Eelolev nädal möödanikus

Sada kakskümmend viis aastat tagasi, s.o 1883. aasta 10. detsembril, sündis Ukraina kuurortlinnas Odessas Andrei Võšinski. Olles vaid kahekümneaastane, astus ta Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei (hilisem kommunistlik partei) ridadesse ja liitus menševistliku suunaga.

1917. aastal oli Võšinski Moskva üks kõrgemaid miilitsaametnikke ja juhtis isiklikult Lenini tagaotsimise operatsiooni. Hiljem, 1930. aastatel, mil Stalini võim oli juba kindlustunud, saadeti sellise minevikuga mehed sunnitöölaagritesse.

Võšinskit aga ei hävitatud. Vastupidi, Stalini korraldusel määrati just tema teisi inimesi hävitama. Alguses oli ta kohtunik, seejärel määrati prokuröri ametikohale. Stalinile kulus säärane jurist marjaks ära: türann oli Võšinski minevikuga väga hästi kursis ja samas oli ka Võšinski omakorda teadlik, et “suur juht” teab tema minevikust kõike.

Kui palju ohvreid lasub selle mehe hingel, ei oska vist keegi öelda. Võšinski karjäär kulges edukalt – hiljem oli ta veel Nõukogude Liidu välisminister, seejärel ka peaministri asetäitja. Stalini üks ustavamaid käsilasi suri ootamatult 1954. aastal New Yorgis, kus ta oli Nõukogude Liidu esindaja ÜRO juures.

Üheksakümmend aastat tagasi, s.o 1918. aasta 11. detsembril, sündis kaasaja üks tuntumaid vene kirjanikke ja dissidente Aleksandr Solženitsõn (suri 2008). Tema esimene kirjatöö avaldati alles siis, kui Solženitsõn oli juba 44-aastane – ajakirjas Novõi Mir ilmus tema väike jutustus, mis kohe kutsus esile võimude suure pahameele.

Külma sõja päevil avaldati tema teoseid paljudes riikides, mitte aga kodumaal. Ei aidanud isegi see, et 1970. aastal määrati Solženitsõnile Nobeli kirjanduspreemia. Kodumaale naasis ta alles 1990. aastatel.

Samuti üheksakümmend aastat tagasi, s.o 1918. aasta 12. detsembril, võttis Venemaal võimule tulnud enamlaste partei vastu küllaltki veidra nimega määruse – “Eriolukorras tegutseva riigiorgani ilmeksimatusest”.

Enne seda oli maailmas vaid üks inimene end ilmeksimatuks kutsunud – vastavalt kiriklikule dogmaatikale on ilmeksimatu ka katoliku kiriku pea Rooma paavst. Kuid ikkagi, millise riigiorgani jaoks oli vaja siis vastu võtta säärane veider määrus? Oletan, et taibukamad lugejad arvavad vastuse kohe ära. Loomulikult oli selleks riigiorganiks riiklik julgeolek ehk nagu seda tookord kutsuti – VTšK.

Seitsekümmend aastat tagasi, s.o 1938. aasta 8. detsembril, määrati Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariks Lavrenti Beria. Ta vahetas sel ametipostil välja Nikolai Ježovi (1895–1940), keda nimetati riikliku julgeoleku peakomissariks. Alguses viidi Ježov üle veetranspordiga tegelevasse ametkonda, kuid üsna pea hukati ta salaja.

Muide, sama traagiline saatus oli tabanud ka tema eelkäijat Genrihh Jagodat (1891–1938). Möödus vaid viisteist aastat ja hukkamisele toimetati ka Lavrenti Beria. See oli 1953. aastal pärast “suure juhi” Stalin-Džugašvili surma. Kuid eks nii ole totalitaarse režiimi kõrgete ametnikega alati juhtunud: alguses kasutasid nad vägivalda teiste peal, seejärel tabas sama saatus neid ennast.

Kolmkümmend aastat tagasi, 1978. aasta 8. detsembril suri 80. eluaastal Golda Meir (sünd 1898. aastal Kiievis). Elu jooksul oli see vapper naine osalenud mitmes ajaloolises sündmustes ja olnud vastutavatel ametikohtadel. Nii näiteks oli ta üks Iisraeli riigi rajajaid.

Seejärel saadeti ta Moskvasse suursaadikuks. Aastail 1969–1974 (Lähis-Ida kriisi üks haripunkte) oli Golda Meir aga juudi riigi peaminister. Briti hilisem naispeaminister Margaret Thatcher nimetas Golda Meiri “raudseks leediks” – tiitel, mille Thatcher ka ise auga välja teenis.

Homme möödub kakskümmend aastat ühest lähiajaloo kurvast sündmusest. Nimelt tabas 1988. aasta 7. detsembril Armeeniat tugev maavärin. Eriti kannatas Spitaki linn.

Katastroofi tagajärjel hukkus vähemalt 25 000 inimest. Kuid on ka neid, kes väidavad, et võimud varjasid katastroofi tegelikku ulatust (ja seda vaatamata perestroikale) ning hukkunute tegelik arv oli ligi kaks korda suurem.