Kas sa Tarvise Lainet tead? (8)

 

Nii võiski arvata, et mitte keegi lehelugejaist ei mõistatanud ära, kes oli kaunis piiga pildil (OS 22.11.08). LAINE TARVIS! Kui öelda Laine Tarvise (71) kohta poliitik, siis on see jumalast õige. Ise arvab ta, et naisi peakski poliitikas rohkem olema, sest mehed ja naised ajavad täiesti erinevat poliitikat. “Naised üritavad kokku leppida, läbi rääkida, mehed aga võtavad püssi ja lähevad sõdima.” Laine tee tänasesse päeva, mil ta on lugupeetud ja hinnatud ühiskonnategelane, on olnud konarlik ja käänuline.

Sõjapõgenikuna Rügeni saarel

Laine oli siis 7-aastane, kui Vene lennukid 1944. a õhulahingute käigus tema kodumaja Torgu vallas Sääre külas põlema panid. “See oli minu jaoks tol ajal justkui maailma lõpp,” meenutab ta ja pihib, et see õudne tulemöll meenub praegugi mõnikord veel, justnagu oleks see alles äsja olnud. Enne seda (1940) oli nende pere kord juba kodust välja aetud, sest hakati Stebeli patareid ehitama. Uueks elukohaks sai Läänemaa. Saksa ajal tuli pere koju tagasi, sest majad olid veel alles.

Kui sakslased 1944. aasta novembris taganesid, võtsid nad koos oma haavatutega kaasa ka Sõrve rahva. Miks, ei seda tea. Seitsmene Laine oli pere vanim laps, õde viiene ja vend kahene. Ema ootas neljandat last. Kuna isa oli olnud Saksa sõjaväes, põgenes ta sealt ja läks samal aastal Rootsi. Mõttega, et sõda ei kesta kaua ja varsti saab tagasi tulla.

Põgenikud pandi maha Rügeni saarel. Laine mäletab üht suurt kuuri, kus õlgedel magati, mingit punaste kapsaollustega supilurri… Laagris sündis väikevend, oli pisike, sinine ja juba kopsupõletikus. Maarohtudega teda raviti ja ellu ta jäi. Aga paljud saatusekaaslased surid, ka Laine üle 70-aastane vanaisa jäi Rügeni mulda.

“Kui tuli “suure võidu päev” (mai 1945), tõmbasid sakslased valged lipud üles ja lasid saarelt jalga. Meie jäime saarele. Ja siis tuli nn sõdur-vabastaja – Nõukogude armee. Algasid ka vägivallatsemised naiste kallal. Sest kelle kallale siis veel minna kui mitte abitute sõjapõgenike!” Laine mäletab neid õudusjutte, mida ema rääkis, kuid millest valjusti ei tohtinud piiksatadagi. Nüüd on Laine ise neist asjust lugenud Antony Beevori raamatust “Berliin. 1945”.

Vaevaline kodutee

“Mäletan, et tulime mitu peret koos, kõigil sellised katustega suured hobusevankrid. Nagu mustlaste killavoor. Teed oli katki, raudteed purustatud. Ema rääkis, et kui teel tuli vastu mõni püssiga sõdur, võttis tema kõik oma neli last ligi ja see aitas. Kallale ei tuldud,” meenutab Laine.

Teekond Rügenilt koju kestis kolm kuud. Kord öise ümberistumise ajal raudteejaamas läinud ema kuskilt midagi tooma või muretsema, lapsed istusid oma varanatukese otsas. Siis varastati kohver, kuhu ema oli kokku korjanud kõik paremad asjad, mida oleks andnud näiteks toidu vastu vahetada.

Kodus Sõrves ei olnud enam midagi – vara oli laiali tassitud, maja põlenud… Isa teadmata kadunud. Ema jagas lapsed seniks laiali, kuni leidis elamise Valjala vallas.

“Me olime nii vaesed, et meil ei olnud isegi mitte vaenlasi,” võtab Laine toonase olukorra kokku ja pühib pisaraid. Teiselt poolt oli see isegi hea, sest seetõttu ilmselt pääsesime Siberisse küüditamisest. Oli ju isa Eesti ajal olnud Kaitseliidus ja nüüd välismaal. Keegi ei kaevanud meie peale.

Koolis ilma palituta

Kallemäe koolis käis Laine mitu aastat palituta. Ema õmbles kitli, selle all oli villane kampsun ja villased sukad, jalas kummitallaga pätid.
“See oli üks tore kool. Ulakaid poisse loomulikult mõni oli, aga sellist kurjust ja suuri pahandusi küll ei mäleta. Ja tibindust tol ajal ei tuntud, mitte keegi ei käinud koolis, naba paljas,” räägib Laine. Mäletab, et ühel tüdrukul olid järsku valged tennised. “Küll me neid imetlesime… Ja kui ta need veel hambapulbriga valgeks tegi – oh sa tont, küll olid need ilusad!”

Kui tehti kolhoosid, hakkas ema kolhoositööl käima. Kodused tööd tuli paljuski lastel teha. Kui oli kartulivõtuaeg, võeti lapsed koolist ära. Enne kooli ei saanud, kui tuhlid olid üles võetud. Hinded läksid küll alla, aga istuma siiski ei jäänud.

Nagu Solveig ja Peer

Laine isa ja ema lugu on liigutav ja otse raamatut väärt. Isa põgenes Rootsi, sõitis suurtel laevadel merd. Kuna käisid jutud, et Rootsi annab Saksa sõjaväes olnud baltlased venelastele välja, läks isa edasi Austraaliasse.

Perele ei julgenud märku anda, sest mine sa tea, mis pahanduse neile kaela kutsub. Pärast Stalini surma said kodused kuskilt teada, et isa on elus. Lõpuks hakkasid tulema kirjad, siis pakid… Kutsus naist ja lapsi Austraaliasse, aga kuna kõigil olid elamised ja õppimised pooleli, jäi reis teoks tegemata ka emal.

Isa ehitas maju, mitu tükki ka oma pere jaoks, kuid kõik need tuli tal maha müüa. Isa kaugel maal uut naist ei võtnud, ema ei abiellunud siin… Nii nad teineteist ootasid, kuni lõpuks Jämaja surnuaial kokku said. Ema suri 83-aastaselt. Kui isa sellest teada sai, kukkunud ta kokku.

Ja suri kaks aastat hiljem. Tema sõber toimetas urni põrmuga kodusaarele, ja nüüd on ema-isa siis peale pikki aastaid taas kokku saanud. Kurb ja ilus lugu, nagu Solveig ja Peer, kes igatsesid teineteist kogu elu…

Kõik lapsed käisid Austraalias isal külas. Laine meenutab, et esmakohtumine isaga oli vapustav: “Justkui poleks olnud neid kümneid aastaid vahepeal.”

Sport viis noored kokku

Keskkooli Laine minna ei saanud, sest raha polnud. Läks Tallinna rahanduse ja krediidi tehnikumi raamatupidamist ja hiljem Tartu Ülikooli pangandust õppima, seal maksti stipendiumi. Pärast ülikooli tuli tööle Riigipanga Kingissepa osakonda.

Tegi tublisti sporti ja nagu selgub, on tema toonane kettaheite tulemus (47.36) eesti kergejõustiku edetabelis tänase päevani kõigi aegade 15. tulemus. Tegutses ka võrkpallivõistlustel sekretärina. Vello Tarvis mängis võrkpalli. Ja sealt see noorte lugu alguse sai.

Nüüd on Vellol ja Lainel seljataga 40 aastat abielu, tütar ja poeg suureks kasvatatud ja Soomemaal Turus kaks lapselast vanavanemate rõõmuks kasvamas.

Kümned ametid

Laine on istunud kuus aastat Riigikogus. Selle töö kohta ütleb tubli saare naine: “Sa võid seal palehigis tööd rügada ja sa võid seal ka nii olla, et mitte midagi ei tee. Ja mõlemat moodi tegutsejaid on seal parasjagu.”

Laine enda karjääriredelil on palju tähtsaid ameteid. Ta on olnud Riigipanga Kingissepa osakonna juhataja asetäitja, Kingissepa rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja-plaanikomisjoni esimees, Saaremaa Talupidajate Liidu tegevdirektor, mitmeid kordi on teda valitud Kuressaare linnavolikogusse, on olnud ka selle esimees.

Kui Laine Tarvis oma praegusi paljusid ühiskondlikke ameteid üles lugema hakkab, kaob kuulajal järg käest. Nii palju ja nii pikkade nimedega… Tekib vaid üks küsimus, kuidas ta jõuab?

Laine vastab, et peab jõudma, siis oled eluga kursis ja püsid kaua noor. Meie jutuajamise lõpuks soovitan Lainel kiiresti hakata oma elust raamatut kirjutama. Laine on sellega nõus, ent siis vangutab pead: “Hilja juba. Ja keda see huvitab, mul pole ju nii palju peigmehi olnud! Kuid ühe lasteraamatu ilmselt kirjutan.”

Hea lugeja!

Kes on see tuntud saarlane, kellest tuleb juttu järgmisel korral?
Saada oma arvamus toimetusse Tallinna 9, Kuressaare või aili.kokk@omasaar.ee . Äraarvajate vahel loosime välja Niki CD-plaadi “Äike päike”.