Riik hakkab toetama hülgekindlate mõrdade valmistamist

Põllumajandusministeerium plaanib järgmisel aastal maksta toetust hülgekindlate mõrdade ostmiseks, mis vähendaks Saaremaa kaluritele palju pahameelt tekitanud hülgekahjusid.

Ministeeriumi kalanduse arengu büroo juhataja asendaja Juhani Papp ütles Oma Saarele, et selektiivse püügiriista toetust hakatakse maksma rannakalanduse investeeringutoetuse alt. Konkreetne meede on alles väljatöötamisel, kuid praeguse seisuga saavad hülgekindla mõrra soetamiseks toetust vaid need kalurid, kelle paat on registreeritud kalalaeva registris.

Toetusega on võimalik katta kuni pool püügiriista maksumusest ja meede rakendub ilmselt 2009. aasta alguses. “Meil on plaanis detsembris korraldada veel üks kohtumine rannakalurite esindajatega, et meetme tingimusi arutada,” ütles Juhani Papp.

Eesti vetes hülgekindlat mõrralina katsetanud Eesti mereinstituudi vanemteaduri Markus Vetemaa sõnul on see ennast igati õigustanud. Kõige tulemuslikumaks osutus uus mõrd Pärnumaal, kus on kõige rohkem kala ja kalurite sissetulekud kõige suuremad. “Mulle üks Pärnu kalur ütles, et ta ostis ise hülgekindlat mõrralina 50 000 krooni eest ja kahe kuuga oli see 50 000 krooni tagasi teenitud,” rääkis Vetemaa.

Saaremaal, kus kala on vähem, kulub kalli mõrralina tagasiteenimiseks natuke rohkem aega, samas on Saaremaal kasutusel suhteliselt väikesed vitsmõrrad, mille hülgekindlaks tegemine maksab 4–5 000 krooni. Mitmel pool mujal Eestis kasutatavate raammõrdade ümbertegemine maksab Vetemaa sõnul isegi kuni 20 000 krooni.

Markus Vetemaa ütles, et esimesed uuendatud mõrrad pandi merre kaks aastat tagasi ja kõik need töötavad siiamaani. “Paar korda me oleme näinud, et hüljes on mõrda räsinud ja silmasid natuke venitanud ning tekkinud on väike auk, aga tavalise mõrra tõmbab hüljes nagu tõmbelukuga lõhki.”

Pihtla valla rannakalur Villi Lepik ütles Oma Saarele, et kasutab hülgekindla mõrralinaga raammõrda juba kolmandat aastat ja mitte ühte silmapragu pole hülged mõrrasopist kätte saanud. “Lina on praktiliselt terve, enne oli nii, et tegid õhtu kell 10 mõrra terveks, hommikul kell kuus läksid mõrra juurde vaatama ja mõrrasopist olid järgi ainult räbalad,” rääkis Villi Lepik. Samas on tema sõnul juhtumeid, kus hülged on vitsmõrral hülgekindla mõrralina paaril korral puruks tõmmanud.

Vaatamata uuele materjalile pole hülged siiski nälga jäänud. Kui varem tõmbasid hülged mõrralina lõhki, siis nüüd ujuvad nad piki mõrratiiba ja pistavad kala nahka enne mõrrasoppi sattumist. “Hüljes sööb päevas 40–50 kilo, mina saan nädalaga 20 kilo,” tõdes Lepik. “Alati on mõrra juures paar hüljest,” lisas ta.

Markus Vetemaa ütles, et järgmise sammuna on mereinstituudil plaanis koostöös põllumajandusministeeriumiga hakata katsetama veealuseid lärmitekitajaid (hülgepeletajaid), mida hülged kardavad, aga kalad mitte. Peletis võiks abiks olla neile kaluritele, kes kasutavad võrkusid ja räimekaste.

Praeguseks välja töötatud lärmitekitajad on andnud välismaal päris häid tulemusi, samas on nende puuduseks suhteliselt väike võimsus (mõju ulatus on vaid üle saja meetri), kõrge hind ja suur energiavajadus.

Siiski on plaanis välismaalt mõned peletajad osta ja need siinsete kaluritele katse korras laiali jagada. “Kui asi ühes kohas hästi töötab, ei tähenda see seda, et ta ka teises kohas raudselt töötab,” selgitas Vetemaa.

Print Friendly, PDF & Email