Lõmala küla Lehtmetsa talu uus ärkamine (1)

Lõmala küla Lehtmetsa talu uus ärkamine

OMA TUBA, OMA LUBA: Ja veel oma kätega ehitatud! Lehtmetsa mahetalu peremees ja perenaine Ain ja Liivi Ungru võivad järgmisel aastal uude elamusse sisse kolida.

“Enne bussipeatust paremale ja esimesel võimalusel vasakule. Seda teed mööda 700 meetrit ja oledki kohal. Meie talu juures lõpeb tee ära,” juhatab Lehtmetsa talu perenaine Liivi Ungru lehemehe õigele teeotsale. Ja nii ongi. Puude vahelt paistab heledate seinte ja tumeda katusega uhiuus maja. Avaral õuel on kaks suurt tumepunast loomalauta, tagaaias või õigemini metsa all noogutavad kaks suksut, tervitades külalist omal moel. Esimesteks tervitajateks on aga hoopis kolm haukuvat ja suuruse poolest üsnagi hirmuäratavat karvakera, kes autost väljuvale külalisele hooga vastu tormavad.

Samas ruttab kohale erkpunasesesse riietatud perenaine, kes õue jõudnud võõra maha rahustab: “Nemad ei tee midagi. Uudistama tulevad aga küll. Astu aga julgelt edasi!”

Liivi Ungru tuleb oma koduste toimetamiste juurest lambalaudast. Peremees Ain sammub samuti külla tulnud tüütule ajakirjanikule tere ütlema, kippudes kohe pärast kätlemist poolelijäänud ehitustööd jätkama.

“Oota nüüd! Millest me alustame? Näitame õige oma pooleliolevat uut elumaja,” teeb perenaine ettepaneku. Peremees soostub ja kutsub hoonesse sisse. “Ain on siin kõik ise teinud. Võõrast tööjõudu oleme vaid mõne spetsiifilise töö juures kasutanud. Ehituspuitki meie oma metsast,” teeb perenaine uut elamut tutvustades jutuotsa lahti.

Võrulasest sai sõrulane ja linnaprouast talunaine

Võrulane Ain Ungru ja saarlanna Liivi Sepp kohtusid Tartus. Võrumaa noormees oli Taaralinnas töökoha leidnud ja saarepiiga omandas tarkusi Elleri-nimelises muusikakoolis. Eestimaa äärealade noored otsustasid leivad ühte kappi panna. Tulevaseks elupaigaks valiti Kuressaare. Kaheksa aastat tagasi arvas abielupaar, et linnakorter jääb perele kitsaks.

“Olime minu isapoolset maakohta juba korrastama hakanud. Lõmala külas oli meie pere kasutada väike suvemaja. Nädalavahetustel tegutsesime maal. Iga kord tagasi linna sõites oli südames väike ärevus – kes siin meie ilusaid lillepeenraid vaatab ja võsast puhastatud õueilu naudib.

Jõudsime üksmeelele ja müüsime oma korteri ära. Saime talu rajamiseks algkapitali ja kolisime lõplikult maale. Meie väike õuemajake on nii armsaks saanud, et ei tahakski siit uude elamusse kolida,” mõtiskleb nüüdseks üdini taluperenaiseks muutunud Liivi Ungru.

Kokku neli aastakümmet Võru, Tartu ja Kuressaare linnas elanud Aini võttis Lehtmetsa talu kohe omaks. “Olen nelikümmend aastat linnades elanud. Teist nelikümmend võiksin ju maamees olla. Linnas ei olnud enam väljundit – igal hommikul tööle ja õhtul magalasse. See pärssis initsiatiivi. Siin olen ise tööde tellija ja teostaja.

Oleme siin üsna palju jõudnud teha. Kui sa midagi teed, siis paned ka oma hinge tehtu sisse. Kui õue peal ringi vaadata, siis võin näidata ja öelda, et neis ehitistes on ka minu hing sees. Nii saavad oma kätega ehitatud asjad väga omaseks,” arutleb peremees Ain.

Nüüdseks juba saare murraku enam-vähem omandanud Lehtmetsa mees pole Võru keelt unustanud. “Võru mies olen. Aga ma ikka ütli, mis seal vahet, oled sa võrulane või sõrulane. Elada aitab igal pool.”

Kuressaares muusikaõpetajana töötanud Liivi võttis maale elama asudes kohe härjal sarvist. Alustati viie lambaga. Nüüd on villakerasid karjas paarisaja ringis. Kitsed on omaette laudas. Neid koos sikkudega on paarkümmend. Eesti tõugu hobuseid on kaks. Mesitarusid kakskümmend. Lisaks koerad ja kassid.

Loomade eest hoolitsemine ja ehitamine-korrastamine võtab perenaisel-peremehel ning praegu kodus oleval perepojal Juhanil terve päeva. Peretütar on abielus ja kodust välja lennanud.

Pereema sõnul kaob kodus toimetaval kolmeliikmelisel perel päev väljas ja lautades ning uue maja ehitusel nii ruttu, et alles õhtul üheksa paiku saavad nad tuppa. Nii nagu laevas, ei lõpe ka talus töö kunagi. Liivi ja Ain imestavad isegi, kuidas nende uue maja ehitamine on kuidagi märkamatult edenenud.

Kõigepealt ehitati talu õuele loomalaudad

“Ettevõtlus toob ju leiva lauale ja bensiini autosse. Lautasid oli esimestena vaja. Oleme rajanud kaheksa kilomeetrit karjamaa-aeda. Karjamaid on meil 40 hektarit. Suurt abi on meile pakkunud talgulised. Sel suvel töötasid Eesti looduse fondi ja Eesti looduskaitsekeskuse Saare regiooni talgulised Sõrve poolsaare läänerannikul Kaugatoma–Lõo maastikukaitsealal. Sellel alvaril karjatame nüüd oma lambaid. Järgmisel aastal lubasid talgulised uuesti tulla. Oleme püüdnud oma talu ümbrust pargilisemaks muuta,” räägib Liivi.

Vana talu taastades ja sealjuures uusi hooneid rajades on Ungrud püüdnud läbi ajada väga väikese pangalaenuga. Laenusumma on nad tagasi maksnud. Nagu öeldud, said nad algkapitali linnakorteri müügist ja aitasid ka nii Liivi kui Aini vanemad.

“Talus tegutsemine on toonud meile rahu südamesse. See kõik on jumala armust. Oleme oma eluga väga rahul,” jagab Liivi oma heameelt.
Millal uues majas soolaleivapidu pidada võib, seda pererahvas veel öelda ei oska. Peremehel on aga juba uued plaanid mõttes.

“Kui maja valmis saab, siis võtan ehk ette hobustele talli ehitamise. Suitsusaungi võiks selle talu juurde kuuluda. Kiviaedu võiks rohkem olla,” loetleb Ain Ungru edasisi töid.

Talv on Lehtmetsa pererahva jaoks rahulikum aeg. Lambad on karjamaalt ulualla kolinud. Üks suur töö, lammaste niitmine, seisab veel ees. Selleks kutsuvad nad oma ammuse tuttava teenustööd tegema.
Suvel tuleb Lehtmetsa pererahval tihti mandrilt ja Kuressaarest tulnud sõpru võõrustada.

“Saadad ühed ära ja võtad teised vastu, öeldes tulijaile, et oh kui hea, et ikka tulla saite. Suvi on meie jaoks tõesti topeltkoormusega,” tõdeb peremees. Kunagisest talutarest on alles jäänud vana reheahi, mille ümber on peremees rajanud õdusa istumiskoha, kus kena liha grillida ja suveõhtuid nautida.

Ain ja Liivi ise pikale reisile ei kipu

Vähemalt iga kahe aasta tagant sõidavad Ungrud pereisa lapsepõlve- ja noorusmaile Võrumaale. Lõppema hakkaval aastal tegi Lehtmetsa talu rahvas tutvust Hiiumaaga. Selleks andis peapõhjuse poeg Juhan, kes läks eriala omandama Suuremõisa tehnikumi.

Juhan õpib kaugõppes maastiku- ja keskkonnakorraldust. Kuna noormehel endal veel autot pole, siis pakuvad ema ja isa pojale abi, viies õppuri Hiiumaale kooli. Noorperemehest loodavad ema ja isa tallu tulevast peremeest. Juhan näitab selle vastu ka ise igati huvi üles.

“Sellistel sõitudel oleme ise Hiiumaad avastanud. Oleme käinud naabersaare taludes juustu, jogurti ja kohupiima valmistamist õppimas. Lõnga laseme Hiiumaal teha. Vaatame seda, mis meile huvi pakub,” pajatab Liivi.

Pereema räägib sedagi, et tema kusagile kaugemale ei igatse. Tõsi ju seegi, et koduste toimingute juurest ei saa pikemaks ajaks ära sõita. Kui mõned lambakasvatajad kurdavad turu puudumise üle, siis Lehtmetsa mahetalul on tegemist, et kõikide soove täita. Siin läheb kõik kaubaks, alates lambavillast, kitsepiimast, kitse- ja lambanahkadest ning meest.

Köögiviligi on perel oma peenardelt ja kasvuhoonest võtta. Kartulit enam ei kasvatata. Kartulimaale istutasid talunikud vaarikapõõsad. Nõnda siis on perel varsti üks turustamist ootav saadus juures – vaarikad.

“Talvel on minu jaoks luksus see, kui saan istuda ja vardad kätte võtta. Igal talvel olen püüdnud vähemalt ühe džempri või vesti kududa. Vahel ei olegi see õnnestunud. Lambad võtavad oma osa, sest tallede sündimise aeg jõuab varsti kätte. Pealegi toimuvad talvel igasugused koolitused. Neist peab osa võtma, sest igasugu reegleid ja seadusi muudetakse väga tihti. Kui sa nendest muutustest midagi ei tea, siis võid tahtmatult reegleid rikkuda,” võtab perenaine kõige pimedama aastaaja tegemised kokku.

Ain naudib maal elades kõiki nelja aastaaega. Lehtmetsa talu peremehe jaoks on oma võlud porisel sügisel ja vesisel kevadel, tuisusel talvel ja sääserohkel suvel.

Kohv kosutava kitsepiima ja mahemeega

Esimest korda Lehtmetsale sõitnud leheneegrit ei taha perenaine ilma köögilaua taha kutsumata ära lasta. Punnin ma vastu, mis punnin, aga tõele au andes tahaksin kitseliha meki ära proovida küll ja aastaid tagasi joodud kitsepiima maitsetki uuesti tunda.

Enne tuppa sisenemist põikame korraks ka mökitajate valdustesse, vaatama, kuidas kitsed-sikud ennast peenikest metsaheina krõmpsutades kenas puhtas ulualuses tunnevad. Hästi tunnevad. Seda enam, et perenaiselt saavad nad hella kallistuse. Liivi teab iga hoolealuse CV-d peast.

Valgete kitsede hulgas jääb silma üks peaaegu süsimust kitsekene. Kust siis tema sinna ära eksinud? Perenaine sõnab, et tahab nii lamba- kui kitsekarja värvikamaks muuta. Musta kitse soetas ta Lümanda mailt.
“Heameelega ostaksin karja täienduseks ka ühe pruuni, sellise vasikakarva kitse. Olen ostnud ka uusi jäärasid. Üks neist on nn Kihnu tõugu, teine Sõrvest,” teavitab Liivi.

Käime hobuseidki lähedalt vaatamas. Kevadel on kahele suksule lisa tulemas. Nii kasvab talus tasapisi hobuste arvgi.

Pisikese maja suures köögis istudes küsin kõige tähtsamat: kas nüüdne talunaine tunneb vahest puudust oma õpitud erialal töötamisest, muusikaga tegelemisest? Ja oh üllatus-üllatus! Liivi Ungru laulab ja mängib praegugi ühes pisikeses ansamblis. Kord nädalas, reedeti, saavad Rahu vabakoguduse liikmed Kuressaare puukirikus kokku ja siis asub Liivi Ungru selles ansamblis süntesaatori taha.

Laulud-lood on erandlikult vaimuliku sisuga. Õppinud muusiku sõnul on nende kogudusega liitunud neidki, kes oma eluga ühel või teisel põhjusel pahuksisse läinud ja nüüd jumalast tuge leidnud.

Lehtmetsale tasub edaspidigi sõita, siis kui mets on roheline ja elamu valmis, kui kitse- ja lambatalled karjamaadel kepsutavad ja heatujuline pererahvas vana reheahju juures külalisi naerulsui vastu võtab.

Print Friendly, PDF & Email