni läbi Karpaatide Krimmini. Õhtukooliga sai käidud Kaukaasias ning alles mullu ka Berliinis, Lyra kooriga aga Soomes ja Rootsis.

Eelmisel suvel õnnestus tal ametikooli õpetajatega kaasa teha suur Euroopa reis, kus said ära nähtud isegi Pariis ja London. Veidi varem Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi rahvaga Itaalia reisil käies sai ta kõige kaunima elamuse Capri saarel ette võetud paadisõidust laguunidesse.

“Tahaks veel hirmsasti rännata, aga tervis ei luba nii palju enam,” on reisihimulise naise hääles korraks nukrust. “Nüüd löön ajalehe lahti ja vaatan, et jah, sinna läheksin küll reisima. Nõnda siis rändan teinekord mööda ajalehti või kaarti.”

Koolis sai juubel enne vaheajale minekut peetud, homme istub Helve Õnnis lähedaste ringis ning ülehomme soovib õnne juubilarist vanemale õele.

Print Friendly, PDF & Email