Kui hästi ja ausalt mõelda, siis on talvine pööripäev meie kui põhjamaalaste jaoks aasta kõige võimsam aeg. Tallinnas elades sain ma sellest aru ainult teoreetiliselt, aga nüüd vilsandlasena kogen seda täiel rinnal.
Vaevalt on kell üheksa hommikul hakanud õues valgeks minema, aga juba on tunne, et ongi õhtu käes.
Hommikul ärkan, kuulan raadiost, et kõik on halvasti, panen ruttu raadio kinni, lähen õue ja näen, et kõik on hästi. Jõuan õues ära nösserdada oma maainimese toimetused – solk, puud, vesi … , siis teen saarevahina väikese ringkäigu mööda saart, jõuan koju tagasi ja kell kaks päeval ongi juba hämar, aeg tuppa minna. Kell neli on praktiliselt pime ja kell viis on tähed taevas. Ja niimoodi on see aeg jaanipäevast saati aina pimeduse poole kiskunud.
Samamoodi ka kõik see, mis on sinu sees, hakkab lõpuks väsima. Hommikul on raskem tõusta ja õhtul kipud varem voodi. Tasapisi hakkad tajuma, et oled ikkagi üks osa loodusest. Nii nagu puudes jäävad mahlad korraks seisma, nii ka sinu sees. Ja siis loed päevi ja ootad pööripäeva, jõuluaega. Ei ootagi kingitusi, ei ootagi hapukapsaid, vaid ootad suurt muutust looduses. Ootad, et valgus võidaks pimeduse.
Nii nagu päev hakkab sammhaaval pikenema, nii hakkab ka sinu sees tagasi tulema tegutsemistahe, tulevad uued ootused ja lootused. Ootad küll talvelt veel ilusat hingeülendavat lund, aga tead, et varsti on jälle kevad. Siis on suvi. Siis on sügis. Siis on jälle talv. Siis jälle kevad.
Mul on 20 aasta pikkune Tallinnas elamise kogemus ja kui keegi küsiks, mis on suurim võit nüüd maale kolides, siis vastus on kohe valmis: ma sain tagasi aastaajad – nii nagu lapsepõlves oli see kõik veel olemas ja tähendas väga palju.
Linnas ei pane seda niimoodi tähele, linnas on lihtsalt ühel hetkel vaja soojemalt riidesse panna ja siis jälle ühel hetkel tuleb kapist üles otsida õhemad riided, aga siin maal sa näed iga päev looduse muutumist enese ümber ja muutud koos temaga.
Üle pika aja ootan ma tõeliselt jõuluaega, paljude küünaldega õhtut läheneva valguse tervituseks. Mis teeb muidugi väikesaare jõulupeo eriliseks, on see, et sa ei tea, kas need, keda sa külla ootad, saavad üle mere kohale. Kui meri ütleb, et pidutsed seekord üksi, siis nii see ka on. Tormiga võib veel hakkama saada, aga kui meri servadest jäässe läheb, siis on mokas.
Jaan Tätte
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Ah mine suttu. Vaata masekas on laiskuse teine, linnainimeste pandud uus nimi. Et ikka peenem oleks. Tööd teha ei viitsi – masekas. Pesta ei viitsi – masekas. Kusta … Kui sa sutu (et su nimi niikuinii väikse tähega on, siis sinatan) raatsid natukeseks linnamugavustest eemale minna, hakkad aru saama päris väärtustest nagu soojus, valgus ja teine inimene su kõrval. Kaotad küll veendumuse, et oled maailma naba, aga kui hakkad mõtlema, kellele seda naba nii väga vaja on…
Väga soe lugu. Soovitan kõigile oma sõpradele, kes linnas elavad ja maal elamisest unistavad. Siia, kus kõik on päris. Nii nagu on.
kahe maseka vahel kirjutatud lugu, ei tunneta mina selles loos soojust, käi rohkem saarelt ära, muidu hakkad kajakaid oma vendadeks pidama
Lahe lugu! Muutusi hakkab märkama ka juba ca nädalakese linnast ära looduses olles, aga niikui linnas tagasi, nii oled taas “pimedusega” löödud. Maal kusjuures ei tundu pimedus üldse nii pime kui linnamajade vahel.
Aitäh Jaan Tättele, selle jutu lugemine muutis hinge meeldivalt hellaks. Rahulikke jõulupühi!
Kuidas tahaks,et selline ümbritsevat austav mõtlemine saaks loomuomaseks.Et oleme osa millegist,mis ei kuulu meile aga meile on antud õigus sellest osa saada! Edukuse mudelis,kummardades ainult raha unustame,et enese tingimusteta kehtestamise sunnil vigastame,mitte ei naudi teisi ja miskit meie ümber. Ilus lugu!
Minu süda jäi sel aastal Vilsandile. Tuleval suvel lähen jälle sinna ja ikka jala ja läbi mere.
Ma küll ei näe siin loos masendust. Pigem tõdemust, et maal on palju head, mida linnas ei ole. Selle hea tunnetamiseks on vaja vähemalt ööpäev maal olla ja linn teleka, auto ja tänavavalgustusega maha jätta. Maal on nii rahulik, et inimene rahuneb, tervis paraneb, mõte selgineb.
muidugist maal tervis paraneb, maal ei tohigi haigeks jääda, sest arstiabi pole kuskilt võtta ja vahest mõte selgineb nii klaariks, et ongi masendus käes
Suured tänud J.Tätte,iga väiksemgi kirjasõna teite poolt on kui suur rahu minu hingele.