Neljas kiri: trepikodanikud (4)

Neljas kiri: trepikodanikud

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere,
Sind tundmatagi olen üsna veendunud, et tead oma naabreid vähemalt nimepidi. See on kuidagi loomulik, eks?
Saaremaa tundub mandriinimesele suisa nii pisike, et minult on korduvalt päritud: “Kuule, aga kas sa seda-ja-seda tunned? Ta on ka Kuressaarest.” Ma ei hakka Õismäe inimese käest küsima, kas ta teab Helenat, kes ka sealkandis elab.

Ei tarvitse paraku teada isegi siis, kui nad on majanaabrid.
Enne hiljutist kolimist üürisin kaks aastat korterit Tartus. Viiekordne maja, euroremonditud koridorid, tõkkepuuga parkla. Kahe aastaga õppisin oma trepikojast nägupidi tundma kaht naist – õblukest noort ema, kes kantseldas kaksikuid tüdrukuid, ning üht käbedat prouat.

Seesama pensionär oli ka ainuke naaber, kes minuga juttu tegi. “Teate, ma arvan, et maja välisust on muugitud,” usaldas ta, piiludes paksude prillide tagant. “Olete ehk midagi tähele pannud?” Vastasin, et tõesti mitte, ja sinnapaika see vestlus jäigi. Daam ei teadnud minu nime ega mina tema oma.

Palju ma oma Tartu naabritega kokku ei sattunudki, sest nad just kui hiilisid oma korteritesse ning sealt välja. Igaks juhuks teretasin kõiki, kes mulle treppide peal vastu tulid. Iial ei võinud täpselt teada, kes on külaline ja kes “oma inimene”.

Tunnen üht naist, kes elab juba paarkümmend aastat Lasnamäel, üheksakordses tornmajas. Ta teretab majanaabreid liftis, aga muidu nad läbi ei käi. Omavahel tekitatakse ju ainult pahandust, ei muud: keegi ujutab su korteri üle, kellegi kass sirtsutab trepikotta, kolmandal korrusel karjub imik.

Kuidas neid perekondi omavahel tutvustada? Teha kevadised heakorratalgud majaümbruse korrastamiseks? Aga mida siin riisuda, kui muru on hoovi antud jaopärast ja puudest-põõsastest võib ainult unistada?
Millest see tuleb, et mõni maja naabrite osas “töötab” ja teine mitte?

Liiga lihtne oleks toriseda, et linnainimesed on egoistlikumad ning siinsed inimsuhted lühiajalisemad, seega pealiskaudsemad. Üks mu hea sõber üürib Tallinnas korterit majas, mille esimene korrus lõhnab alaliselt kapsakeetmise järele. Tundub, et enamik sealsetest elanikest on väga muhedad pensionärid. Trepi peal vastu juhtudes ütlevad nad alati tere! Ka need, kelle emakeeles kõlaks tervitus teisiti.

Ja ma juba tean, miks sõbra naabrimehe must labrador lonkab.
“Vanadus, tead. Need tõukoerte hädad,” usaldab krapsakas härra.
“Jah, aga ilus on ta teil ikka,” kinnitan. Nukrate silmadega peni laseb end patsutada, tegemata poolt- või vastuhääli.

Ja ma juba tean, et vot selles parempoolses korteris on ilmselt juudipere. Vaikselt jutles peremees ukselävelt oma sõbraga, kes juba lahkumas. Mina olin just trepist tulnud ja seisin korteri “vargasilma” ees.
“Do you want to come down?” hüüdis hallipäine habemik mulle naeratades, kui lifti uksed avanesid.

“No, not yet,” raputasin pead. Aga aitäh ikkagi.
Mul hakkab taolistest pisivestlustest soe. Näe, kõik korrusmajade inimesed ei vaata teineteisest niisama mööda. Mõni vaatab ka silma.
Sõbralikku pühadeaega ja hoian pöialt, et lumigi maha sajaks!

Liis

Print Friendly, PDF & Email