Vesi, vesi, vesi… (4)

 

Olen sel nädalal sõitnud pea igal hommikul ja õhtul Kärlale ja tagasi. Ega selles polegi teab mis uudist. Mitmed autod sõidavad peale minu samamoodi. Kogu aasta läbi.

Aga mu tähelepanu on tõmmanud vesi, mis on maanteekraavides, metsa all, lagedatel väljadel. Detsembri alguses. Ega seegi vist pole enam miski eriline sündmus. Et vett nii ilmatuma palju on. Et Põduste jõe äärsed alad on vee all, jõgi ise on üsna kõrgeks kerkinud. Tavaline asi, ütleb nii mõnigi.

Viimastel aastatel ongi ju nii olnud – külma pole, lund pole, on ainult üks hall ja tatine poolsügis. Või kuidas iganes seda nimetada.
See vesi lihtsalt on viinud mu mõtted sellele, et kas tõesti nii jääbki. Kas tõesti enam kunagi ei tule sügavate hangedega päristalve ega kuumava päikesega pärissuve? Et kõik ongi kuidagi poolik.

Nüüd on kindlasti see koht, kus nii mõnigi tahaks vihastades nähvata: “Mis sa virised!” Ei virisegi. Mul on lihtsalt mure. Looduse pärast. Loomade pärast. Kährik ei saagi magama, sest ei ole seda looduse signaali, et nüüd on aeg. Puugid raiped ka sooja talvega ei sure ja muutuvad aasta-aastalt mürgisemaks.

Metsas puid saab ikka teha, eks, sest tehnika ju iseenesest võimaldab. Aga mis see tehnika pehmele maale tähendab…
Segadusse aetud ja mitu korda aastas õitsevatest lilledest või punguvatest puudest pole mõtet rääkidagi. Need on viimaste aastatega nii tavaliseks saanud, et…

Jama on selles, et midagi nagu teha ka ei anna. Et loodus endiseks pööraks.
Ühesõnaga – ilm on hukas. Ja sellest on kahju.