Vastukaja: “Päästjad kolivad parematesse ruumidesse” ja “Päästjad tõmbetuultes”

Oma Saar, 18. detsember

Uue päästemaja lugu algas 1998. aastal. Sihtasutus Turvaline Saaremaa algatas mõtte, et saarele on vaja uut maja nii päästjatele kui ka politseile. Tolleaegne siseminister Taal noogutas ja midagi enamat ei toimunud.

2005. aastal, kui minust sai siseminister, oli mulle üks esimesi telefonikõnesid sihtasutuse nõukogu esimehelt Prits Liblikult, kes tuletas meelde, et see projekt, mida kavandasime, tuleks nüüd kohe ära teha.

Sama aasta lõpus otsisime variante, kuhu ehitada, tegime isegi konkursi, pakuti väga erinevaid paiku. Väljasõelutud kohtadest jäid endise autobaasi ala, vaba plats bussijaama kõrval ja vana teenindusmaja koht. Eks neid sai kaalutud, uuritud kinnisvara maksumust. Veel oli variant piirivalve majaga kesklinnas, aga seal oli probleeme operatiivautode väljasõiduga.

Kaaludes variante, leidsime, et teeme selle maja päästemaja asukohta – et mitte maa ostmiseks raha kulutada. Algul tundus krunt väike, aga vaagides erinevaid võimalusi, leidsime, et saame sinna teha.

2006. aastal kirjutati alla lepingud Riigi Kinnisvara AS-ga, mille juurde lisati vajalikud eskiisid. Nemad pidid siis ka selle projektiga edasi toimetama. Suurem vaidlusküsimus oli, kes peab valmis ehitama vajalikud ristmikud, siseministeeriumil seda raha polnud.

Vana maja sai kokku lükatud selleks, et asjad rohkem ei veniks ja ehituseks lahti läheks. Iga poliitiline jõud pidi aru saama, et tänapäeval päästjad neis tingimustes töötada ei saa.

Ka järgmine siseminister nõustus, et leping on sõlmitud selliselt, et see maja tuleb kohe valmis teha. Aga küllap poliitilised prioriteedid muutusid ja nii see kuhugi kaugemale lükkunud ongi. Kui kauaks, seda vastust täna ei ole.

Kalle Laanet

Print Friendly, PDF & Email