Jõulukuuse toomine on esimene ettevalmistus jaanilaupäevaks

Jõulukuuse toomine on esimene ettevalmistus jaanilaupäevaks

Kui jõulukuusk linna poole kulges, oli vastutulevatel liiklejatel tegu, et koormast mööda saada.

Kui keegi aastal 2009 Kuressaare linna jaanikule satub, siis võiks meelde tuletada, milline lumine ilm oli novembrikuu viimasel teisipäeval. Sest just sel päeval toodi Kuressaarde kohale suurem osa jaanitule materjalist.

Nagu igas endast lugupidavas asulas, ehib ka Kuressaare kesklinna iga-aastane jõulukuusk. Sest kuusk peab kohe olema. On kogu aeg olnud. Selline loomulik nähtus.

Kuuse toojatele on see aga aasta tähtsaima puu kohale toomine. Lausa omaette rituaal. Kui puu on talvel poolteist kuud linnakodanike rõõmuks keskväljakul seisnud, siis suvel saavad temast rõõmu jaanitulelised, sest jõulupuud ei raatsi keegi ometi niisama ära visata. Seega kasutatakse teda poole aasta pärast teist korda.

Kuuski on mitu

Kõigepealt tuleb leida sobiv kuusk. Ajakirjaniku ja Kuressaare Linnamajanduse juhi Urmas Raigi vahel areneb teekonnal Vaiverre, kust selleaastane kuusk tuleb, segadust tekitav vestlus.

Ajakirjanik: “Miks me Vaiverre sõidame, lugesin teisest lehest, et kuusk pidi Kärlalt tulema?”
Urmas Raik: “Ise sa kirjutasid ju, et kuusk tuleb hoopis Mustjalast.”

Tegelikult räägib Raik, kuidas sobivad kuused on välja vaadatud arvestusega, et kuni aastani 2013 oleks linnal jõulupuu olemas. Ning see, milline kuusk linna tuuakse, sõltub ilmast. Seega võib paar päeva enne kuuse toomist öelda, et kuusk tuleb kas Kärlalt, Mustjalast, Muhu saarelt või hoopiski Vaiverest.

Mis puutub aga Mustjala kuuske, siis olevat keegi naljahammas juba septembris ühele Mustjala vallas kasvavale puule kleepinud sildi “See on selleaastane Kuressaare jõulukuusk”. Urmas Raik tunnistab, et tema ei tea sellest puust midagi ja pole seda isegi vaatama jõudnud.

Nii tihe, et vares läbi ei lenda

Sel aastal otsustati Vaivere kuuse kasuks, kuna selle saab lihtsamini kätte. Maapind on pehme ja seetõttu on näiteks Kärla keset põldu kasvavale kuusele tehnikaga raskem ligi pääseda.

Kui kuuski välja valitakse, lähtutakse aga omadest tingimustest. “Nii tihe peab olema, et vares ei suuda läbi lennata,” naerab Raik, täpsustades, et selle kriteeriumi mõtles ta ise välja.

Ei tea, kas Kuressaare linnal on olemas oma vares, kellega kuusepuu tihedust mõõdetakse… Aga tänavusteks jõuludeks valitud kuusest ei suudaks vares vist tõesti läbi lennata, kuna uhke lumise kattega puu tundub olevat üsna tiheda võraga. Kõrgust paistab ka piisavalt olevat.

Tasuta puu

Kuressaare linnavalitsus on jõulupuu eest alati lahkelt ka raha pakkunud ning mõnikord on see ka vastu võetud. Summa jääb seitsme tuhande krooni ringi. Sel aastal sai linn kuuse aga puhta tasuta. Nimelt kui Urmas Raik pärast kuuse leidmist selle peremehele helistas, oli too olnud pigem rõõmus, et keegi ta majaehitusele ette jääva puu tahab ära viia. Maha peaks selle võtma nii või teisiti.

Kuusetoomisel on kaasas ka teine Urmas. Kuusk nimelt. Tema on linna heakorraettevõtetes töötanud juba pea 30 aastat ja toonud selle aja jooksul hulgem nääri- ja jõulukuuski. Kui palju, selle üle pole mees arvestust pidanud. Kuusk teab rääkida aga lugusid, kust ja kuidas on kuusepuid leitud ja toodud.

Näiteks olevat ükskord kuusk maha saetud lausa ühe proua õue peal, kuna see hakanud elektriliinidele kukkuma. Teisal olnud jälle probleem, et puu lõhub saunakatuse ära. Igal puul oma lugu.

Süsteem peab olema

Kuuse mahavõtmine ei käi päris nii, et võtad mehe ja sae, langetad kuuse auto peale ja sõidad linna tagasi, paned püsti, riputad tähe latva ja ongi korras. Selleks läheb vaja hoopis mitut meest, saha ja kopaga traktorit, kraanat ja treilerit. Või nagu Urmas Raik naljatamisi ütleb: “Tahad kuuske tuua? Telli endale traktor ja treiler ja…”

Kõigepealt lükkab sahk tee puhtaks, siis aetakse treiler sobivalt kuuse kõrvale. Seejärel võtab koha sisse kraana. Kraanajuht Jaan Kirss on vist Kuressaare parim kraanajuht. Temale usaldatakse kõik jõulukuuskede ja ausammaste tõstmised. Näiteks oli Jaan Kirss ka see mees, kes aitas Viktor Kingissepa Saaremaalt minema.

Kui kogu tehnika on lähtepositsioonid sisse võtnud, läheb Linnamajanduse pealik isiklikult ja ronib kuuse latva. Näha on, et pikaajaline rahvatantsuhobi on Urmas Raigile kasuks tulnud, sest mees ronib puu otsa nagu orav.
Ronida tuleb aga selleks, et kinnitada kraana konks, mis puu pingesse tõmbab sel ajal, kui teda jalalt maha saetakse.

Kontoritöö puu otsas

Paistab, et süsteem klapib. Kõik läheb ja peaks minema ludinal. Head riistad, õppind mehed.
Kuid kollane kraana ei taha siiski päris korralikult toimida ning Jaan Kirss peab koos abilisega midagi kraana sees puhastama ja urgitsema.

Kuuse ladvas istuv Urmas Raik ei lase ajal raisku minna ning võtab seal üleval taeva all paar olulist kõnet. Teeb kontoritööd, nagu ta ise seda nimetab. Ja raporteerib, et seal kõrgemal hakkab päike juba lund sulatama. Urmas Kuusk hõikab nimekaimule vahepeal kuuse otsa: “Kuidas meie päkapikul läheb seal?”

Päkapikul läheb nii, et suure ronimise peale pudeneb fotoaparaat taskust ja teeb 15-meetrise õhulennu, kuid jääb terveks.
Raik peab kuuse ladvas vastu üle poole tunni. Siis otsustab mees alla tulla.

Napilt pärast seda, kui ta jalad on maad puudutanud, avastab üks kraana kallal urgitsejatest, et tegeletud on hoopis mingi vale jubinaga, ja nüüd on alles õige nõks kätte saadud ning Raik võib kuuse otsa tagasi minna. Mees ei lase seda endale kaks korda öelda ja ronib juba tuttavat teed pidi tagasi.

Raske koorem

Nüüd hakkab asi juba tõesti ludinal minema. Treilerijuht sätib kärus ja seal peal olevaid raame, nagu ema teeks lapsele hälli magamiseks korda. Raik kinnitab konksud kuuse külge ning tuleb alla tagasi. Kuuse all, kus muide okstest moodustub paraja onni suurune ruum, tõmmatakse saag käima ning lund hakkab okstelt pudenema.

Kuusk käes, on vaja see auto peale tõsta. Tuleb välja, et kuusk on nii raske, et võib kraana kummuli tõmmata, seepärast tuleks seda veidi lühemaks võtta. Kraanajuht Kirss teeb oma tööd aga kellassepa täpsusega ning kraana ei kuku ja kuusk saab autole. Jaan Kirss ise ütleb, et see on selline ohtlik värk natuke ja nii suurt jurakat tema küll ei mäleta, et oleks enne olnud. Kuusk kaalub ikkagi umbes neli tonni.

Mitu korda kinni

Kuusk auto peal, tuleb hakata minema. Kuid jällegi tekib pisike probleem. Käru ei taha aia ja veel ühe puu vahelt läbi keerata ja mahtuda. Nüüd haagitakse kraana käru külge, mis selle otseks tõstab, ning traktor tõmbab eest autot. Kui kuuseoksad kitsast pilust raginal läbi tulevad, arvab Raik, et linna jõudes tuleb jõulupuud siiski altpoolt kohendada natuke.

Üks etapp veel – läbida tuleb ka karjaväravad. Jälle ragin ja appi tulnud traktor tõmbab auto koos kuusega läbi väravate. Kokku läheb mõnekümne meetri läbimiseks üle tunni.

Linna tuleb jõulutunne

Urmas Raik vilkuriga varustatud maasturiga ees, üle kogu tee laiutav kuusk treileriga taga, jõutakse lõpuks linna. Suure maantee peal ukerdavad reisibussid vaevaliselt mööda ning külavaheteel saadetakse vastutulevad inimesed ringiga minema. Kahele liiklejale tee peal ruumi ei jagu.

Linnapiiril saab kuusk endale politseieskordi, kelle vääriliseks peetakse tavaliselt ainult presidenti. Rahvas uudistab linna saabuvat kuuske kui imet.
Jõulud on käes. Neli meetrit võetakse rappida saanud kuusest maha.

Järgi jääb 13 meetrit jaanitulematerjali. Kokku kulus kuuse toomiseks natuke üle viie tunni. Nüüd tuleb seda kaunistama hakata, et pühapäeval saaks küünlad süüdata. Urmas Raik tunnistab nüüd juba keskväljakul kõrguvat kuuske takseerides: “See oli ikka väga ekstreem…”

Väike poiss sikutab ema käest, teise käega õhtupimeduses kuuse poole näidates ning ema samas suunas tüürides, korrutades ise nagu mantrat: “Läheme sinnapoole, läheme sinnapoole.”

Print Friendly, PDF & Email