Marek Niit loodab saada Razorbacks’iks (1)

Marek Niit loodab saada Razorbacks’iks

RAZORBACKS: Saarlasest sprinter on leidnud tänavalt loomakuju, mis on maskotiks ka kohaliku ülikooli spordivõistkondadele.

Oktoobris Ameerika Ühendriikidesse Arkansasesse treenima ja õppima siirdunud sprinter Marek Niit tunnistab, et teisel pool ookeani on värk ikka hoopis teisem kui kodumaal.

Hetkel veel ülikooli n-ö inglise keele täienduskoolis studeeriv Niit sai esmaspäeval teada, et võib lõpuks ametlikult treenida koos Arkansas Razorbacks’i kergejõustikumeeskonnaga, kuid mitte veel võistelda. Selle loa saab ta siis, kui jaanuaris ametlikult ülikooli astub, milleks tuleb lõpetada praegused kursused.

Vahetab ala

Viimased kolm kuud on Niit pühendanud peamiselt õppimisele ning kõrvalt ka trenni teinud. Kuna ta seni ülikooli meeskonnaga koos treenida ei tohtinud, oli tema kaaslaseks samuti ülikooli pääsu ootav J-Mee Samuels, kes kuulus näiteks USA sprindikoondisesse 2007. aastal toimunud Osaka maailmameistrivõistlustel.

Olgugi et Niit veel meeskonda ei kuulu, annab talle kõrvalt näpunäited meeskonna treener Doug Chase, kellel on juunioride maailmameistri tulevikust oma nägemus. Nimelt peaks Niit oma peaala 200 m kõrval keskenduma senise 100 m jooksmise asemel hoopis 400 m treenimisele.

“Kevadel trenni iseloom muutub natuke,” tunnistab Niit, lisades, et minevik on tõestanud 100 m jooksmise miinuspooli. Lühikest maad läbides on ta saanud vigastusi ning Niidi jooksjatüübile läheb tippkiiruse kättesaamiseks veidi rohkem maad kui üks staadionisirge. “Sajas [meetris] ma ei saa kiirustki üles, lihtsalt koperdan selle läbi,” märgib jooksja ise.

Treener on Niidile ette pannud ajad, mis on 100 meetris 10,2, 200 meetris 20,3 ja 400 meetris 45,9. Kõik need ajad oleksid kas Eesti rekordid või selle ligilähedased tulemused. “Ma ei pea neid jooksma, kuid treener ütles, et ma olen võimeline neid suvel jooksma,” ütleb Niit.

Samas lisab ta, et tema töö pole paberi peal näpuga numbreid taga ajada. “Minu ülesanne on rohkem trenni teha, mitte mingeid numbreid üles lugeda,” sõnab Niit, nentides, et head ajad tulevad siis, kui selleks on piisavalt treenitud.

Praegu peamiselt jooksmas käiv ja jõusaali harjutusi tegev Niit tõdeb, et trenni iseloom on võrreldes Eestiga veidi teistsugune. “Siin nagu tehakse natuke rohkem tööd kvantiteedi, mitte kvaliteedi peale. Aga küll kvaliteet kevadel mängu tuleb,” selgitab sprinter.

Valge mees jookseb küll

Suhtumist “White men can’t sprint” Marek Niit USA-s kohanud ei ole. “Siin jagatakse respekti selle eest, mida sa teed, mitte selle eest, kes sa oled ja milline sa välja näed,” kinnitab Niit. Näiteks toob Niit, et juhul kui ta kuuluks ülikooli ametlikku tiimi, oleks ta oma 200 m Eesti rekordiga 20,69 võistkonna teine number praeguse trennikaaslase J-Mee Samuelsi järel, kes on sama maa läbinud 20,32-ga.

Arkansase tuntuimad sprinterid on aga kindlasti olnud Tyson Gay ja Wallace Spearmon, kes on tänaseks ülikooli meeskonnast lahkunud.
“Kergejõustiku mõttes on see kool läbi aegade USA parim,” märgib Niit,tunnistades, et sport on koolis au sees. Ta lisab, et kuna kool kuulub ülikoolide tugevaimasse divisjoni, on konkurents meeldivalt tihe.

“NCAA (USA üliõpilaste meistrivõistlused – toim) finaalis või kas või divisjoni finaalis ma oma rekordiga esikohta kindlasti ei saaks,” tõdeb saarlane.

Samas ei olevat koolis ühe jooksja individuaalne esinemine nii oluline, tähtsaim on hoopis tiimitöö ja kogu aeg rõhutatakse võistkonna tähtsust. Niit toob näiteks koosolekud, kus treener seisab keset riietusruumi ja sisendab sportlastele võitlusvaimu.

“See sisendab hea tunde,” ütleb Niit ning lisab, et selline suhtumine paneb mõtlema, mida ja kuidas teha. Küsimusele, kas Eestis ka taolist situatsiooni kohata võib, tuleb Niidilt kiire vastus: “Kohe kindlasti mitte.”

Sport on au sees

Niidi sõnul on lisaks kergejõustikule populaarsed spordialad ka Ameerika jalgpall ja korvpall. Näiteks koguneb Razorbacks’ide jalgpallimängule alati täismaja, 72 000 pealtvaatajat. Võrdluseks võib märkida, et Fayetteville’i linnas elab ligikaudu 59 000 elanikku, lisaks üliõpilased, keda Niidi sõnul on ülikooli campus’es 18 000.

Eestiga paralleeli tuues olgu öeldud, et näiteks Eesti jalgpalli meistriliiga võistlusi käis terve aasta jooksul vaatamas veidi üle 30 000 pealtvaataja. Seega saaks ühe meie hooaja publikuga täita sealsetest tribüünidest vaid kolmandiku. Sedagi vaid siis, kui mitte arvestada, et suure osa publikust moodustasid korduvkülastajad.

Eestis tundmatut, kuid Ameerikas spordiala number 1 nimetust kandvat mängu on Niit ka ise vaatama sattunud ja tunnistab, et kogemus on võimas.

Trenn ja õppimine

Ülikooli campus’est veerandtunni kaugusel elav Niit tunnistab, et lisaks õppimisele ja treenimisele ta suurt midagi muud ei teegi. Vahel käib sõpradega piljardit mängimas ja ümberkaudseid linnu uudistamas. Väike Fayetteville’i linn on Niidi arvates koolitöö ja treenimise seisukohalt ideaalne.

“See ei ole Los Angeles,” nendib Niit, et suurlinnas elamine mõjuks ehk tulemustele nii koolis kui ka spordis.

Eestis hüüdnime “Niiduk” kandnud sprinter jagab korterit Taiwani noormehega, keda teatakse kui Jimi. Korterinaaber olevat oma nime öelnud küll, kuid see olevat keeruline ja nii palunud ta end Jimiks kutsuda. Üleüldse olevat ülikoolis palju õpilasi mujalt maailmast. “Ei teagi ühtegi kohta, kust siia poleks üliõpilasi tulnud,” naerab Niit.

Ameerikasse suundumise eesmärgiks nimetab Niit eelkõige siiski sporditegemist, kuna õppida jõuab tema sõnul alati, kiiresti joosta aga mitte. Ülikooli sisse saades on tal plaanis valida üheks põhiaineks food science ehk siis maakeeli toiduteadus.

“See tulevane amet oleks siis selline, et sina oled see, kes toitu kontrollib, enne kui see poodi jõuab. Et see poleks mürgine jms,” selgitab Niit, lisades, et tema valik langes sellele ainele, et saaks iseenda tarbeks toitumisest üht-teist rohkem teada. “Mida vanemaks saad, seda suuremat rolli toitumine mängima hakkab,” räägib praegu veel keelekursustel õppiv Niit.

Koju käima tuleb noormees jõuluks, et siis tagasi minna ja täie rauaga Razorbacks’ide eest võistlema hakata. Sisehooaeg algab Arkansases 9. jaanuari võistlusega.


Arkansas Razorbacks

Arkansase Razorbacks’idest rääkimist alustab Niit maskotist. “Metssiga, kes kasvab väga suureks ja on väga kuri,” räägib saarlane ka Wild Hogs’iks nimetatud loomast. Razorback tähendab eesti keeles teravselga ja on ülikooli spordikoondise ametlik nimi.

Kergejõustikku on läbi aegade nimetatud ülikooli edukaimaks alaks. Koolist on sirgunud mitmeid olümpiamedaliste. Razorbacks on alates 1984. aastast võitnud 10 korda Ameerika üliõpilaste meistrivõistlused ning 19 korda sisemeistrivõistlused.

Niidi sõnul ei hoita kokku ka spordirajatiste pealt. Lisaks 72 000 kohaga Reynolds Razorback staadionile on olemas ka hallid võimlejatele, võrkpalluritele, korvpalluritele, tennisele, kergejõustikule. Staadionid pesapalluritele, kergejõustiklastele. Oma kodu on ujujatel, samuti on olemas golfi harjutusväljakud ja krossirajad jooksjatele.

Kergejõustiklastele mõeldud halli ja staadioni suurus on vastavalt kuni 5000-kohaline Randall Tysoni sisehall ja 10 000-kohaline John McDonneli staadion.

Print Friendly, PDF & Email