Kuressaare Kultuurivara juht Villu Veski esines Torontos

Kuressaare Kultuurivara juht Villu Veski esines Torontos

KAHE KUNSTNIKU IMPROVISATSIOON: “See oli kahe kunstniku improvisatsioon, täielikult ex tempore. Saksofon tegi otsa lahti ja klaveri asi oli sellest kinni haarata,” Eerik Purje arvustus Eesti Elus kajastamas Villu Veski ja Armas Maiste Toronto kontserti.

Džässartistist saksofonist Kuressaare Kultuurivara juhataja Villu Veski jõulukuu tiheda esinemisgraafiku juhatas sisse kontsert Torontos Tartu Colleges’is koos pianist Armas Maistega. Kontserdi kohta avaldas nii eelinfo kui ka retsensiooni Kanadas ilmuv ajaleht Eesti Elu. Sealne muusikaarvustaja Eerik Purje on väga värvikalt lugejateni toonud kontserdisaalis valitsenud iselaadse atmosfääri.

“Kui mainekas artist estraadile ilmus, kostsid mikrofonist kõigepealt soojad ja südamlikud tervitussõnad. Siis kruttis mõningaid nuppe ja võimendajaist hakkas vahelduvate valguspiltide saatel valguma (pange tähele – just valguma) elektroonilise muusika pooleldi ebamaist kõla.

Võttis flöödi ja sulatas selle helid elektroonilisse tausta. Võttis teise flöödi, kasutas neid kordamööda ja vahel mõlemaid korraga, kuni jõudis saksofonini.

Helid paisusid, kahanesid, voogasid ja — lummasid. Kogu saal oli nagu helidemerre kastetud, kuskil ei leidunud kuiva kohta. Siis lõppes (ei, katkes korraks) lumm ja kunstnik teatas andekspaluva naeratusega, et olime just kuulnud tema kompositsiooni nimega “Allikas”. Arusaadav. Selles meid siis leotatigi.

Minu nahk oli märg, kuid mitte allikas ligunemisest. Tundsin, et olen plindris. Või jännis, kuidas soovite. Olin lasknud end meelitada kontserdile ja andnud lubaduse sellest kirjutada. Ometi pidanuksin teadma, et džäss pole minu “rida”. Olin nagu võõra usu rituaali tõmmatud, kartes, et varem või hiljem teed mingi jubeda prohmaka. Kuid keset pühalikku talitust lahkuda ka ei sobinud, pealegi kui lubadus on antud.

Järgmises palas kasutas kunstnik heli taustal sõna maagiat, kahjuks mitte sama efektiivselt kui muid instrumente. Osa teksti läks kaduma, uppus helidesse ja sama sõnumi kordamise mõte jäi segaseks. Selle puudujäägi korvas edasine, kus kutsuti estraadile Armas Maiste, kes nagu muuseas sobitas oma klaveri juba kuuldaval olevate helidega.

Esimese osa lõpuks mängiti koos kaks pala, üks Maiste, teine Veski looming. Maiste “Kaera-Jaan” kargles ülemeelikus klounikuues ja üleannetus rütmis. Teise pala nime ei saanudki teada, kuid vastu võeti ta võimsate ovatsioonidega ja see kõik oli vesi Villu Veskile.

Hing ei andnud kaotsiläinud teksti pärast rahu. Võtsin vaheajal Villu kuuenööbist kinni ja küsisin, miks see neiu ikka nii tihti kirikuõpetaja juures käis. Naeris mulle sõbralikult näkku, kuid sellisel ilmel, et minu asi on kõnelda, arusaamisega pead ise toime tulema. Nojah, kui oleks vahelduseks kirikuõpetaja neiu juurde saatnud, oleks publik seda ehk vääriti tõlgendanud.

Pärast vaheaega kuulsime saksofoni hullamas ja uperpallitamas ehtsate havai trummide taustal. Just ehtsate, sest ekraanil jooksis video, kus Villu end nende havailastest trummarite hulka on poetanud ja nendega koos musitseerib. Teine pala viis kuulajaskonna Lõuna-Ameerikasse. Taas liitus saksofoniga Armas Maiste instrument, milleks sedapuhku oli süntesaator.

Huvitavaim oli aga lõpunumber, millele Villu pani nimeks “Esmaspäeva õhtu Torontos” ja mis komponeeriti kohapeal. See oli kahe kunstniku improvisatsioon, täielikult ex tempore. Saksofon tegi otsa lahti ja klaveri asi oli sellest kinni haarata. Seda kahekõnet oli erakordselt huvitav jälgida ja nauditav kuulata.

Arvan, et sain jännist välja. Sain välja ühe omapärase kunstilise elamuse võrra rikkamana. Helitaust, sooloinstrumendid ja valguspildid moodustasid terviku, millist ei kohta igapäev.” (Eesti Elu. 5. detsember 2008).

Nõnda siis said kaugel Torontos elavad eestlased, kuid mitte ainult eestlased, vaid teistegi rahvuste esindajad jälgida ja nautida erakordselt huvitavat kahekõnet, kui kasutada Eerik Purje hinnangut.

Pikema intervjuu Villu Veskiga tegi Aarne H. Vahtra. Killuke ka sellest usutlusest.
“Pean palju mööda Euroopat reisima, töö ja kontserdid nõuavad. Eelistan autosõitu. Kabiinis siis mina ja kogu aparatuur. Tundide kaupa on võimalik mõelda, plaane teha, iseenesega olla. Autos on mulle selgeks saanud, et inimeseks olemiseks on tarvis olla usin, agar ja töökas. Kogu filosoofia.

Mõnel puhul olen tänase päevaga opositsioonis. Euroopa Liitu astumine tuli kiirustades ja uisapäisa. Jah, Eesti vast võitis majanduses, aga iseolemise tasandil kindlasti kaotas. Palju, mis varem Moskvast peale suruti, tuleb nüüd teisest kontorist. Kui meile ette kirjutatakse banaani kõverus ja hapukurgi pikkus, siis on ikka midagi väga mäda. Ja siin olen tulevikku vaadates murelik.

Nii ütleb Villu, ja katsu sa temale vastu vaielda. Võtan üles ka väga hella teema: teise mehe rahakotti siin eriti ei piiluta ja ega Villu sellest numbrit teegi. Arvab, et tuleb omadega toime. Jah, päris vabakutseline ta pole, tal on oma palgatöö, muud tegemised toovad lisa.

Nimetab heliplaatide müüki, filmimuusikat, mida teeb lausa rahvusvaheliselt, kontserte. See filmimuusika jutt paneb minu kõrvad kikki: miks mitte estdocs’i festivali programmi lülitada mõni saksa dokfilm, kus on Villu Veski muusika?” (Eesti Elu, 12. detsember 2008).

Praegu Torontos elava 79-aastase muusiku Armas Maistega on Villu Veski varemgi koos esinenud. Kuressaarde naasnuna kiitis Veski Toronto lavapartneri head vormi.

“Vaatamata oma soliidsele eale on Armas Maiste praegu haruldaselt heas vormis. Kohtusin temaga Kanadas 1989. aastal, kui käisime Mikk Mikiveri ja Katrin Karismaga seal esinemas. Nüüdseks on Armas Maiste paar korda ka Eestis käinud ja oleme siingi koos esinenud. Maiste on ka klassikaline kontsertpianist, kes töötanud Montreali sümfooniaorkestris.

Ta oli seal nõndanimetatud valvepianist – kui keegi külalispianistidest jäi mingil põhjusel tulemata, siis mängis Armas Maiste orkestriga need lood ära,” rääkis Villu Veski.
Kanadas on Villu Veski musitseerimas käinud veel 1990. ja 2000. aastal. Seekordne Kanada-reis oli talle juba neljas.

Muusiku sõnul võttis Toronto kontserdipublik teda erakordselt soojalt vastu.
“Paljud muusikasõbrad sealsest publikust on käinud ka Muhus Juu Jääbil. Paljud planeerivad järgmisel aastal Saaremaale ja Muhusse tulla. Nendele tundub, et elu meie saartel on suure hüppe edasi teinud.

Eesti saared on nende meelest põnevad paigad. Juu Jääb, Kuressaare ooperi- ja merepäevad, laulu- ja tantsupidu on neil teada. Nad planeerivad Eestisse tulla vähemalt kuuks ajaks, kus neljal nädalavahetusel on nende jaoks köitvad kultuurisündmused,” teavitas Villu Veski.

Jõulukuisel kontserdituuril on Villu Veski jõudnud ka kodupubliku ees üles astuda. Reedel said kuressaarlased hiljuti Ameerika mandrilt naasnud muusikut näha kontserdil “Aastalõpp – elu on reis!”.

Print Friendly, PDF & Email