Lembit Uustulnd: jutud meremeeste pruutidest, joomisest ja meeletutest palkadest on legendid (6)

Lembit Uustulnd: jutud meremeeste pruutidest, joomisest ja meeletutest palkadest on legendid

 

Neljapäeval vastas Oma Saare lugejate küsimustele kirjanik ja laevakapten Lembit Uustulnd.

Kui suur mõju on isa Albert Uustulndi kirjanikuteel olnud sinu kujunemisel sulesepaks? On isaga seoses meeles ehk mõni mõnus seik?
Muidugi on isal olnud suur roll nii elukutse valikul kui kirjameheks kujunemisel. Ma kasvasin perekonnas, kus kaks asja olid juba varasest lapsepõlvest nagu aamen kirikus – suhe meresse ja kirjandusse.

Juba poisikesena olin sunnitud väga tihti kuulma fraasi “Vaikust, isa kirjutab!”. Ja see oli minu jaoks loomulik, et kui Vana parasjagu midagi muud ei teinud, siis kirjutuslaua tagant võisid ta ikka üles leida.

Ja meri, tema oli alati olemas, nii minu poisikesepõlve mängudes, isaga jahil või kalal käies kui ka muidu igapäevatoiminguis, siit ka siis merekooli valik, mis oli asjade loomulik ja loogiline järg.

Kunagi oli ka isa soovinud mereharidust omandada, kuid kodutalu kehv olukord seda ei võimaldanud. Suur ja pikk merereis jäigi tema täitumatuks unistuseks elu lõpuni. Palute kirjeldada mõnd seika. Olen kirjutanud paar vestet isast, mis sugulaste arvates üsna täpselt teda ka iseloomustavad.

Soovijad, keda see huvitab, leiavad need kogumikust “Albert Uustulnd 80”, mille panin kokku tema juubeliks ja avaldasin Saaremaa merekultuuri seltsi toel.

Kas Albert Uustulndist ei jäänud mõnda poolikut käsikirja, mida te saaksite lõpetada?
Minu teadmisel küll mitte. Ka viimane, “Ohtlikud hoovused” oli tema lahkumisel praktiliselt valmis, olgugi et ta ise seda raamatuna ei näinudki. Minu esimene debüüt romaanikirjanikuna aga sai just selle romaani juures alguse, sest isa näpunäidete järgi kirjutasin pärast tema lahkumist sellesse raamatusse neli lehte vahele.

Kuidas romaan sünnib? Kas mingi alge hakkab peas tiksuma ja siis tuleb ülejäänu nagu muuseas?
Eks romaani nagu iga inimtegevuse algeks ole mingi idee, millele hiljem hakkab viljaliha ümber kasvama, ja vahel, nii huvitav kui ka see pole, muutub hoopis millekski muuks, kui varem planeeritud.

Asja arenedes tekivad ju tegelased, kelle tegevusloogika võtab paraku varsti ise asja juhtimise enda kätte. Aga kui rääkida veel kord ideest, siis näitena võin tuua oma esikromaani alge, milleks sai tol ajal nii meedias kui ka muidu elus korratud lause, et iga eestlase parim roog on teine eestlane.

See vihastas mind nii, et otsustasin kirjutada taotluslikult naiivse romaani kahest eesti mehest, kes võitlevad küll vastaspooltel, kuid vajadusel asuvad koos oma isamaale appi.

Mis sind kisub kirjutama?
Eks olen sama küsimuse kallal ka ise juurelnud ja mitte üks kord. Kindlasti on selles tegevuses teatud hulk edevust, jupike auahnust ning ega geenidestki üle ega ümber saa. Juba isa ütles mulle – nii kaua kui saad, ära kirjuta.

Aastaid hoidsin ma ennast tagasi – miks? Ikka selle pärast, et isa kirjutas ja pagana hästi kirjutas. Kuna isa on mulle tõesti olnud eeskujuks, juurdlesin kaua eneses, kas tõepoolest on tegu matkimissooviga või on mul midagi öelda, mida teistel oleks jälle huvitav lugeda.

Kui aga avastasin eesti kirjanduses puutumatu valdkonna niinimetatud rahvusvahelise põneviku ehk thrillerižanri, ei jaksanud enam soovile midagi kirjutada vastu seista, sest alati on ju põnev teha midagi sellist, mida varem tehtud pole.

Esimesed peatükid jõudis ka isa enne lahkumist ära kuulata ja arvas Aadu Hindi sõnadega tema oma esikromaani kohta – pole see sitem midagist kut teiste oma, lase edasi, aga peab see sul siis nii keeruline olema.

Oma elukutselt olete ju meremees, mis arvatavasti paneb üsna suures osas elust “päevakava paika”. Kuidas aga see kirjutamine käib: kas olete võtnud eesmärgi, et päevas lehekülg vms või toimub kirjutamine spontaanselt või hoopis plaanite põhitööst puhkuse, et “nüüd nädal aega kirjutan” ja mingeid kvantiteedi- või kvaliteedinõudeid endale sel kirjatöö ajal ei kehtesta?
See, et ma meremees olen, ei muuda kirjutamist mulle sugugi kergemaks, vaid vastupidi – loob täiendavaid raskusi. Minu käest on tihti küsitud, et kaptenina laevas, sul seal aega lademetes, muudkui kamanda ja ise kirjuta. Kahjuks ei ole see sugugi nii ja laevas ei ole ma küll suutnud ühtegi romaani kirjutada.

Küllap on asi selles vastutuse koormas, mis istub su alateadvuses ka siis, kui magad, ja see on asi, mis minu puhul ei lase keskenduda loometööle.
Kodus on aga asi teisem.

Ma olen seda meelt, et Pegasuse ülelendu ei kärsi ma oodata, pigem istun oma kirjutuslaua taha, võtan kohvikruusi ette, lappan oma märkmeid ja asun tasapisi töö kallale, sest juba Vana ütles mulle kord, et kui sa ei oska midagi teha, siis ära jää ootama, vaid hakka asjaga pihta ja töö õpetab tegijat.

Kas teil ka mõni selline lemmikum koht on, nagu teie isal oli Vahase?
Olin 14-aastane, kui isa asus Vahasele oma kirjamaja ehitama. Paraku oli isa selg sel suvel nii haige ja paigast ära, et magada tuli tal täitsa kõval alusel, ning vundamendikraavid ja üsna paljugi muud on seal minu tehtud. Nii et eks ole minulegi Vahase erilise tähendusega, kahjuks on aga viimasel ajal olnud väga vähe aega seal viibida.

Mida arvate merel üha suurenevast bürokraatiast ja üha kasvavast pabermajandusest? Kui palju see teie töö- ja puhkeaega ja ajakasutust üldse mõjutab?
Inimesena kirun seda samamoodi nagu arvatavasti teiegi, aga reederi esindajana olen sunnitud tunnistama, et Kihnu Jõnnide ajad on möödas. Et tihedas konkurentsis pinnal püsida, omada läbilööki selles äris ja head reputatsiooni, peavad laevad, aga eriti veel reisilaevad, igati vastama rahvusvaheliste mereorganisatsioonide, mereregistri, kindlustuse ja muude organisatsioonide ettekirjutustele.

Just nõuded laevadele on need, mis on viimastel aastatel tunduvalt karmistunud, ja kõik see toob kaasa üha uusi ja uusi dokumente, millega lihtsalt peab kursis olema. Kuna ööpäevas on endiselt 24 tundi, siis arusaadavalt kulub ka rohkem aega selle majandusega tutvumiseks, kuid nii hull see asi ka pole, et uneajast lisa peaks võtma.

Kas teie meelest oleks noorel inimesel tänasel päeval mõistlik minna mereharidust omandama? Kas soovitaksite seda oma lastelastele?
Iga hariduse omandamine on mõistlik, kuna see on mõistuslik tegevus. Nende kahe sõna vahel on sügav side. Kas peab see olema just mereharidus, selles tuleb teil endal selgusele jõuda.

Kui pidada silmas finantsilist poolt, võimalust peret ära toita, siis vastan – jah, on võimalik, kuid teisest küljest võttes on seda võimalik teha ka iga teise mõistusliku tegevusega. Meeletud palgad merenduses on legendid minevikust. Teatud mõttes on palgad suuremad kui maal, kuid selle eest on teid ka mitmeks kuuks mõistetud kinnisesse ruumi, praktiliselt nelja seina vahele, mis kõigele lisaks kipub tihti põrandat laega ära vahetama.

Kuid vaieldamatult on see tänaseks peaaegu ainus elukutse, mille puhul toimub looduse ja tema tujudega rinna pistmine kõige ehedamal kujul – kui soovite ekstreem-elukutset, ja kõigele sellele veel lisaks meri oma mitmepalgelisuse ja üllatusvõimega.

Milline maailma piirkond on jätnud kõige eredama mulje, kuhu tahaks iga kell uuesti minna?
Vaatamata piraadiohule ja karmidele ilmastikutingimustele, siis minu jaoks olid eksootilisemad meresõidud Indoneesia, Austraalia ja Malaisia vahel. Sinna läheks ehk veelgi tagasi.

Kas teil reaalses elus on ka piraatidega vastamisi tulnud seista?
Jah, tõepoolest on tulnud ka minul piraatidega silmitsi seista, kuid laeva ärandamiseni ei ole asi läinud, nii et vabadust raha eest osta pole olnud vajadust, kuid üht-teist on laevast varastatud küll.

Millist lahendust näete teie Somaalia piraatluse ohjeldamiseks?
Kui võtame vaatluse alla rajoonid – Aafrika rannik, India, Indoneesia jne –, kus piraadid praegusel ajal tegutsevad, siis ühendab neid kõiki üks joon – ümbruskonna riikide rahvad elavad äärmises viletsuses.

Pere ülalpidamiseks haaratakse relv ja minnakse üsna kerget teed röövima kaitsetuid laevu, kannatavad mitte milleski süüdi olevad meremehed. Kokku puutudes selle probleemiga kaheksa aastat tagasi, ajendas see mind kirjutama romaani “Reis võlgu”.

Tol ajal võeti seda Uustulndi väljamõeldud muinasjutuna ja mul tuli üsna palju vaeva näha, et tõestada vastupidist. Kui oskaksin probleemile paugupealt lahenduse leida, küllap oleksin siis Nobeli laureaat. Paraku ma seda ei ole, aga küllap leidub lahendus ikkagi ÜRO ühistegevuses.

Kes on teie arvates tõelised meremehed ja kui palju neid Saaremaal võiks olla?
Küsimus on küll paras pauk, mine ja defineeri siis seda meremeest, aga ehk proovime siiski.

Kui vaadelda seda sõnaühendit – meremees –, siis analoogselt teiste sõnadega nagu abimees, pillimees, elumees, on tegu kahest sõnast koosneva liiduga, mis peaks tähendama inimest, kes on merega paari pandud ja seda mitte üksnes elukutse mõttes, vaid ka vaimses.

Näiteks oma isa liigitaksin ma raudselt meremeeste kilda. Seda sama rada pidi jõuamegi välja tähenduseni “meremees kui mereline mees”. Siia alla peaks sobima kõik need, kellele meri, tema olek, puhtus ja tema poolt pakutavad võimalused korda lähevad, ja neid viimaseid peaks vähemalt terve Saaremaa täis olema.

On’s see tõsi, et meremehel on igas sadamas pruut või kuulub see rohkem vanade meremehejuttude kategooriasse?
Jah, see on pigem legend purjelaevade imeilusast ajastust. Praegusel meremehel, kelle laev seisab sadamas loetud tunde, pruutideks aega ei jätku. Võin näitena tuua, et konteinerlaev Vahemerel, kus omal ajal sai sõidetud, seisis järjekordses sadamas vaid 3–4 tundi ja olles kaptenina kolm kuud tööl, ma praktiliselt kaldal ei käinudki.

Miks meremehed nii kole palju joovad?
Ka see meremeeste joomise-värk on möödanik. Tänapäeval ei ole laevas mingit joomist ja isegi valed lõhnad on välistatud. Inimene, kes seda merel ei suuda, peab lahkuma.

Milline on olnud teie elu kõige kõvem torm ja kas kunagi on olnud tormi ajal tunne, et nüüd on kõik? Järgmisesse sadamasse enam ei jõua.
Torme on olnud 38-aastase merepraktika ajal väga palju. Viimane ehk üks valjematest oli see, mis novembri lõpus korraldas sigadusi ka Eestis. Sel ajal mõõdeti tuule kiiruseks Riia sadamas 32 m/s.
Kui aga tahate asjast paremat ülevaadet saada, siis peaks kirjastuse Varrak kaasabil uue aasta alguses ilmuma minu merejutustuste kogu pealkirja all “Jõuluämber”.

Mida arvate targa mehena poliitikast ja poliitikutest?
No nii tark olen küll, et poliitikutest ei hakka ma midagi arvama. Vaatamata sellele, et see on teema, milles iga mees arvab ennast kodus olevat, leian mina, et iga juss jäägu ikka oma liistude juurde. Eks arva ka nemad samamoodi, sellepärast ei võtagi mehed Toompeal merepoliitikat eriti jutuks.

Mida sina saaksid selleks teha, et Eesti oleks ka tegelikult mereriik?
Jah, oleme mereäärne rahvas ja seda juba aastasadu. Mäletate – saarlased olid need, kes Riia linna all Daugava peal Saksa ordut kimbutasid, nagu kindlasti mäletate ajaloost ka kuulsaid Sixtuna väravaid svenssonite juures.

Arvukalt on olnud eesti soost polaarkapteneid nagu Saaremaalt pärit Gustav Jõgi, kes olid hinnatud isegi Nõukogude ajal.

Praegune riigikorraldus aga merendust ei soosi ja seda kogeda, kui samas meie naabrid lätlased-leedulased, rääkimata soomlastest-rootslastest, on teinud pika sammu kaugele ette, on pagana kurb. Leian, et minu ülesandeks on probleemi teavitamine suuremale lugejaskonnale, mida püüan ka jõudumööda teha.

Print Friendly, PDF & Email