ONLINE INTERVJUU: Küsimustele vastas kirja- ja meremees Lembit Uustulnd (36)

ONLINE INTERVJUU: Küsimustele vastas kirja- ja meremees Lembit Uustulnd

 

Neljapäeval, 11. detsembril vastas Oma Saare lugejate küsimustele kirjanik ja laevakapten Lembit Uustulnd.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki osalejaid, kes võtsid vaevaks suhelda ja soovin kirjandushuvilistele ilusaid lugemiselamusi.

Austusega,
Teie Lembit Uustulnd

Millal on oodata järgmisi raamatuid?
Eespool vist juba mainisin aga ega küll küllale liiga tee. Kirjastuses “Varrak” on minu merejutustuste käsikiri pealkirja all “Jõuluämber” ja ilmuma peaks see järgmise aasta algul.
Lubatud Angoola kalurite romaani püüan alustada, aga selle paganaga on nagu Jüri Tuuliku otsatult kiftis novellis “Siig hullab novembriöös” – “Miks sa ei keskendu?” Lugege “Räimeraamatut” ja saate teada

Mida arvate targa mehena poliitikast ja poliitikutest?
No nii tark olen ma küll, et poliitikutest ei hakka ma midagi arvama. Vaatamata sellele, et see on teema, milles iga mees arvab ennast kodus olevat, leian mina, et iga juss jäägu ikka oma liistude juurde.
Eks arva ka nemad samamoodi, sellepärast ei võtagi mehed Toompeal eriti merepoliitikat jutuks.

Tere! Annan Teile tööriistakasti naelte, kruvide, haamri,
kruvikeeraja,elektriku tangide, meisli, kruustangide ja palju muu
meeste värgiga ning ehitusmaterjali ka. Mille vöi mida teeksite
korda kodulinnas?
Aitäh, tööriistu on ikka tarvis, kas ma nüüd aga päris õige mees olen nendega linna vahel toimetama, selles lubage mind kahelda.
Kui aga rääkida tõsiselt, siis oma elukutse tõttu olen ma sunnitud siin kohal käed püsti tõstma. Kui olete kuude kaupa ära olnud oma kodusaarelt, kaunist linnast jne ja tulete siis üle pika aja tagasi, tundub kõik nii pagana kena ja kaunis, et midagi kritiseerida oleks ehk üsna patt.
Mina vastupidi olen märganud, et meie linna ümbrus on tundmatuseni muutunud ilusamaks – võtke uued jalgrattateed, võtke meie terviserajad, mille innukas kasutaja olen ka mina jne ja jne.
Ma ei kahtle, et on probleeme, aga arvan, et selleks on paslikumad inimesed, kes olukorda paremini tunnevad kui mina merehulgusena.

Kas Teie isa ja Teie enda kirjanduslikes algallikates on märkmeid
minu vanaema Ida-Johanna abikaasast Karl-Oskar Küllist–oli üks
Kihelkonna kolmest rikkast kaupmehest, kellele kuulus suur kahekordne
maja Kihelkonnal Lümanda tee ääres (hiljem tuntud kui Minnuse maja
ja Kihelkonna kooli internaat), Papisaare laevatehas kahasse Jaan
Seenior Teäriga ja üle 100 ha maad Kihelkonna vallas? Samuti tema
isast Vilsandi Männiku talu peremehest Villem Küllist?

Ei minul ega minu teada ka isal ei ole vastavaid teid huvitavaid andmeid.

Kirjutate ühes oma romaanis tublist merekaru Vahterist. Kas see
fiktiivne tegelaskuju või päriselt vetes seilanud kapten? P.S. Kas te jääkaru ka olete näinud?

Eks ikka kõik romaanide kangelased, kui tegu pole just dokumentaalromaaniga, ole väljamõeldud koondportreed, nii et kedagi täpselt isikulist ma ei ole mõelnud.
Jääkaru olen näinud küll aga kindlasti nagu teiegi loomaaias.

Mitu laulu oled sina kirjutanud? Või palju neist avaldanud?
Kirjutanud ei ole ma küll ühtegi. Eks ole mul sama häda, mis isalgi, et noodimärgist ja viinamaitsest ei tea me midagi. Aga kui nüüd kokku arvata, palju neid siis sõprade abiga paberile on saanud, siis tuleb neli, mis ametlikult ka laulikutes peaks olema. Kuskil meeltes aga peaks oma kümmekond kokku uitama.

Kas teil ka mõni selline lemmikum koht on nagu isal oli teil Vahase?
Olin neljateistkümne aastane, kui isa Vahasele oma kirjamaja ehitama asus. Paraku oli sel suvel isa selg nii haige ja paigast ära, et magada tuli tal täitsa kõval alusel, nii et vundamendi kraavid ja üsna paljugi muud on seal minu tehtud. Nii et eks ole minulegi Vahase erilise tähendusega, kahjuks on aga viimasel ajal olnud väga vähe aega seal viibida.

Kas Albert Uustulndist ei jäänud järgi mõnda poolikut käsikirja,
mida te saaks lõpetada?
Minu teadmisel küll mitte. Ka viimane “Ohtlikud Hoovused” oli tema lahkumisel praktiliselt valmis, olgugi et ta ise seda raamatuna ei näinudki. Minu esimene debüüt romaanikirjanikuna aga sai just selle romaani juures alguse, sest isa näpunäidete järgi kirjutasin pärast tema lahkumist just sellesse raamatusse neli lehte vahele.

Kui suur mõju on Teie isa kirjanikuteel olnud sinu
kujunemisel sulesepaks? On isaga seoses meeles ehk mõni mõnus seik?
Muidugi on isal on olnud suur roll nii elukutse valikul kui kirjameheks kujunemisel. Ma kasvasin perekonnas, kus kaks asja olid juba varasest lapsepõlvest nagu aamen kirikus – suhe meresse ja kirjandusse.
Juba poisikesena olin sunnitud väga tihti kuulma fraasi :” Vaikust, isa kirjutab!” Ja see oli minu jaoks loomulik, et kui Vana parasjagu midagi muud ei teinud, siis kirjutuslaua tagant võisid ta ikka üles leida.
Ja meri, tema oli alati olemas, nii minu poisikesepõlve mängudes, isaga jahil või kalal käies ja muidu igapäeva toiminguis, siit ka siis merekooli valik, mis oli asjade loomulik ja loogiline järg.
Kunagi oli ka isa soovinud mereharidust omandada, kuid kodutalu kehv olukord seda ei võimaldanud Suur ja pikk merereis jäigi tema täitumatuks unistuseks elu lõpuni. Palute kirjeldada mõnda seika. Olen kirjutanud paar vestet isast, mis sugulaste arvates üsna täpselt teda ka iseloomustavad. Soovijad, keda see huvitab, leiavad need kogumikust “Albert Uustulnd 80”, mille panin kokku tema juubeliks ja avaldasin “Saarema Marekultuuri Seltsi” toel. Minu teada peaks raamatuke veel praegugi poes saada olema.

Oma elukutselt olete ju meremees, mis arvatavasti paneb üsna suure
osa elust “päevakava paika”. Kuidas aga see kirjutamine käib: kas olete võtnud eesmärgi, et päevas lehekülg vms või toimub kirjutamine spontaanselt või hoopis plaanite põhitööst puhkuse, et “nüüd nädal aega kirjutan” ja mingeid kvantiteedi- või kvaliteedinõudeid endale sel kirjatöö ajal ei kehtesta?
See et ma meremees olen, ei muuda kirjutamist mulle sugugi kergemaks vaid vastupidi – loob täiendavaid raskusi. Minu käest on tihti küsitud, et kaptenina laevas, sul seal aega lademetes, muudkui kamanda ja ise kirjuta. Kahjuks ei ole see sugugi nii ja laevas ei ole ma küll suutnud ühtegi romaani kirjutada.
Küllap on asi selles vastutuse koormas, mis istub su alateadvuses ka siis kui magad ja see on asi, mis minu puhul ei lase keskenduda loometööle.
Kodus on aga asi teisem. Ma olen seda meelt, et Pegasuse ülelendu ei kärsi ma oodata, pigem istun oma kirjutuslaua taha, võtan kohvikruusi ette, lappan oma märkmeid ja asun tasapisi töö kallale, sest juba Vana ütles mulle kord, et kui sa ei oska midagi teha, siis ära jää ootama vaid hakka asjaga pihta ja töö õpetab tegijat.

“Kiikhobuse” mõtteline järg „Ruutu emanda sündroom“
ilmus algselt Oma Saare järjejutuna. Kas järjejutu ilmumise alguses
oli Teil juba jutu lõpp paberil või sündis see romaan avaldamise
käigus? Kas romaan valmib Teil peatükk peatüki kaupa või tuleb ka
“tagasi minna” ja eestpoolt asju muuta?
Selleks ajaks, kui ilmus järjejutt, oli romaan mul valmis. Sellist romaani ei saa Eduard Vilde kombel igaks hommikuks uue peatükina kirjutada, selleks on siin väga palju loogilisi järeldusi, mida ülepeakaela minu võimetega küll teha ei saa.
Mis puutub sellise romaani kirjutamisse, siis ütlen, et tegu on kaunis mahuka ja suurt uurimust vajava tööga. Kui vaatlete pealkirja alla olevat väiksemat määratlust, siis leiate, et tegu on “pseudodokumentaal-ajaloolise põnevusromaaniga” Selline määratlus tähendab aga ise juba seda, et kõik poliitilised sündmused, ajaloolised tegelased USA presidendist Venemaa presidendini vastavad ajalooteljel täpselt sellele, mida nad sel ajal olid.
Minu lugu on punutud sinna vahele ja siit ka siit see, et detailides ei saanud eksida, lugeja on väga tähelepanelik. Sama töö oli ka esimese romaani puhul ja kõik need arhiivid on mul säilinud.

Kuidas romaan sünnib? Kas mingi alge hakkab peas tiksuma (nagu
heliloojatel mingi viisijupp) ja siis tuleb ülejäänud nagu muuseas?
Eks romaani nagu iga inimtegevuse algeks ole mingi idee, millele hiljem hakkab viljaliha ümber kasvama ja vahel, nii huvitav kui ka see pole, muutub hoopis millegiks muuks kui varem planeeritud.
Asja arenedes tekivad ju tegelased, kelle tegevusloogika võtab varsti paraku ise asja juhtimise enda kätte. Aga kui rääkida veel kord ideest, siis näitena võin tuua oma esikromaani alge, milleks sai tol ajal nii meedias kui muidu elus korratud lause, et iga eestlase parim roog on teine eestlane. See vihastas mind nii, et otsustasin kirjutada taotluslikult naiivse romaani kahest eesti mehest, kes võitlevad küll vastapooltel, kuid vajadusel asuvad koos oma isamaale appi.

Lembit, kas kahe tunniga (või isegi 20 tunniga) on võimalik peas
romaan valmis mõelda?
Kindlasti on ka neid, kes sellega hakkama saavad, aga paraku ei kuulu mina küll nende isikute kilda. Minu esikromaan “Kiikhobune Antverpenist” valmis kõigest viie aastaga.

Mis sind kisub kirjutama? Edevus, auahnus, kähisev sisemine hääl?
Veri, geenid? Või miski muu?
Kulla, Parmupliiats, ei kähise siin sees küll midagi nagu ei pulbitse ka veri. Eks olen sama küsimuse kallal ka ise juurelnud ja võin kinnitada, et mitte üks kord. Kindlasti on selles tegevuses teatud hulk edevust, jupike auahnust ning ega geenidestki üle ega ümber saa.
Juba isa ütles mulle – nii kaua kui saad, ära kirjuta. Tol ajal ei saanud ma asjale pihta – kuidas seda mõista, aga tänaseks on asi selge – oled näpu andnud -võtab käe ja sind ennastki. Sul tekib nagu mingi kohustus su enda ees, mis piitsutab sind tagant ja nõuab jätkamist ning see ei ole sugugi kerge.
Võib ju küsida, et mis jama sa ajad, keegi ei saa sundida, ise alustan, ise jätan ka pooleli, kuid nüüd hakkavad mängima juba teised asjad nagu näiteks auahnus – olen ma siis tõesti nii nõrk mees, et ei saa jätkatud.
Ma olen sellest ka varem rääkinud, et aastaid hoidsin ma ennast tagasi – miks? Ikka selle pärast, et isa kirjutas ja pagana hästi kirjutas. Kuna isa on mulle tõepoolest olnud eeskujuks, juurdlesin kaua eneses, kas tõepoolest on tegu matkimissooviga või on mul midagi öelda, mida teistel oleks jälle huvitav lugeda.
Kui aga avastasin Eesri kirjanduses puutumatu valdkonna niinimetatud rahvusvahelise põneviku ehk thrilleri-žanri, ei jaksanud enam vastu seista soovile midagi kirjutada, sest alati on ju põnev teha midagi sellist, mida varem tehtud pole.
Esimesed peatükid jõudis ka isa enne lahkumist ära kuulata ja arvas Aadu Hindi sõnadega tema oma esikromaani kohta -pole see sitem midagist kut teiste oma, lase edasi, aga peab see sul siis nii keeruline olema.
Edevusest – muidugi on siin teatud hulk edevust olemas ja seda juba iseenesest selle pärast, et pakud ju oma tööd teistele lugemiseks ja ootad hingevärinal hinnanguid. Omale ja lauasahtlisse kirjutavad ainult grafomaanid.

Mida arvate merel üha suurenevast bürokraatiast ja üha kasvavast
pabermajandusest? Kui palju see Teie töö- ja puhkeaega ja
ajakasutust üldse mõjutab.
Tänaseks olen merd sõitnud juba 38 aastat ja võin kinnitada, et tõepoolest mida edasi, seda rohkem lisandub dokumentatsiooni ja paberimajandust, ehkki viimane on suuresti üle kolinud arvutisse.
Inimesena kirun seda samamoodi nagu arvatavasti teiegi aga reederi esindajana olen sunnitud tunnistama, et Kihnu Jõnnide ajad on möödas. Et tihedas konkurentsis püsida pinnal, omada läbilööki selles äris ja head reputatsiooni, peavad laevad aga eriti veel reisilaevad igati vastama rahvusvaheliste mereorganisatsioonide, mereregistri, kindlustuse ja muude organisatsioonide ettekirjutustele.
Just nõuded laevadele on need, mis viimastel aastatel on tunduvalt karmistunud ja kõik see toob kaasa üha uusi ja uusi dokumente, millega lihtsalt peab kursis olema. Kuna ööpäevas on endiselt 24 tund, siis arusaadavalt kulub ka rohkem aega selle majandusega tutvumiseks, kuid nii hull see asi ka pole, et uneajast lisa peaks võtma.

Kuidas on juhtunud nõnda, et suure mereriigi Saaremaa asemel on
merekuningad hoopis Setu mehed. Kas miskid hariduslikud vajakajäämad või  geneetline mandumine sugulusaretuse tulemusel ?

Mis siin salata, küllap tuleb siis puudujääke tunnistada, aga kui ajaloost mäletate, eks ka varasematelt aegadelt on teada, et jõukamad laevaomanikud olid ikka mandrimaalt pärit, küllap oli nende haare siis laiem.
Päris popsnikeks ei tohiks me end ka pidada.
Kas keegi veel mäletab vanu praamlaevu nagu “Sõprus” ja “Severo Dvinsk” ja neid olusid, mis valitsesid tol ajal, kui kai peal sai paari päeva jagu ja rohkemgi oodatud, aga praegu… Ma olen kunagi kursandipõlves töödanud “Sõprusel” ja mõtlen vahetevahel sellele, kui mõni vandesõna tahaks huulilt libiseda. Nii et leidub ka Saaremaal tegijaid.

Eesti on küll mereäärne maa, aga minu arvates mereriigina nõrk. Mida
sina saaksid selleks teha, et Eesti oleks ka tegelikult mereriik?
Jah, oleme mereäärne rahvas ja seda juba aastasadu. Mäletate – saarlased olid need, kes Riia linna all Daugava peal saksa ordut kimbutasid nagu kindlasti mäletate ajaloost ka kuulsaid Sixtuna väravaid Svensonite juures. Arvukalt on olnud eesti soost polaarkapteneid nagu Saaremaalt pärit Gustav Jõgi, kes isegi Nõkogude ajal olid hinnatud.
Praegune riigikorraldus aga merendust ei soosi ja seda kogeda, kui samas meie naabrid lätlased -leedukad, rääkimata soomlastest -rootslastest on teinud pika sammu kaugele ette, on pagana kurb. Leian, et minu ülesandeks on probleemi teavitamine suuremale lugejaskonnale, mida püüan ka jõudu mööda teha.

Kuidas hindate Eesti merenduspoliitikat või selle olematust. Kas
Eesti on mereriik või mereäärne riik?

Sellel on kurb vastata, kuid praktiliselt Eestil puudub merenduspoliitika.

Käin mereakadeemias, matemaatika on kuradima raske. Kui palju läheb
merel vaja maatrikseid, determinante jne?
Selge see, et on raske ja meremehe elukutse pole sugugi ka meelakkumine, kuid kõigest sellest jagusaamine aitab tõsta Sinu enesehinnangut ja lisaks õpetab kasutama pead muuks otstarbeks kui mütsi nagina.

Kas teie meelest oleks noorel inimesel tänasel päeval mõistlik
minna mereharidust omandama? Kas soovitaksite seda oma lastelastele?
Iga hariduse omandamine on mõistlik, kuna see on mõistuslik tegevus. Nagu aru saate, on nende kahe sõna vahel sügav side. Kas peab see olema just mereharidus, selles tuleb teil endal selgusele jõuda.
Kõik sõltub sellest, mida silmas peate. Kui finantsilist poolt, võimalust peret ära toita, siis vastan – jah on võimalik, kuid teisest küljest võttes on seda ka iga teise mõistusdliku tegevusega võimalik teha. Meeletud palgad merenduses nagu need pruutide jutud, on legendid minevikust. Jah, teatud mõttes on palgad suuremad kui maal, kuid selle eest on teid ka mitmeks kuuks mõistetud kinnisesse ruumi, praktiliselt nelja seina vahele, mis kõigele lisaks kipub tihti põrandat laega ära vahetama. Ja siin peate ise otsustama, kas selline elu sobib teile.
Kuid vaieldamatult on see tänaseks peaaegu ainus elukutse, mille puhul toimub looduse ja tema tujudega rinna pistmine kõige ehedamal kujul – kui soovite ekstreem-elukutse ja kõigele sellele veel meri oma mitmepalgelisuse ja üllatusvõimega lisaks.

Miks meremehed nii kole palju joovad? :)
Ka see meremeeste joomise-värk nagu pruudid igas sadamas on möödanik. Tänapäeval ei ole laevas mingit joomist ja isegi valed lõhnad on välistatud. Inimene, kes seda merel ei suuda, peab lahkuma.

Milline maailma piirkond on jätnud kõige eredama mulje, kuhu tahaks
iga kell uuesti minna?
Vaatamata piraadiohule ja karmidele ilmastikutingimustele, siis minu jaoks oli eksootilisemaks meresõidud Indoneesia, Austraalia ja Malaisia vahel. Sinna läheks ehk veelgi tagasi.

Kes on Teie arvates tõelised meremehed ja kui palju neid Saaremaal
olla võiks?
Kulla, Julia, Sinu küsimus on küll paras pauk, mine ja defineeri siis seda meremeest, aga ehk proovime siiski.
Kui vaadelda seda sõnaühendit – meremees, siis analoogselt teiste sõnadega nagu abimees, pillimees, elumees, on tegu kahest sõnast koosneva liiduga, mis peaks tähendama inimest, kes on merega paari pandud ja seda mitte üksnes elukutse mõttes vaid ka vaimses.
Näiteks – oma isa liigitaksin ma raudselt meremeeste kilda. Seda sama rada pidi jõuamegi välja tähenduseni meremees kui mereline mees. Siia alla peaks sobima kõik need, kellele meri, tema olek, puhtus ja tema poolt pakutavad võimalused korda lähevad ja neid viimaseid peaks vähemalt terve Saaremaa täis olema.

On’s see tösi, et meremehel on igas sadamas pruut, vöi kuulub see
rohkem vanade meremehejuttude kategooriasse?
Jah, see on pigem legend purjelaevade imeilusast ajastust. Praegusel meremehel, kus laevad seisavad sadamas loetud tunde, pruutideks aega ei jätku. Või näitena tuua, et konteinerilaevas Vahemeres, kus omal ajal sai sõidetud, seisis laev järjekordses sadamas vaid 3 -4 tundi ja kaptenina olles tööl 3 kuud, ma praktiliselt kaldal ei käinudki

Mitu korda te laevaga maakerale olete tiiru peale teinud?
See on selles mõttes huvitav küsimus, et ei ole ise iialgi nii mõelnud, aga kui te juba küsite, tehkem siis koos arvutus. Maakera ümbermõõt peaks olema 42000 km ehk siis 22680 meremiili. Riia – Stockholmi üks ots on 270 mm, mis omakorda teeb, et 84 reisiga peaks maakeral tiir peal olema ja neid reise sooritab “Regina Baltica ” 2,8 kuu jooksul. Kui nüüd aga kokku võtta kogu 38-aastane meresõidupraktika, siis … jätan arvutused teie oma teha.

Millist lahendust näete teie Somaalia piraatluse ohjeldamiseks?
Kui võtame vaatluse alla rajoonid – Aafrika rannik, India, Indoneesia jne kõik need, kus praegusel ajal tegutsevad piraadid, siis ühendab neid kõiki üks joon – ümbruskonna riikide rahvad elavad äärmises viletsuses. Pere ülalpidamiseks haaratakse relv ja minnakse üsna kerget teed röövima kaitsetuid laevu, kannatavad mittemilleski süüdi olevad meremehed. Kokkupuutudes selle probleemiga kaheksa aastat tagasi ajendas see mind kirjutama romaani “Reis Võlgu” Tol ajal võeti seda Uustulndi väljamõeldud muinasjutuna ja mul tuli üsna palju vaeva näha, et tõestada vastupidist. Kui oskaksin probleemile paugupealt lahenduse leida, küllap oleksin siis Nobeli laureaat. Paraku ma seda ei ole, aga küllap leidub lahendus ikkagi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ühistegevuses

Kas teil reaalses elus ka piraatidega vastamisi on tulnud seista? Kas
pääsesite niisama või raha eest?
Jah, tõepoolest on tulnud ka minul piraatidega silmitsi seista,kuid laeva ärandamiseni ei ole asi läinud, nii et vabadust raha eest osta pole olnud vajadust, kuid üht-teist on laevast varastatud küll.

Milline on olnud teie elu kõige kõvem torm ja kas kunagi on olnud
tormi ajal tunne, et nüüd on kõik. Järgmisesse sadamasse enam ei
jõua?
Torme on olnud 38-aastase merepraktika ajal väga palju. Viimane ehk üks valjematest oli ka see, mis novembri lõpus korraldas sigadusi ka Eestis. Sel ajal mõõdeti tuule kiiruseks Riia sadamas 32 m/s. Kui aga tahate asjast paremat ülevaadet saada, siis peaks kirjastuse “Varrak” kaasabil uue aasta alguses ilmuma minu merejutustuste kogu pealkirja all “Jõuluämber”.

Millist konkreetset meresõidudiplomit omate?
Oman piiranguteta kaugsõidu kapteni diplomit.

Print Friendly, PDF & Email