Kalju Tuulik – mees, kes tunneb puu hinge

KALJU TUULIK MUHULASTEST: Mõni ütleb, et muhulased ei võta võõraid omaks. Ma arvan, et kes ise inimene, saab igal pool läbi, aga peab ikka oskama tere öelda.

Kalju jaoks on Muhu, kus ta on sündinud, kasvanud ja elanud, oma ja lähedane. “Muhu on küll väike, aga muhulaste hing on ühtne ja kokku kasvanud. Kui kellelgi muhulastest hästi läheb, tunned, et see on juhtunud otsekui sinu endaga,” arvab mees, kes armastab Muhumaa loodust, tunneb puidutööd ja puu hinge.

Degusteerime Kalju valmistatud viinamarjaveini. Tehnoloogina julgen arvata, et suurepärane vein, supertehnoloogia. Viielapselises peres kasvanud Kaljul sujub paljugi. Mitu aastat tagasi jõudis muhulase puidutöö Mark Soosaare initsiatiivil Pärnusse näitusele ning leidis koos Muhu saare näputöömeistri Elviine Kaljuri roositud tekkidega positiivset vastukaja.

Filmimees Soosaar alustas veinimeister Kaljust ka filmi, mis ilmselt ajapuudusel takerdus. Töökas Muhu mees on kahte sorti viinamarju kasvatanud nelikümmend aastat. Viinamari on juba jõudnud ühest sauna otsast teise, koguni katusele.

Humoorika muhulase sõnul on sel vist kavas mööda elektriliini Narva jõuda. Kui suvel päikest vähe, on ka marjad hapumad. Endla talu peremees Kalju on otsinud küla pealt huvitavaid vanu viljapuusorte ja rajanud ise neid pookides kodu ümber kena aia.

Loodusega sina peal

Kaljule meeldib looduses olla. Ta tahab palju liikuda ja kinnitab, et Piiri mets sai talle möödunud talvel päris selgeks. Säärased tunni-poolteise pikkused rännakud andsid väga palju: “Piiri metsas on hästi võimsaid puid. Maa-ala on küll väike, aga kui võimsad kuused! Peaaegu et puutumata ürgmets. Võimas vaatepilt.”

Tema koduküla Suuremõisa talude heinamaad olid Suurlaiu peal. “Seal on võimsad kadakad, nagu palgipuud. Alt tüvest 15 cm või enam.” Mees arvab ka, et nende kenade kadakate aeg saab kahjuks varsti otsa, sest männid varjavad valgust armastavaid kadakaid ja varsti kasvab seal kadakate asemel männimets.

Oma fotoalbumist leiab Kalju pildi: Kõinastule viib täiesti kuiv autotee, sest meri on maas. Kalju jaoks on Kõinastu laiule minek mõnus reis. Seal on palju puuliike. Fotodelt näeb tormide toodud kahe-kolme meetri kõrgusi kivivalle ja sedagi, et torm võib kõik selle ka tagasi viia. Majaka lähedal on põnevad kivid ja Kalju ütleb, et Kõinastul võib leida huvitavaid kivistisi.

Puul on ju süda

Inimesed võiksid puude südant rohkem märgata. Muhus leiduvate puude tüvedest on Kalju lõiganud seibe, nummerdanud ja paigutanud südamekujulisele alusele. Käepärast on ka nende puude nimekiri.

Huvilised said Koguva Kunstitallis nõnda mitu suve jutti iseenda tarkust kontrollida. Selle kena reliikvia kinkis loodusemees Kunstitalli soomlannast perenaisele, kes vaimustununa paigutas selle oma suvetuppa voodipeatsisse.

Kalju: “Aluselt oli kena vaadata aastaringide järgi puude kasvu erinevust, seda võrrelda. Kadakal kui aeglasel kasvajal on aastaringid väikesed, aga jalakal on isegi ligi poolesentimeetrine aastaring.

Seibideks lõigatuna näed paremini puidu nägu. Kui otsast vaadata, on pilt hoopis teine. Mind huvitas näiteks kirss… Viljapuud ju seibi pärast maha võtma ei lähe, jalaka- ja pärnaseibi oli lihtne saada.”

Puidumehe käe all on valminud nn seibi-tehnikas laudu, laekaid, meremeeste santsukaste, kardinapuid, 9 m2 põrandat, suur laud esikusse jm. Koorijuht Anne Kannu soovil tegi Kalju albumikaaned. Muhu jahiseltsile, kes Piiril vana maja korda tegi, kinkis puidumeister suure laua, mille plaadil keskel kaks jalakast metsist, kummaski otsas koer ja jahipasun.

Muhulane teab, et kõige tumedama ja kirjuma puusüüga on jalakas, mida rahvas peab halva auraga puuks. Kalju sünnikodu õuel on kolmest harust kokku kasvanud jalakas, mille puukrooni läbimõõt on 19 meetrit.

“Meie, viis last, kasvasime seal, isa-ema olid rahulikud inimesed. Mina seda jalaka halba aurat küll ei kinnita. Meie õue jalakas on kaugelt üle saja aasta vana. Tädi rääkis ikka, et tema lapsepõlves võeti sealt vilja tuulamisel tuult varjav jalakas maha ja kolm võsu kasvasid uueks tüveks, mis praegu ligi kolmemeetrine.”

Kodukakud ja perre trüginud oravapoeg

Juba kümneid aastaid on Linnuse Endlal kevadekuulutajaks oma öökull, pesaks loodustundliku peremehe toodud õõnes puupakk. Kui kellelgi kavas omanäolist kevadekuulutajat ligi hoida, jätku meelde Kalju tarkus: pesa tuleb panna kuue–seitsme meetri kõrgusele ja õõnsus peaks olema umbes 30-cm läbimõõduga. Köögiaknast saab linnu tegemisi kenasti jälgida.

“Märtsikuus on tal pulmalaulud, siis ta hakkab häälitsusi tegema. Kui öökull juba pesitseb, pole piuksugi kuulda. Tema pojad, need on tõesti ilusad, tulevad varakult pesast välja, koterdavad ringi. Kui poeg pesast välja kukkus, aitasin tagasi ja ema võttis omaks küll.”

Siis kui esimene, looduslik pesapakk kasutuskõlbmatuks muutus, tegi Kalju laudadest pesakasti. Seda lind omaks ei võtnud. Tuli leida uus õõnes puu ja kõik sujus jälle.

Maja ehitamist alustades märkas mees mügride käike. Siis luges Eesti Loodusest, et öökull hoiab ligi hektari närilistest puhta. See tarkus on tänaseni toiminud.

Kord suvel kuulis perenaine Eha köögiakna all paiknevat kiviktaimlat rohides kellegi kiuksumist. Perre trügis pesast kukkunud oravapoeg, kes tundis end Kalju meisterdatud vahtplastist pesas suurepäraselt. Nosis õuel päevalilleseemneid, maiustas piimaga. Hakkas siis ikka kaugemale jooksma ja ühel päeval läks päriselt. Ju tundis, et mets on ta elupaik, mitte külamehe õu.

Kala just nii palju, et kass kallale ei kipu

FIE Kalju Tuulik püüab vaiksel merel kala seitsme võrguga. Sellisest merest on tal üks imeline fotojäädvustus: peegelsiledas vees peegelduvad metsad ja varjud… Ei saa arugi, kumba pidi peegelpildi kätte võtad. Meri annab hingerahu ja on elupäevad saarlasi-muhulasi kutsunud.

Mees räägib, et vanasti oli ikka kala, aga nüüd on kalalkäik pigem meres võrgu pesemine ja merelt tulles on kala just nii palju, et kass kallale ei tule. Kord tahtnud ta koos kaaslasega Kõinastu all võrke lasta, aga jäi ära, sest neli hüljest oli juba ees.

“Meie võrgud lõhkus hüljes kord nõnda ära – paljast alumine ja ülemine pael olid veel järel –, nagu oleks lehm läbi läinud. Ja neid “pühasid” linde kormorane tuleks ka kindlasti piirata.”

Muhulaste hing on ühtne

“Muhu on küll väike, aga muhulaste hing on ühtne ja kokku kasvanud. Kui kellelgi muhulastest hästi läheb, tunned, et see on juhtunud otsekui sinu endaga. Mõni ütleb, et muhulased ei võta võõraid omaks. Ma arvan, et kes ise inimene, saab igal pool läbi, aga peab ikka oskama tere öelda. Olen siin sündinud, kasvanud ja mujale ei taha küll minna. Siin on iga puu ja põõsas tuttav. Kui lähed võõrasse kohta, lähed nagu tühja koha peale.”

Puidumehena oskab Kalju heade meistrite tehtut tähele panna: “Mul on meeltes sünniküla Suuremõisa Põllu talu sepikoda. Sellel oleks olnud suur muinsusväärtus. Kunagine Pädaste vanadekodu viis sealt katusepilpad ja sarikad kütteks ära. Sajud lammutasid seinad laiali, sest lõhutud raudkividel oli minimaalne vuugivahe. Ja oligi kõik.”

Koos Suurlaiu väimehe Enn Viiluga tuldi mõttele teha Suuremõisa küla kokkutulek laiul, kus olid ka küla heinamaad. Seal hästi säilinud ja kena kivipõrandaga rehealuses elati üle suur tormiöö ja kõik jäid kokkutulekuga ülimalt rahule. Kalju pani õla alla ka suvel Muhus toimunud Tuulikute suguvõsa kokkutulekule.