Leida Sepp ehk Mardi Leida – Randküla elav ajalugu

Leida Sepp ehk Mardi Leida – Randküla elav ajalugu

Leida alustab 7-kilomeetrist saanisõitu Taaliku koorejaama. Teel pöörab ta Rämmi tallu, kust võtab ka piima peale. Aasta oli siis 1953.

Alljärgneva loo saatis toimetusele Kuressaare elanik Leino Lember, kes ka ise pärit Ida-Saaremaalt Rannakülast. Tema sõnul on lugu pühendatud Randküla põlisele elanikule ja küla raudvarale Leida Sepale, kelle sünnipäeva hiljuti tähistati.

Leida sündis Randkülas1 Mardil 1926. aasta 1. oktoobril isa Sergei ja ema Olga esimese lapsena. Üldse sündis perekonda kaheksa last, kellest kaks õde ja kolm venda täiskasvanuks said. Kolm last suri lapseeas.

Nagu ikka oli paljulapselises perekonnas suuri raskusi toimetulekuga, kuigi vanemad tegid rasket tööd varahommikust hilisõhtuni. Seepärast pidi Leidagi juba varases eas vanematele abiks olema ja talutöödes kaasa lööma – põllutöödel, loomade karjatamisel ja heinateol.

Leida kooliaeg algas 8. eluaastal. Aasta oli siis 1934. Tookord asus kool Kavandi külas Tütsi talutoas. Selles koolis käis tüdruk eesti rahva jaoks saatusliku 1939. aastani.

Ajaloo pöördepunktid

Kui Leida oli kuus klassi lõpetanud, saabus 1940. aasta – riigikorra vahetus. Ega väike Randkülagi neist pöördelistest aegadest puutumata jäänud – koos Vene sõdurite saabumisega hakkasid kehtima uued seadused ja korraldused.

Kel rikkust ja maid oli palju, neilt võeti ära ja jagati vaesematele. Uusi omanikke kutsuti tookord uusmaasaajateks.

Kuid juba 1941. aastal saabus järjekordne pööre – Saaremaale hakkas lähenema Saksa armee. Tõsi, Vene hävituspataljon üritas siin ja seal vastu panna, kuid see suruti kohe maha. 1941. aasta septembri lõpuks – oktoobri alguseks oli Saksa võim juba sees. Muidugi ilmusid Saksa sõdurid ka Randkülla, kus elasid poemajas.

Külaelu oli elav

Praegusega võrreldes oli tol ajal Randkülas noori palju. Külas oli vähemalt 25 suitsu. Leida mäletab, et Randküla väljal oli rohkesti ruumi ja tihti korraldati seal tantsuõhtuid, kus osalesid ka Saksa sõdurid – ilusad pikad noored mehed, uhke sõjaväevorm seljas. Nende peale olid tüdrukud maiad. Samuti käis neil tantsuõhtutel poisse ja tüdrukuid naaberküladest – Kavandist, Pahilast, Tagaverelt.

1944. aastal tuli taas venelane. Kahurituli oli väga tugev. Leida meenutab, et nemad perega põgenesid Võhma külasse ja jäid peatuma Lüüri tallu, kus ootasid olukorra lahenemist. Seal metsatalus oli rahulik ja keegi neid ei puutunud.

Teist korda kehtima hakanud Nõukogude võim pani taas maksma sõjaeelsed seadused ja korraldused. Nii näiteks pandi 1945. aastal taludele peale tugevad normid nii liha, piima kui ka munade varumiseks, kehtestati isegi heinanorm. Kõigi nende koormiste eesmärk oli rahvast kolhoosi sundida.

Nii oli ka Mardil: isa Sergei pidi panema sea kastiga vankri peale, mullika vankri järele siduma ja viima loomad lihanormi täitmiseks. Tagajärjeks oli, et oma perel tekkis toidunappus.

Säärane normidega pigistamine kestis 1949. aastani, mil leidis aset märtsiküüditamine. Pärast seda sündmust oli rahvas niivõrd ära kohutatud, et paari-kolme nädalaga astus suur osa Eestimaa maaelanikest kolhoosi liikmeiks.

Kolhoos kahe küla peale

Jaani kihelkonna kahe küla peale asutati üks kolhoos nimega Kodurand. Selle esimeheks sai Rannaküla mees Aleksei Rauk Laadamäelt, kes lahkus manala teele alles hiljuti, brigadiriks tema naaber Sergei Lember Tammikult. Kuid juba mõne aasta pärast hakati väikekolhoose liitma – nii tekkis järgmisena Maasi kolhoos, siis kolhoos Sangar, seejärel Sõpruse kolhoos ja kõige viimaks Orissaare kolhoos.

Kolhoositööl käimine oli külaelanikele kohustuslik. Kuna 1950. aastatel olid kolhoosid vaesed ja neil puudus tehnika, tehti suurem osa töödest käsitsi. Töötajate seas olid ülekaalus naised, sest suur osa mehi oli sõtta jäänud.

1955. aastal määrati Leida kolhoosibrigadiriks. Seda tööd tegi ta kaheksa aastat. Igal hommikul käis ta rattaga peredest naisi tööle ajamas. Leida ütleb, et sageli hakati vastu – ka oma n-ö hingemaa peal oli ju vaja tööd ära teha. “See oli igavene tegemine, et inimest välja saada, sest ega kolhoositöö eest suurt midagi makstud,” meenutab ta.

Brigadirist lihttööliseks

Kuna inimeste tööle saamine oli üpris keeruline ja närvesööv, otsustas Leida 1963. aastal brigadiriameti maha panna ja jäi lihttööle.
Edasisest elust kolhoosis meenutab Leida, kuidas 1960. aastatel oli Tagasoos suur heinatöö: naised käisid heina niitmas, hobuse järgi rakendatud loorehaga võeti loog üles ja tassiti labudesse.

Heinalabud tehti lehtpuuokste peale, et neid hiljem oleks võimalik hobuse järel sobivasse kohta lohistada ja kuhjad teha. Ja nii see heinategu veidi enam kui neli aastakümmet tagasi kolhoosis käiski – üks naine oli kuhja otsas ja teine pidi hanguga heina kuhja otsa upitama.

Kui säärase ränkraske tööga oli kaks naist paarkümmend heinakuhja valmis teinud, anti neile kummalegi töötasuks 150 rubla – tookordses vääringus oli see lausa naeruväärne summa.

Kuid ega siis ainult heinatööd tehtud, lisaks tuli ju ära teha kõik rasked põllutööd. Leida on kõik need rasked ajad ära näinud ja üle elanud.

Lõpuks pensionile

1981. aastal jäi Leida pensionile, jätkates jõudumööda edasi kolhoositööl käimist kuni 1992. aastani ja samuti kodust loomapidamist.
Ka pensionipõlves on ta täis elujõudu ning suudab kõik oma asjad ise, kõrvalise abita korras hoida.

1955. aastal suri raske haiguse tagajärjel tema ema Olga. Isa Sergei läks manala teele 1979. aastal. 2000. aastal mattis Leida oma kalli abikaasa Einar Sepa. Praegu on tal abiks kaks tütart – Milvi ja Liivi, kes mõlemad elavad Tagaverel. Tütardel on oma pered, kus lapsedki juba suured. Kõik nad on tublid tööinimesed.

Alles mõni aasta tagasi lõpetas Leida lehma- ja seapidamise. Põhjuseks liiga karmid euronormid – nõutakse ju külmutusseadmete olemasolu ja ka maantee ääres n-ö piimapukil pole toodangu üleandmine ja ümbervalamine enam lubatud. Praeguseks on tallu jäänud vaid kanad ja kassid.

Muutused külaelus

Vaatamata kõrgele eale on Leida endiselt täis elurõõmu, on ilmaeluga kursis, loeb ajalehti ning vaatab televiisorit. Samas meeldib talle ka koduküla – Randküla – vahel ringi liikuda.

Varasemaga võrreldes on külaelu suuresti muutunud. Seda eriti viimastel aastatel, mil Randkülla on kerkinud 4–5 uusehitist. Külla on elama asunud ka uusi inimesi. Nii näiteks kolis hiljuti Randkülla kaks perekonda Tallinna lähistelt.

Vanadest Randküla ja Rannaküla elanikest on jäänud kaheksa pensionäri, kes käivad sageli koos. Neil kogunemistel meenutatakse vanu aegu – kuidas kõik oli enne sõda ja sõja ajal, milline oli elu kolhoosikorra päevil.
Soovime Leidale tervist ja elupäevi veel kauaks! 

Leino Lember


1 Praegu Orissaare valla territooriumil; ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas. Küla nimi on tõenäoliselt tulnud Randi mõisa nimest.

Print Friendly, PDF & Email