Sõna “suveräänsus” kõigil keelel ja meeles

Kas perestroika on Moskvas kannapöörde teinud, muretseti Saaremaal nagu mujalgi Eestis novembris 1988. Nõnda küsima sundisid üleliidulisele rahvaarutelule pandud seaduste projektid muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsioonis (põhiseaduses) ning NSVL rahvasaadikute valimise kohta, mis ei käsitlenud liiduvabariike suveräänsete, vaid pigem pelgalt territoriaalsete üksustena suurriigi koosseisus.

Sõna “suveräänsus” oli tollal küllap üks enamtarvitatavaid Eestis. Saaremaalgi koguti allkirju Rahvarinde kirjale, milles Eesti NSV juhtkonnalt nõuti ebademokraatlike konstitutsioonimuudatuste ja valimisseaduse eelnõu tagasilükkamist. Allkirju anti ka Eesti oma keeleseaduse toetuseks.

11. novembril leidis ka rajooni partei- ja nõukogude aktiiv, et NSV Liidu seaduste projektid on vastuolus ühiskonna demokratiseerimisega, kuna neis eiratakse liiduvabariikide iseseisvust majandus-, kultuuri- ja sotsiaalsfääris. Aktiiv soovitas Eesti NSV Ülemnõukogul võtta meetmeid Eesti NSV astumiseks ÜRO liikmesriigiks.

Ennenägematuks kasvas poliitiline pinge, kui Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk 16. novembril hiidlasest EKP Keskkomitee I sekretäri Vaino Väljase eesistumisel võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, millega kuulutati Toompeal vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste ees.

Mõned päevad hiljem nõuti Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumis Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi saarlasest esimehelt Arnold Rüütlilt sellest keskvõimule avalikku vastuhakku sümboliseerivast dokumendist lahtiütlemist – nõuti karmisõnaliselt ja ähvardavalt küll, aga tulemuseta.

Ja kuigi NSV Liidu Ülemnõukogu 26. novembril tühistas Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni, oli värav valla lükatud: Eesti eeskujul langetasid sarnaseid otsuseid ka teised liiduvabariigid ning seepärast on meie suveräänsusdeklaratsiooni hakatud pidama NSV Liidu lagunemise lähtepunktiks.

“Neid, kes Toompeal oma otsustega kinnitasid meie eitavat suhtumist NSV Liidu konstitutsiooni ja valimisseaduse paranduste projektidesse, kes võtsid vastu Eesti suveräänsuse deklaratsiooni ja kehtestasid Eesti konstitutsiooni sätete muutmisega meie oma seaduste üleoleku üleliidulistest seadustest meie vabariigis, nimetame nüüd uhkusega tõelisteks rahva saadikuteks,” kirjutas toona Saarte Hääles ajakirjanik Harry Õnnis.

Ei kujutanud tema ega keegi teine tookordses õhinas ette, et sama innukalt kui siis astusime kaugelt ja kõrgelt (Moskvast) meile kehtestatud reeglite vastu, ootame nüüd veel kaugemalt ja kõrgemalt (Brüsselist, Washingtonist) seadusi ja suuniseid, mille alandliku enesestmõistetavusega tunnistame oma seadustest ülimuslikumaks.

Meenutagem vaid hiljutist katset justkui Euroopa Liidu ettekirjutusel kehtestada lasteaedades munakoorte kui ohtlike jäätmete sügavkülmutamise ja nende käitlemise dokumenteerimise absurdne nõue…

Print Friendly, PDF & Email