Holodomor: Inimkätega tekitatud näljahäda Ukrainas (6)

Holodomor: Inimkätega tekitatud näljahäda Ukrainas

SÜÜDISTUS: Kunstiteadlaste väitel olevat Valgevene päritolu kunstniku Kazimir Malevitši (abstraktsionismi üks teerajajatest, eluaastad 1878–1935) teos “Jooksev mees” (tuntud ka nime all “Talupoeg risti ja mõõga vahel”) 1930. aastate Suure Nälja otsene süüdistus. Maalil on näha, kuidas talupojariietes mees jookseb mööda inimtühja maastikku, mis olevatki katastroofi kunstiline kujund.

Juba kolmandat aastat tähistas Ukraina rahvas novembri neljandal laupäeval (seekord langes see päev 22. novembrile) rahvuslikku leinapäeva. Mälestatakse 1932.–33. aasta Suure Nälja, holodomor’i (ka golodomor) ohvreid. Nõukogude ajal sellest avalikult ei räägitud. Nii nagu meil ei räägitud küüditamistest.

Teiste rahvaste õnnetusi ei ole lihtne mõista. Saatuse või juhuse tahtel kuulsin ma holodomor’ist juba 40 aastat tagasi. 1968. aastal käis minu õppejõust tädil külas Ukraina juurtega Moskva ajaloolane Zinaida Aleksandrovna Zagaidatšnaja, üks Ukraina hetmani Zahaidatšnõi uhketest järeltulijatest.

Kuuldes, et õpin keskkoolis ajaloo eriklassis ja tahan saada ajaloolaseks, vaatas ta mulle sügavalt silma ja ütles kirglikult: “Aadu, ärge õppige ajaloolaseks!” Ja siis järgnesidki jutud holodomor’ist, ukrainlaste hävitamisest. Ja Ukraina arhiivide hävitamisest, mis lõikas nagu noaga pooleks ka Zinaida Aleksandrovna uurimistöö.

Tagantjärele imestan, kuidas ta julges tollal kõigest sellest peaaegu võõrastele inimestele rääkida.

Tema hoiatust ma ei järginud. Kas sain ma tollal vene keelest vaid valikuliselt aru või oli targa daami jutul noorele mehehakatisele vastupidine mõju.

Talurahva kui klassi hävitamine

1932.–1933. a Suure Nälja traagiline omapära on see, et see oli inimeste eneste korraldatud, mitte loodusjõududest põhjustatud stiihia. Nõukogudeaegsetest ajalooraamatutest lugesime, et toimus võitlus kulakluse vastu. Veidi hiljem räägiti sundkolhoseerimisest. Tegelikult toimus talurahva kui klassi hävitamine.

Sotsialismi ülesehitamise ideoloogia üks märksõnu oli ekspluataatorlike klasside eksproprieerimine. Neilt tuli võtta majanduslik võim. Teisisõnu – nad tuli paljaks riisuda. Seda igihaljast skeemi kasutati aastakümneid.

Mäletate – ka Eestis 1940. aastatel. Kulakuteks kuulutatud talupojad koormati ülejõukäivate põllumajandusmaksudega. Seejärel pandi nad maksude tasumata jätmise eest vangi, pered aga küüditati.

Ukrainas pandi “toitlustuskohustus” kõigile Ukraina aladele. Kuni riigile “viljamüügikohustus” polnud täidetud, ei tohtinud sisetarbimiseks midagi anda!

“Viljavarumise” kampaaniasse kaasati sõjavägi, OGPU*, partei- ja nõukogude aktiiv. Rahva vastupanu murdmiseks kehtestati liikumiskeeld – külad piirati sisse, et keegi ei saaks kuhugi mujale toitu otsima minna. Elevaatorid ja viljaaidad võeti sõjaväe valve alla.

Kõige selle tulemuseks oli vältimatu näljahäda, miljonid hukkunud. Ametlikes ettekannetes “toitlustusolukorrast” mainitakse, et olevat esinenud “mõningaid liialdusi”, mistõttu mõnedes külades olevat puhkenud nälg…

Tragöödiast on saanud poliitika

Holodomor’i aastapäeva tähistamine pole pelgalt ajalugu, see on muutunud rahvusvaheliseks probleemiks. Eelkõige Venemaa ja Ukraina suhete probleemiks. Ukraina juhid väidavad, et holodomor oli unikaalne, see oli genotsiid ukraina rahva vastu. Venemaa president ütleb, et see oli üks lüli sarnaste sündmuste ahelas ning ühtmoodi ohvriteks olid paljude rahvaste pojad ja tütred. Ka venelased.

Meil Eestis on mõnikord kombeks arvata, et kui Venemaa president juba kellegagi vaidleb, siis ta kohe kindlasti eksib. Nii see muidugi ei ole ja presidendi öeldu väärib tõsist järelemõtlemist.

Olen uurijana üsna palju Venemaa arhiivides töötanud ja üha uuesti ja uuesti veendunud, et Nõukogudemaal valitses 1920.–30. aastatel koletu terror, mida me ei suudagi endale täies mahus ette kujutada. Meie teadmised sellest terrorist on tänaseni auklikud ning ei maksa arvata, et arhiividest päevavalgele tulevad õudsed uudised venelaste, eestlaste, ukrainlaste, poolakate jpt rahvaste saatusest juba otsas on.

Peaproovid toimusid varem

Holodomor’i proovid ja peaproovid toimusid juba aastaid varem nii Ukrainas, Siberis kui ka Volgamail. Neist nii mõnedki puudutasid valusalt meie Venemaale paremat elu otsima rännanud rahvuskaaslasi.

1920.–1921. aastal vägivallatsesid “toitlustusröövliteks” kutsutud toitlustussalklased, kes tegelesid talupoegadelt vilja “ülejääkide” sundrekvireerimisega, Tjumeni-Tobolski mail. Ka sealsetes eestlaste külades.

Igas institutsioonis koormiste norm aina tõusis. Lisaks toidu- ja söödateravilja ning õliseemnete andmise käsule laiendati rekvireerimise sortimenti karjale, nahale, meele, juurviljadele, villale, kanadele, hobusejõhvile ja -kapjadele, veise-sarvedele jne. Toiduainete andmise kohustus ei vabastanud töökohustusest, mis andis taludele viimase hoobi.

Kuna plaani ei täidetud, käivitati repressioonid – arreteerimised, pantvangide võtmised, varanduse konfiskeerimine.
Võimud lubasid konfiskeerida talupojalt kogu vilja – kui toiduteraviljast ei piisanud, konfiskeeriti seemnevili. Vaesemad külad jäid üleüldse viljata.

Raevu tekitas see, et konfiskeeritud vili puistati kogumispunktides lihtsalt maha ja hakkas varsti mädanema; talvel hakkasid kärvama pakase saabumise eel värskelt pügatud lambad…

Külad kadusid

Ehkki Tartu rahu garanteeris Eesti optantide vara puutumatuse, rüüstati sõjaväe ja kuulipildujavankrite toetusel ka eestlaste külad. H. Keel kirjutas, kuidas vastuhakkajad arreteeriti, neilt kasukad ja muud soojad riided ära võeti ja nad pakaselise ilmaga kütmata ruumi kinni pandi (ei midagi isiklikku – riideid olnud kellelgi teisel vaja!).

Puhkenud rahutuste mahasurumiseks toodi kohale regulaarväed koos raskerelvade ja soomusrongidega, kasutati sõjakoolide kursante, mobiliseeriti parteiaktiiv.

Nälja tulemusena kadusid kaardilt paljud külad. Või põletati karistusvägede poolt. Venemaa kompartei X kongressil oli isegi rahvusvahelise proletariaadi suur juht Lenin sunnitud tunnistama, et Tjumeni toitlustussalklaste tegevuses olnud liialdusi: vägivallatsemist, piinamisi, vägistamisi ja teisi kriminaalkuritegusid. Vigu ju ikka juhtub.

Ei piirdunud vaid Ukrainaga

Ka 1932.–1933. aasta näljahäda ei piirdunud kaugeltki ainult Ukrainaga. Ent ometi on holodomor unikaalne. Seda juba oma mastaapide poolest – hukkusid miljonid. Ukraina terrorit iseloomustas eriline julmus ja terrori läbiviimine põhjalikult ja professionaalselt ettevalmistatud sõjalise operatsioonina.

OGPU-l oli kogunenud rahvavastase sõja kogemuste rikkalik pagas. Lisandus rahvuslik vaen. Vene impeeriumi lagunemine oli Ukrainas vallandanud rahvuskultuuri tõusu ja omariikluse püüdlused, mida nõukogude propaganda on alati pidanud rängaks kuriteoks ja selle esindajat Sõmon Petljurat samasuguseks koletiseks nagu poolakad riiklikule iseseisvusele viinud Józef Piłsudskit.

Tärkav ukraina rahvuskultuur tuli lämmatada ja asendada vene-nõukogude kultuuriga, ukraina rahva uhkus aga näljaga hävitada. Ega see õnnestunud – Siberi arhiivides töötades nägin, et iga eesti “natsionalisti” toimiku kohta oli seal vähemalt paar tosinat OUN-i meeste oma. OUN tähendas Ukraina Natsionalistide Organisatsiooni.

Kommunistliku terrori mälestuspäevad

1930. aastate kommunistlik terror jättis kalendrisse palju süngeid tähtpäevi. Mõned mäletavad, et 30. oktoobril tähistatakse Venemaal 1937.–1938. aasta Suure Terrori mälestuspäeva. Möödunud aastal pani sel päeval Butovo memoriaalile (kus on ka paljude mahalastud eestlaste hauad) pärja Venemaa president Putin.

Mõned mäletavad, et eestlaste jaoks on 1930. aastate Suure Terrori süngeks sümboliks 31. jaanuar. Sel päeval, 1938. a võttis VKP(b)P Poliitbüroo vastu salajase otsuse eestlaste kui rahvuse tunnistamisest nõukogude korra vaenlaseks.

Need, kes seda mäletavad, langetavad ilmselt mälestuseks pea ka iga aasta novembri neljandal laupäeval, meenutamaks ukraina rahvast tabanud holodomor’i ohvreid.

Aadu Must
Tartu ülikooli professor,
riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma liige (Keskerakond)


Holodomor – nii kutsutakse Ukrainat aastatel 1932–1933 vallanud näljahäda. Tegelikult oli Ukraina katastroof vaid üks osa suuremast näljahädast, mis 1930. aastate alguses tabas rahvast peamiselt Nõukogude Liidu mustmullavööndis.

Kõnealuse näljahäda eripära seisneb selles, et see oli inimese tekitatud, täpsemalt aga kommunistliku režiimi poliitika otsene tagajärg. Näljahäda ohvrite arv pole täpselt teada: see kõigub 2 miljonist kuni 8 miljonini; ent on ka üksikuid autoreid, kes väidavad, et hukkus koguni 14 miljonit inimest.

Nälja konkreetsete põhjuste üle käivad vaidlused tänaseni. Kahjuks tuleb tõdeda, et sageli on need vaidlused kaotanud teadusliku iseloomu ning võtnud pelgalt poliitilise värvingu.

Nii näiteks on Ukraina rahvusäärmuslased väitnud, et Moskvas asuv stalinlik valitsus kutsus nälja esile selleks, et maha suruda ukrainlaste rahvuslikud tunded ja separatistlikud meeleolud. Marurahvuslased on seisukohal, et tegemist oli ukraina rahva vastu suunatud genotsiidiga.

Kuid samas on ka väidetud, et näljahäda tõttu ei kannatanud vaid üks rahvas ja et see oli stalinliku põllumajanduspoliitika ehk sunniviisilise kollektiviseerimise otsene tagajärg. Nagu teada, oli kollektiviseerimise eesmärgiks saada vahendeid industrialiseerimise läbiviimiseks Nõukogude Liidus. Industrialiseerimine omakorda pidi tagama riigi sõjalise jõu tugevnemise.

2003. aastal võttis ÜRO vastu deklaratsiooni. Selles on öeldud, et 1930. aastate näljahäda oli totalitaarse režiimi tekitatud ja selle tagajärjel hukkusid miljonid ukrainlased, venelased ja kasahhid. 2008. aastal kuulutas Euroopa Parlament holodomor’i inimsuse vastaseks kuriteoks.

Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email