Metsloomi kohtab teedel sageli (4)

Metsloomi kohtab teedel sageli

 

Ei tea, kas see vahepealne lumesadu või miski muu on metsloomad liikvele ajanud. Tumala metsa vahel kargas äkki maantee servale suur metskits. Seisis, teine esijalg õhus, momendi ja siis raks ümberpöörd ja metsa tagasi. Kohkusime kõik, nii kits kui meie, autos istujad.

Rebaseid on kõikjal

Keerasime Leisi teeristist Maasi poole ja jõudsime sõita paar-kolm kilomeetrit, kui poeg palus mul ette vaadata. Mööda vasemat teepeenart astus meile vastu kollane koer. Lähemale jõudes selgus, et polnudki koer, oli suur ilus rebasesaks, kes mööda teepeenart meile vastu astus.

Autoga kohakuti jõudes ei teinud rebane meist väljagi, kuid poeg pidas auto kinni ja avas endapoolse ukse. Mulle tegi asi nalja, oli imelikult julge rebane. Hõikasin talle: “Tere hommikust, külamees, kuhu minek?”

“Külamees” saatis mulle põlgust täis pilgu ja astus kraavi, sealt kadakatesse. Olin vist rebast pahandanud ja halvakspaneva pilgu ära teeninud. Kelle asi, kuhu hommikul minnakse või kust tullakse.

Kohaliku elaniku käest kuulsime, et rebased liiguvad nende maja ümber aastaringi ja ongi nii julged, et inimest üldse ei pelga. Küsisin, kuidas on nende suhted kanadega, aga suhteid polevatki, sest jäänud on vaid rebased.

Metsloomad inimese mängumaal

Mul endal kodus sama mure. Mõni aasta tagasi astusin uksest õue ja nägin, et kümmekond meetrit kaugemal istub kollane madalajalgne koer, just selline kui naabrimehel. Mina teda ei kartnud, läksin oma toimetusi tegema.

Kui minu koer aga õue jõudis, tormas ta hirmsa käraga võõrale kallale. Ümber pöörates nägin rebase suurt kohevat saba läbi heki lendamas. Nii nad, rebane ees, koer taga, metsa poole kihutasid.

Sügisel kartulivõtu ajal märkasime äkki, et külavaheteed mööda tulevad kõrvuti kaks põdramullikat. Jäime seisma ja vaatama. Seda oli aga oma aknast märganud naabrinaine, kes kisas üle põllu, et mida me seal vahime.
Me ei tahtnud häält teha ja osutasime käega teele, kuid naaber ei saanud aru ja hüüdis edasi. Põdrad seisatasid ja jäid kuulatama. Vaatasid arusaamatuses ringi, sest kuna maja aknad olid teisel pool, siis nemad naist ei näinud, ainult kuulsid, ning keerasid teelt kõrvale. Koerad, kes siiani olid vait olnud, hakkasid haukuma ja kihutasid põtradele järele.

Olime koerte pärast mures, sest sellised pisikesed karvakerad poleks põdrale midagi teinud, kuid võinuksid ise hoobi saada. Õnneks tulid nad hüüdmise peale tagasi.

Kits tuleb alati üle tee

Kord suvel sõitsin autoga pikemat teed ja olin raadio valjusti mängima pannud. Sealt tuli koorilaul, mis omal ajal oli abikaasa kõrvalt, kes laulis SÜM-is, meelde jäänud. Ümisesin raadiole kaasa, kui äkki kargas teele kits pisikese täpilise tallega.

Ta jooksis auto eest üle asfaldi, kuid tall, kellel oli kividel valus käia, hakkas läbilõikavalt häälitsema. See meenutas pisut imiku nuttu, oli niivõrd hale, et käis üle muusika ja läbi hinge. Tal oli vist surmahirm.

Jätsin auto, vapustatuna hädas loomakese häälest, seisma ja vaatasin. Seiskasin mootori, kuid tall kaebles edasi. Kits, kes samuti autot kartis, laskis oma lapsukesel hulk aega nutta, kuid tuli siis tagasi, embas teda kaelaga ja nad lipsasid koos metsa. See oli vapustav vaatepilt.

Ma poleks iial osanud arvata, et ka loomaema kallistab ja loomade silmis võib olla selline hellus, nagu seal nägin. Kitsed olid ammu teelt kadunud, kuid mina istusin ja nutsin ikka veel saadud vapustusest. See oli imeline vaatepilt.

Nüüd käisin ka jahitrofeesid vaatamas ja kuulsin jahindusspetsialist Jaan Ärmuse sõnu, et jahimees peab olema intelligentne ja tark inimene. Öeldu meeldis mulle väga.

Kas on jahimehed asjas süüdi või on lihtsalt selline aeg, kuid praegu on metsloomi teedel sageli. Paistab, et nii nende kui ka meie tipptunnid peaaegu ühtivad. Nagu meie, nii ka nemad tahavad teelt tervelt omaste juurde tagasi jõuda. Oleme siis tähelepanelikud ja laseme neil oma elu elada.

Print Friendly, PDF & Email