Ei möödu enam päevagi, ilma et meedia ei maaliks meie ette järjest masendavamaid pilte ülemaailmsest majanduskriisist ning eks ole kriisi mõju juba tunda saarlastegi peredes.
Aga kui hästi järele mõelda, siis on majanduslangusel siiski ka vähemalt üks positiivne külg: küllap sunnib see meid kõiki – ja rikkamaid rohkemgi veel kui neid, kel senigi palju priisata polnud – oma viimase aja tarbimisharjumusi kriitilise pilguga vaatama ja endalt küsima, kas need on ikka piisavalt mõistlikud.
Oleme tarbimismaania ohvrid
Küsimusele ausalt vastates peame küllap tõdema, et liiga tihti oleme kavalalt õhutatud tarbimismaania ohvriks langenuna ostnud asju, millega meil tegelikult pole mitte kui midagi peale hakata.
Nüüd, kus Eesti kohe-kohe Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise eufooria on asendunud kurva tõdemusega, et jälle on käes kitsamad ajad, jõuab meie arunatuke loodetavasti pähe tagasi ja vähemalt osa rumalaid oste jääb edaspidi tegemata.
Aga tegelikult tuleks mõistusega tarbida ka siis, kui majandusel läheb hästi. Tarbida kooskõlas oma tegelike, mitte kellegi teise poolt pealesurutud näiliste vajaduste järgi. Nõnda jätaksime Maa peal midagigi alles ka järeltulevate inimpõlvede jaoks. Oma laste või lastelaste eest me nende toiduportsu ju ära ei sööks?
Üks ohtlik aspekt on tarbimishulluse õhutamise juures aga veel: sellest võidavad ainult ülisuured rahvusvahelised korporatsioonid, ja võidavad väiketootmise ning koos sellega ka kohaliku elu väljasuretamise hinnaga väljaspool suurlinnu.
Võõras piim ja leib saarlase laual
Kui paljud meist mäletavad veel, kui kuulsad ja tahetavad olid kunagi terves Eestis Varma kombinaadi Saaremaa õlu, Kuressaare leivakombinaadi Borodino leib või tarbijate kooperatiivi leivatööstuse Orissaare sai? Vähese erandiga ei veetud neid saarelt välja mandri poodidesse, seda enam aga viidi siit kaasa külakostiks.
Samas suutis rajooni toiduainetetööstus põhiliste toiduainetega ise varustada nii kohaliku rahva kui ka saartel paiknevad mitmetuhandepealised nõukogude sõjaväeosad.
Saare mehed ja naised said kohapeal tööd ning ettevõtted ja majandid andsid tubli panuse kohaliku elu-olu edenemisse.
20 aastat tagasi räägiti tõsimeeli mitte üksnes isemajandavast Eestist, vaid ka isemajandavast Saaremaast. Aga nüüd?
Piim mandrilt
Vaevalt oskas keegi veel paarkümmend aastat tagasi ette kujutada, et tavalist joogipiima tuleb Saaremaale vedada mandrilt. Nüüdseks on meil kohapeal toodetud toiduainete sortiment kõvasti vähenenud, toiduaineid ja koguni kiiresti riknevat valmistoitu veetakse sisse mitte üksi mandrilt, vaid tõepoolest tervest maailmast.
Ka seda, mida on kunagi edukalt siinsamaski kasvatatud-toodetud. Muidugimõista on see arusaadav nn koloniaalkaupade nagu tee ja kohv, maitseained, lõunamaised puuviljad puhul.
Aga kas keegi on näiteks viitsinud poodides kokku lugeda, mitme mandri ettevõtte leiba-saia või piima meil müüakse? Või juurelnud, miks tavalist kartulisalatit peab tingimata kokku segama ainult pealinna supermarketi köögis? Rääkimata sellest, miks kohupiim või jogurt tuleb siia vedada Poolast või Saksamaalt?
Kokkuhoiust rääkides: kas keegi on mõelnud, kui palju rohkem kütust ja tööd kulub piimapaki vedamiseks mõnda maakonna poodi näiteks Tartumaalt, võrreldes sama kauba kohaletoomisega meie oma Sikassaares asuvast kombinaadist?
Kehva praamiühendust kirutakse vahetpidamata, kuigi parvlaevad mahutavad palju rohkem masinaid ja reisijaid ning sõidavad tihedamini kui 20 aastat tagasi. Aga kas on kirujad seejuures mõelnud, kui palju mõttetuid koormaid üle väina veetakse?
Piltlikult öeldes sõidutatakse ju nüüd iga leiva- või saiapäts ning piimaliiter mandrilt saarele eraldi autos. Elanikke jääb maakonnas iga aastaga vähemaks, aga parvlaevade koormus ei vähene.
Ostame omamaist, et koos püsima jääda
Ometi võiks saarlaste põhitoit praegugi olla kasvatatud-toodetud siinsamas saarel ning sellele saaksime tarbijatena kõik ise kaasa aidata. Ostes kohapeal küpsetatud leiba-saia, kohalikke lihatooteid, kohalikke põllusaadusi ning niipalju kui võimalik, ka tarbeesemeid. Kui kohalikku toodet pole (nagu juba paraku piim ja munad), siis eelistame eestimaist. Ja alles viimase paratamatusena välismaist.
Sel moel aitame kaasa oma saare ettevõtete püsimajäämisele ja koos sellega kaassaarlaste töökohtade säilimisele ka majanduslanguse tingimustes, seega ka oma kodukandi elu mandumisest ning väljasuremisohust päästmisele.
Tõsi, kodukandi patriotismile üksi loota ei saa – ostja hääletab ju rahakotiga. Kui kaugemalt toodud samaväärne kaup on ikka odavam kui kohalik, siis pole kahtlust, et poeletilt kaob kiiremini muidugi esimene.
Kui aga kohalik tootja lepiks soodsa jaehinna kujundamise nimel väiksema kasuminumbriga tingimusel, et ka müüja ei lisaks kohalikule tootele nii viimase peal juurdehindluse protsenti, oleks kohalik kaup poodides kindlasti konkurentsivõimelisem ja nõutavam.
Niisiis on ka kaubandusettevõtete võimuses kaasa aidata kohalike tootjate ellujäämisele. Paraku on aga kaubandus maakonnas suures osas libisenud suurte, pahatihti pealegi välismaiste kauplusekettide kätte. Nemad aga teevad oma hanked mujalt ning tihtipeale ei taha kohalikust, liiati veel väiketootjast kuuldagi.
Kellele läheb teie väljaantud raha
Ma ei jaga paljude vaimustust iga uue ketipoe tuleku puhul Saaremaale ning veel vähem mõistan neid anonüümseid internetikommentaatoreid, kes ei väsi suurustamast, et ikka veel pole saarel poodi, kust nemad endale riided selga ja toidu lauale saaks, mistõttu peavad oma ostud tavaliselt Tallinnas või koguni Stockholmis tegema.
Aga olgu, eks peenutsejaid leidub ju ikka.
Usun, et enamik meist suudab mitte alluda pealetükkivate reklaamikampaaniatega õhutatavale ostuhullusele ja osta ikka seda, mida tõesti vaja ja siis, kui vaja.
Kui vähegi võimalik, tarbime kohalikku päritolu kaupa, toetades nõnda oma saare kogukonda, andes tööd ja teenistust ning kindlusetunnet kohalikule ettevõtjale, aga lootes ka vastutulekut neilt, keda oma sellise käitumisega toetame.
Just nüüd tuleks meil iga krooni välja andes eriti kaaluda, kas see läheb saarlastele tööd ja teenistust andvale kodusaare ettevõttele või hoopis Eestist välja raja taha.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Ise saab küll eelistatud võimalusel kohaliku toodangut – kui see parem aga mõistlikuse piires kallim – siis ostan kohalikku. Karja laeva kohta kommenteeriks, et konkurentsitult parim ja hinna poolest, ei pea ju ainult piduleiba (või misiganes selle nimi on) ostma, teiste hinnad alla 20 EEK (täpseid hindu ei tea, ei oma kõiksuguseid laene, liisinguid ja järelmakse, seetõttu ei pea toidupoes hindu omavahel võrdlema ja meelde jätma).
ütleks, et kui ühest lehest demokraatia tagamiseks jätkub, võib ju tõesti nad kõik siin saarel kokku liita (see aeg on ka olnud, aga ainukeseks jäänud MM käis kohutavalt alla). Ülemere Rootsis näiteks toetab aga riik just demokraatia tagamiseks igas piirkonnas kõiki lehti, välja arvatud trükiarvult nr ühte (Gotlandil siiski ka seda, sest nad on suhteliselt võrdsel positsioonil).
Tõnu Prei ! Aasta on 2009 kohe,mis jama sa ajad targutaja,hakka tootma selles konkurentsis siis targuta edasi,et terve saar ostku oma toodangut ainult,veneaeg ei olnud muud osta lihtne ! NÜÜD ON LAIEM VALIK JA OSTAN MIS TAHAN SELLGE !
Vene ajal ju doteeriti ka kõiki tootjaid Moskva poolt. Tead kui ropult kolhoosid ikka Moskva raha raiskasid, tänapäeval oleks sellised ettevõtted põlvili.
Kriisiaeg on rikaste ja laristajate jaoks uus ja ootamatu asi. Vaesed on kogu Eesti ajal kriisis olnud. Ei midagi uut, teistmoodi ega imestamapanevat 2008-2009.
Tahaks osta kohalikku, aga nad ei meeldi mulle! Va. Karja pagar kes teeb sepikut jämedast jahust ja leiba kroovijahust + seemned ka veel sees :)
Leivakombinaadi sepik on aga ikka 510 jahust :( See ju petmine!!!
Lihakombinaat topib isegi külmutatud hakklihale E621 (e. glutamaat) sisse ja meie pere seda süüa ei saa :((
Mitu aastat käisin arstide vahet enne kui aru sain et probleemid on glutamaadist e. nn. hiina restorani sündroom. Vot ei kannata kõik seda keemiat!
PALUN HAKAKE TEGEMA TOITU TOIDUAINETEST!!!!
Sina, vallavaene, jõid ka siis 2-liitrist pruuni õlut, kui teised raha teenisid ja oma elujärge parandasid. Sellepärsat oledki koguaeg kriisis olnud. Ja jääd kriisi, sest sa oled põhjakäinud joodik, kes nõuab ülbitsedes nende arvelt toetusi, kes töötavad ja sinu heaks riigile makse maksavad. Et sinusugune toetuste raha maha lakkuda saaks.
Eelmise jutt jumalatõsi. Siis kui firmad vaevlesid tööjõupuuduses ja pea igale jobule maksti, mida nad küsisid, vedelesid sina õluttäis persega kraavis ja peertasid päise päeva ajal unes. See oli su kriis. Ja sama on nüüd. Kuni riik ükskord saab aru, et sinusugustele ei peaks sentigi maksma.
Jah, Tõnu! Ilus utopistlik visioon, aga paraku ei käi kokku majandustõdedega.
Hinda ei määra mtte eelkõige tootja ja kaupmehe ahnus vaid tootmiskulud. Viimased on seda madalamad mida efektiivsem ja massilisem on tootmine.
Majanduse elustamiseks tuleks õhutada tarbimisele ja pankade kaudu seda turgutada. Paraku seekordne matakas just pankades alguse saigi: võhm väljas.
Tarbimisharjumuste muutmine kasinuse poole tähendab seda, et meil polegi enam vaja nii palju toota kuna ostetakse vähem ja toota tuleb nii palju kui ostetakse/tarbitakse. Kui tarbimise ja tootmise maht väheneb, siis pole vöhenenud koluhunniku mahamüümiseks vaja enam ka nii palju müüjaid. Ehk siis peale tootmisettevõtete koondamisi/sulgemisi lähevad sama teed hulgi ja jaemüüjad. Kuna rahakotti hakatakse rohkem vaatama ja tarbitakse vähem ja pigem hädavajalikku, siis…..näge-mist pooled turismitalud, tantsusaalid, tenniseplatsid, juuksuritöökojad, ilusalongid…. Nüüd on meil ka terve armee töötuid teenindajad jne jne jne.
Nii et kui tahate paremini elada, tarbige rohkem !
esteks vöiks siis vastata küsimusele,et vanasti oli 1 ajaleht,kommunismiehitaja,ei tea miks nüüd peab 2 lehte olema,möttetu raiskamine ju!:)
Kui eestimaine piim maksab 10 krooni ja naabrite oma 6 krooni siis peaksin küll arulage olema kui oma miinimumpalga juures ei tea kumba valida….
see 6-kroonine piim on kah eesti piim :) tere piim on ta, mis on pakendatud säästumarketi tellimusel (või rimi, vahet pole). Aga mina ostan seda, mis on võimalikult odav. Kui odavus tuleb masstootmisest (nagu ta ju tegelikult tulebki), siis ei hakka ma ostma 25 krooni eest karja leiba, kui saan osta 10 krooni eest fazeri leiva, olgugi et esimesena nimetatu on tükkmaad maitsvam. Hind määrab liigagi palju.
Väga vajalik ja hea arvamuslugu. Kuid on tõeliselt kahju, et paljud valitsusliikmed ning omavalitsustegelased ikka veel selliselt ei mõtle ega arutle.
Ostan igal juhul seda, mis on odavam – vaadke tavaliste inimeste palkasid. Võib-olla mõjutab see ka omamaise toodandu hinda, kui vaadatakse, et enam ei osteta. Võetakse kasumi arvelt veidi hinda maha.
Vallavaese kirjuja, vaeseke on stereotüüpides kinni. Mul nimelt 6 last, mis ei lase kunagi end rahaliselt hästi tund. Joodikuks sõimamine on inetu, pole 20 aastat joonud… Eks näed asja oma mätta otsast, õllesõber…
Parakommentaar: “Majanduse elustamiseks tuleks õhutada tarbimisele ja pankade kaudu seda turgutada.” Aga kas mitte pangad, SMS-laenajad ja Ansip käsikäes ei õhutanud tarbimist kõigest väest? Ja kuhu see turgutamine viis? Majanduslangusele, mitte elavnemisele. Mis tähendabki, et tarbida ei tule ükskõik mida ning võlgu elada seejuures veel kõige vähem. Aga nojah, selline elutarkus pole ju suurte “majandustõdedega” kooskõlas… Tegelikult on loos endas mõte ikka täitsa olemas. Et kui kokku hoida, siis ikkagi pigem hiina vidinate kui oma koduse kauba või teenuse arvelt.
Tarbimine on tegelikult pääsetee küll. Ma viitasin tegelikult majanduskriiside ajaloole USA-s kus on seda päästerõngast mõningatel kordadel ka kasutatud. Tarbimishullus tekitab aga mulli, mis lõhkedes tekitab tarbimisvaeguse ( vt kinnisvaramulli lõhkemise järgseid tehingute arvu ja käivet vs mulliaegsetega ). Pole mõtet “pangad-sms-ansip” teemat mullitama hakata. See on rumala või vastutusvõimetu inimese vabandus, et Ansip (vt ka Savisaar, Reiljan, tsaar, president, kuningas, naabrimutt jne, peaasi et mitte ise) käskis tal ennast lõhki laenata. Kõike peab mõistusega tegema.
Ma saan aru, kui inimesed muretsevad lapsi, kui nad suudavad neid normaalselt elatada ja koolitada, aga kui võimalused napid, siis võiks laste tootmist ka natuke piirata, mitte viriseda, et näe kus on halb riik. Nii elada kui lapsi muretseda tuleks ikka nii, et ise hakkama saad, mitte loota, et teised sinu kulusid kinni maksavad ja kui seda ei tehta siis kõik pahad. Õpi elama.
paral õigus,meil on tarbimisühiskond ja kõigil läheb paremini kui rohkem kulutatakse,võbolla pangad ise tahtsid oma turul suurpuhastust teha
veel majanduslikust mõtlemisest:1.tahtsime kesklinna lennujaama,saime,kuid nüüd vaja prügi mandrile vedada.2.tahtsime kesklinna piirivalve torni,saime,kuid nüüd ei saa lennukid korralikult maanduda,lennud jäetakse ära,kuna tühise vine korral on maandumisraja leidmisega raskused,sest tänu tornile peab lennuk kõrgemalt maanduma hakkama
loo mõte polnudki mitte sellesi, et mitte üksnes ostjaid, vaid ka kohalikke tootjaid mõistusele kutsuda? Et toodaksid head ja minevat kaupa ning hinna kujundamisel ahneks ei läheks, samad sõnad ka kaubandusele. Para majandustarkusele vaidleks vastu selles osas, mis puudutab hinna määramist. Mitte üksnes NL-is, vaid ka sõjaeelses EV-s oli seadustatud kaubandusliku juurdehindluse ülempiir, nüüd seda pole. Sellest tulenevalt keevitab kaubandus hinnale teinekord otsa ka mitusada protsenti ja teeb pärast “superallahindlusi”. Ja mis puudutab veel siin kommentaarides tehtud üleskutseid rohkem tarbida, siis see ongi tarbimishullusest nakatatud inimeste ajupimedus. Hästi elada saab ka mõttetute hiina kulinateta. Keegi ei kutsunudki selles loos kõiki sööma ainult ühesugust vormileiba, kohalikud tootjad on ammu näidanud, et nemadki oskavad väga palju erinevaid tooteid valmistada.
eelmise kirjutaja mõtet, sest tõesti – kõik tööd on vajalikud, aga paraku makstakse mõne ühiskonnale olulise töö eest häbematult vähe. Inimene pole selles küll süüdi ja need mõnitajad võiksid enne sõna võtmist mõelda, kas nad on oma kõrge palga, millega keksivad, ikka oma töö, vaeva ja vaimuannetega ära teeninud või hoopis tänu päritolule (kellegi poeg-tütar), tutvusele, “õigesse” parteisse kuulumisele ehk pugemisele saanud.
on loo mõte ikkagi täitsa õige.
kas te tõesti ei tea,et miinimumpalga saajad ei ole mitte kõik joodikud ja õllesõbrad.ka odavalt tasustatud tööd tuleb ju ära teha.näiteks haiglas töötavad sanitarid,hooldusõed,koristajad jne.töötavad vähese raha eest äkki rohkemgi ja joovad ka vähem õlut,kui teie.lihtne on halvasti õelda,häbi peaks olema teil siin anonüümselt solvata.