Muuseum – mitte ainult muinaslugu

2009. aasta on Eestis kuulutatud muuseumiaastaks. Muuseumiaasta pidulik avamine toimus novembrilõpu tuisuses Narvas, iga-aastasel muuseumide festivalil.

Saartele jõuab muuseumiaasta suurem melu küll alles suvel, kuid praegu võiks olla just paras aeg muuseumides tehtava töö köögipoole tutvustamiseks. Muuseumi olemasolu aluseks on tema kogud – esemed ja nendega seotud teave, mida oleme kokkuleppeliselt otsustanud pidada kultuuripärandiks. Kogudega seoses võib eristada nelja töövaldkonda, millega muuseumid igapäevaselt tegelevad.

Esimene ja kõige tähtsam töö on museaalse väärtusega esemete kogumine, nende kohta võimalikult täpse teabe hankimine, esemete kirjeldamine ja säilimiseks soodsate tingimuste loomine. Kahtlemata ei ole taolist tööd iseenesest väga huvitav kõrvalt vaadata.

Ilma selleta aga ei ole muuseumi, on parimal juhul vaid harrastuskogu. Teine, esimesega otseselt seotud tegevus on muuseumi kogudes leiduvatest esemetest näituste koostamine.

Suur hulk esemeid on väljas püsinäitusel. Lisaks korraldatakse ajutisi näitusi, üha enam ka virtuaalnäitusi, mida saab vaadata muuseumi kodulehelt interneti vahendusel.

See osa muuseumi tööst jõuab kõige suurema hulga inimesteni. Kolmas suur töövaldkond, millega puutuvad kokku eeskätt õpetajad ja õpilased, on muuseumi pedagoogilised programmid ja üritused. Nende hulka kuuluvad ka täiskasvanutele suunatud talvised lauluõhtud ja suvised rahvatantsupäevad.

Viimaseks valdkonnaks on kogudega tegelemisel tehtud tähelepanekute ja tekkinud mõtete avaldamine kirjasõnas, nii oma valla kui maakonna lehtedes, aga ka näiteks Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus ning isegi rahvusvahelistes ajakirjades.

Teadlikkust anda oma väärtuslik vana ese muuseumikogusse võiks meie inimeste seas olla oluliselt rohkem. Kui inimene annetab või müüb asja muuseumile, siis kogutakse sellele juurde võimalikult palju infot eseme valmistamise aja, sellega seotud inimeste (sh annetaja), lugude ja paiga kohta.

Kui asi müüa vanakraamikaupmehele, siis muutub see edasimüümise käigus üha anonüümsemaks: vanaema vööst saab mingi Saaremaa asi, kuskilt Eestist pärit suveniir, või mäletab ostja viimaks vaid, et ostis selle oma Baltikumi-reisil. Kui me oma identiteedi ja kultuuripärandi niimoodi jupphaaval peenraha eest maha müüme, siis ei maksa imestada, kui suuremad riigid ka meie riiki peenrahana käsitlevad.

Kadri Tüür
Muhu Muuseumi juhataja