Lugeja arvab: Meie tänapäevast leiba… (1)

See pöördumine on küll sobilik söögipalve juurde, aga sobib ka leiva reklaamiks. Leivareklaame oleme kõik näinud ja reklaamlauseid kuulnud. Need on olemas ka Hansa nisusaia ja sepiku vaateaknaga pakendil. Info on kribukirjaline, aga lugeda saab telefoninumbreid, aadressi ja valmistajat, ehk siis A/S Hansas Maižnikas (Hansa Leivakauplused), Riia. Maaletooja A/S Leibur. Hansa sepiku pakendi pealt aga loeme, et valmistaja on Vilniaus Dona (Vilno Leib). Vaat nii!

Nüüd jääb üle küsida: kelle tooraine, tööjõud, transport? Kas veetakse lennukiga? Tekib küsimus, kuhu me oma vilja oleme vedanud? Või pole meil leivategijaid? Arvutus näitab, et saia kilohinnaks tuleb 30 krooni, sepikul 37.40. Milline on toorme hind? Põllumees on saanud viljakilo eest kunagi vist 2 krooni, enamasti hoopis vähem. Vilja hind on põllult poeletile jõudmisel kallinenud 10–20 korda!

Hinda tõstab paljudel juhtudel ka viilutamine, justkui inimesed ise ei suudaks oma kaubaga enam midagi peale hakata. Paljude toodete puhul on ühekroonine väljaminek viilutamise eest peale surutud, sest valikuvõimalus lihtsalt puudub.

Toiduainetele kaasa antud lektüüri uurides sain veel teada, et Rannu juustutööstuses Tartumaal valmistatud juust Atleet on teinud pika välisreisi, enne kui Saaremaa või Rannu inimese lauale potsatab.

Juust viiakse pakkimiseks Soome, tagasiteel põrkab läbi Peterburi Vassili saarelt. Kas meil pole pakkijaid või pakkematerjali? Või juustulõikamise nuga? Mulle maitseb see juust, mis pole välismaal oma silmaringi laiendamas käinud.

Aga eks selle välismaa kaubaga nii olegi. Maoorid saadavad meile Uus-Meremaalt kõrge kvaliteediga lambaliha, 115 kr/kg. Säilivusaeg sügavkülmas kaks aastat. Tüki kaal 2080 grammi. See tükk on siis ette nähtud ühe korraga ärasöömiseks, väiksemat kogust osta pole võimalik. Kas pole siis jälle olemas tükeldajat?

Perekondliku õgimisorgia ärajätmise ootuses võiks olla võimalus tükeldada nii lambakints kui ka hind, sest tahaks ikka ära proovida seda 20 000 kilomeetri tagant toodud oinakintsu. Tahaks veenduda, kas sellel puudub see kasukamaitse, mida meie lambalihal väidetakse olevat.

Toidulettide vahel tiirutades ja mõistatades jääd lõpuks ikka lolliks.

Print Friendly, PDF & Email