Kuus kuud kodust ära ja 10 tundi Nasva reidil

Kuus kuud kodust ära ja 10 tundi Nasva reidil

 

4. novembril 1988 jõudis kodusadamasse Nasval ookeanitraaler SRTR 9156 “Orissaare”. Ja mitte lihtsalt ei saabunud, vaid perestroika koidikul oli laev tulnud ka kolmanda kvartali sotsialistliku võistluse võitjaks. Kolmanda tüürimehena jõudis koju tagasi ka Saaremaa mees Tõnis Rihvk.

Vähemalt üht Atlandil kala püüdvat meest omas Saaremaal tutvuskonnas vist iga teine, kui mitte igaüks. Siinsele kalurikolhoosile kuulus mitu laeva, mis pikkade vahetustega teisel pool maakera kala püüdsid. “Kalalaeva elu oli kõike muud kui kerge,” nendib Tõnis Rihvk.

10 tundi ootamist

Praegu Saaremaa Laevakompaniid juhtivale Rihvkile oli toonane reis Angoolasse neljas. “Teine kord näen unes neid mehi, kellega pool aastat koos olime,” räägib Rihvk ning mainib, et paljude meestega, kellega koos merd sõidetud, oli ta juba merekooli ajal paksust ja vedelast läbi roninud.

Ajalehes Saarte Hääl kirjutab Aare Laine novembrikuu 17. päeval, et kaks nädalat tagasi Angoolast koju jõudnud üleliidulise sotsialistliku võistluse võitjad võeti Nasva sadamas pidulikult vastu.

Kuid enne vastuvõttu sai laevameeskond tõelise piina osaliseks. Nimelt jõudis laev Nasva reidile juba eelmise päeva õhtul, kuid kuna kroonika jäädvustamiseks oli liiga pime, pandi laev koos meeskonnaga reidile hommikut ootama.

“Kogu lugupidamise juures Endli (Endel Kurgpõld oli tolleaegne Saaremaa teleoperaator – toim) vastu, aga see jäi mulle küll kauaks meelde, kuidas pool aastat pärast seda sitasöömist jõudsime õhtul Nasva reidile ja sisse meid ei lastud,” räägib Rihvk olukorrast, kus kodutuled vilkusid silme ees ning meeskond pidi ainuüksi ühe filmilõigu pärast ööseks laeva jääma.

Rihvki näiteks ootas kodus suvel sündinud poeg, keda isa oma silmaga veel näinud ei olnud. “See kaheksa või kümme tundi, mis me ootasime, tundus tõesti pikk.”

Sotsialistlik võistlus kui motivatsioonipakett

Palju mehed suure töövõidu eest preemiat said, seda Rihvk ei mäleta. “See oli raha, mida naine ei teadnud – nii seda kontoris kutsuti,” muigab toonane meremees. Sotsialistlik võistlus oli tänapäeva mõistes kui motivatsioonipakett.

“See ei tähendanud ju ainult laevale ja meestele mingit ordenit, vaid kolhoosile punalippu ja nähtavasti mingeid autoostuõigusi ja muud sellist.”

Mees meenutab, et tollel püügil saadi ikka väga suur saak, merest tõmmati välja 270 tonni skumbriat. Rihvk meenutab, kuidas ta merelt tulles läks isaga võrku laskma ning saadud saaki ookeanil püütuga võrreldes ei osanudki enam hinnata ühe või teise väärtust.

“Sa oled just püüdnud 270 tonni kala ja siis lähed novembrihommikus Orissaare taha, käed külmetavad, tõmbad oma kaks või neli võrku välja, saad kuus ahvenat ja vana rõõmustab, vägev saak, kurat! No saa sa siis aru, oli see 270 vähe ja kuus palju või mis,” räägib Rihvk.

Poliitikast hoiti eemale

“Orissaare” oli lahkunud pikale reisile mais. Rihvk meenutab, et tollal nägi ta esimesi sinimustvalgeid, mis temas tekitasid kõheda tunde. “See (lippude nägemine, isamaalised üritused – toim) oli selline tiba arusaamatu ja hirmutekitav meremehele, et hoia parem eemale, mine tea, äkki muidu lõpetatakse su meresõit ära.”

Samuti hoiti poliitikast kaugemale ka laevas olles. Mitmerahvuselises meeskonnas olid paljunäinud mehed, kes teadsid, kuidas maailmas asjad tegelikult käivad. “Laevas ei saanud riidu kiskuda. Igaühel oli ajaloost ja selle käsitlusest oma arvamus, aga sellest kommunismijurast oli reeglina kõigil siiber,” räägib Rihvk laevaelust.

Siiski andis kuumenevast poliitilisest olukorrast märku see, et 1987. aastal oli laevadele hakatud tooma kapteni abisid poliitalal, kelle tööks oli siis meeskonna meelsusega tegeleda. Rihvki sõnul sattusid selle ameti peale õnneks mõistlikud mehed, kes sulandusid meeskonda ja tegid sama tööd, mis teisedki.

“Kalalaev oli koht, kus kõik see mees tegi kogu aeg tööd. Kokk oli ainus, keda ei aetud välja, kui kala tuli, sest tema tegi meeskonnale süüa. Ja äkki oli siis ametikoht, kus ei pidanudki nagu midagi tegema,” meenutab Rihvk.

“See oli siis juba konkreetse mehe südametunnistuse asi – oli neid mehi, kes rabasid poistega koos, aga ma mäletan ka ühte Tallinna meest, kes käis valgete sokkidega ja käed p***e peal, tema oli kapteni esimene abi poliitalal ja seega ei pidanudki ju midagi tegema.”

1988. aasta novembrikuu alguses ilmus Saarte Hääles ka lugu, kus kurdeti selle üle, et Saare Kaluri laevadel on liiga palju muulasi. Tõnis Rihvk imestab taolise teemakäsitluse üle, kommenteerides, et kust kõik need eestlased oleks siis pidanud võetama. Samas ei olnud merel rahvuste pinnal ütlemist kellelgi. “Merel on alati need asjad käinud teistmoodi, merekoolist alates. Seal vaadatakse eelkõige inimese sisse, sõltumata nahavärvist, rahvusest,” nendib mees.

Kuus kuud merel, kolm päeva maal

Vaatamata sellele, et mehed said kodust kaugele, ei olnud Rihvki sõnul elu lihtne, ja tööle, kus kuue kuu jooksul sai maale vaid kolmeks päevaks, ta enam tagasi ei kipu. “Kuue kuu jooksul kolm päeva maal. Ei ole väga seksikas. See on selles mõttes karm, et oma niigi napist elust oled sa pool aastat 50 m pikkuses raudkastis, sul on kogu aeg samad näod ümber,” räägib Rihvk tollasest meremeheelu rutiinist.

Kui meremeestest arvati, et nad saavad palju välismaal ringi vaadata ja elavad nagu kuninga kassid, siis Rihvk ainult muigab sellise jutu peale ja kirjeldab, kuidas nende Aafrikas ringivaatamine käis.

“Saaremaalt bussiga Tallinna, Tallinnast rongiga Moskvasse, Moskvast lennukiga Luandasse, seal oli lennujaamas buss vastas, sellega viidi sadamasse. Seal oli kaater vastas, kaater viis laevale, mis oli reidil. Ja kuue kuu pärast sama ring tagasi. Ega seal Luandas ei tahtnudki keegi maal käia. Tol ajal olid seal ju Kuuba sõdurid sees, vennalikku abi osutamas.”

Print Friendly, PDF & Email