Ämmaemand Helgi Tammur: sünnitusest on saanud loomulik asi (7)

Ämmaemand Helgi Tammur: sünnitusest on saanud loomulik asi

MITU TUHAT TITAT 37 AASTAGA: Ämmaemand Helgi Tammur on “tere” öelnud peaaegu kõikidele 1971. aastast alates Kuressaares sündinud lastele. Viimaste aastate muutusi oma töös ta aga ainult kiidab.

Kuressaare haigla ämmaemand Helgi Tammur ütleb, et tema töös on aastatega praktiliselt kõik muutunud ja pea peale pööratud. Kui Nõukogude ajal oli sünnitus meditsiiniline protsess, kus naine tuli, pani ennast lapakile maha ja ütles, et siin ma nüüd olen ja sünnitage see laps nüüd ära, siis nüüd on naised need, kes on ise aktiivsed, käivad koos mehega kursustel, õpivad õigesti hingama ja seda kõige õigemat asendit leidma, räägib 37 aastat titasid vastu võtnud naine.

Meenutame veel 20 aastat tagasi toimunut: õnnelikud papad sünnitusosakonna akna taga; emmed tegemas palatis imelikke samme, riidetükk jalge vahel; lastetoas pidevalt karjuvad titad jne, jne.

“Muutused on üldkokkuvõttes ikka positiivsed olnud, aga eks meilgi oli alguses neid kõhklusi ja kahtlusi, mismoodi need papad vastu peavad, kuid kõik on väga libedalt läinud. Muidugi on olnud seinast seina juhuseid, aga üldjuhul on isad asjalikud ja tunnevad kõige vastu huvi,” kiidab Tammur sünnitusel toeks käivaid isasid.

“Kui meile medkooli lõpetamisel räägiti, et esmassünnitaja sünnitab 24 tundi – öeldi koguni hea lause, et ühe sünnitaja kohal ei tohi päike kaks korda tõusta või õhtul vastupidi loojuda – ning märgiti ka, et korduv sünnitus on poole kiirem, siis nüüd ei kesta esimese lapse tulek naljalt üle kümne tunni,” räägib staažikas ämmaemand.

Naiste lüpsi alal meister

Kui aga meenutada nn vanu aegu, mis praegugi mõnel emal juuksed püsti tõstavad, eriti neil, kel võrdlus n-ö uue Eesti ajaga olemas, siis on juba erinevus seegi, et nüüd on lapsed emmede juures kogu aeg. Helgi Tammuri sõnul on tekkinud olukord, kus küsitakse, kas lastetoas õdesid üldse enam vaja on.

“Mõelge, siis tuli titadel lastetoas oodata 3–4 päeva, millal see piim emmel tuleb. Kui piim siis tuli, olid rinnad turses, laps ei saanud piima kätte, sellega oli üks suur jama,” meenutab ta aegu, kuidas sai aidatud emadel rinnapiima välja lüpsta.

“Ma ikka naersin, et kui meil oli omal ajal kodus lapsepõlves lehm, siis mina lehmalüpsi selgeks ei saanud, aga nüüd olen samasugune meisterlüpsja nagu Leida Peips, suur sotsialistlike võistluste võitja. Ainult selle vahega, et mina olen meister naiste lüpsi alal,” naerab Helgi Tammur, lisades, et nüüd on kõik palju normaalsem ja loomulikum.

Kui toona pidid lastetoa õed kuus korda päevas mähkima ja emmede juurde sööma viima päevas 30 beebit, kes alalõpmata karjusid, siis nüüd on Helgi Tammuri sõnul isegi selgeks saanud, et see “ei-tea-mis”, mida imikutele toona lastetoas söögiks anti, on tervel põlvkonnal tekitanud palju enam seedetraktihaigusi, sest tegemist ei olnud praeguste tasakaalustatud piimasegudega, vaid toit oli lapse organismile võõras.

Moskva sanitaarnõuded keelasid pesu kandmise

Küsin, miks ei tohtinud nõukogude ema kanda sünnitusosakonnas pesu, vaid pidi ringi käima, mingi lapakas jalge vahel. Helgi Tammur vastab, et tegemist oli Moskvast tulnud sanitaarnõudmistega, sest kardeti infektsiooni. “Haiglates võeti emadelt kõik oma asjad ära,” meenutab ta.

“Kui asi läks vabaks, et sünnitusosakonnas lubati ema ja titat külastada, tundus see alguses kummaline – kuidas see võimalik on? Enne ei tohtinud isegi lilli tuua, kuidas nüüd võib? Aga aeg on näidanud, et ei olegi midagi juhtunud, naised on nüüd oma riietega, pered käivad palatites, ja midagi hullu ei olegi. Hoopis palju inimlikum,” räägib teenekas ämmaemand.

Mis puutub aga kardetud infektsioonidesse, siis usub Helgi Tammur, et paljuski olid põletikud jms hullemad ka seetõttu, et naised ei tohtinud pikemat aega midagi teha, pidid lausa lamama. “See oli üleüldine seadus, käisime suure siibrikäruga, veetopsik käes, ja pesime naisi,” jutustab ta.

“Aga kui naine püsti tõuseb, siis jookseb ju kõik mööda sääri alla. Emakas ei pressinud siis seda sünnitusjääki nii aktiivselt välja kui nüüd, mil naised tõusevad kohe püsti. Kõik on nüüd palju kiirem,” kiidab ämmaemand praeguseid olusid.

Perekonna kokkutulek sünnituspalatis

Muidugi on ka praegu kummalisi asju. Kas või see, kui sünnitusest tehakse demonstratsioonesinemine ning tugiisikute arvu järgi võiks toimuvat nimetada suguvõsa kokkutulekuks. “Mina arvan, et sellest pole abi, sest naine peab oma töö ikka ise ja üksi ära tegema,” ütleb Helgi Tammur, kelle arvates läheb sellise seltskonnaga koos sünnitamisel sassi ka suhete tasakaal.

“Lisaks pole neist ju kasu! Nad ainult jälgivad, vaatavad ja leiavad vigu ning õpetavad. Aga et meil on ühiskonnas ja suhetes domineeriv negatiivsus, kus me tahamegi näha ja leida halba, võib sellisest asjast pigem kahju tulla,” ohkab ta.

“Nüüd aga hakkavad uued trendid selle poole minema, et negatiivsus tuleb meile kaasa sünnihetkest, isegi meie eostamisest. Kas me teame, kuidas see toimus, kas me teame, kuidas ema meid kandis, millised olid ema pinged? Kuidas oli meie imikueaga?” küsib Helgi Tammur ning meenutab taas vanu aegu. “Siis oli ju selge – 3,5-tunnise vahega sai tita tissi otsa, rohkem mitte, sest muidu oli oht laps ära hellitada.”

Nüüd väidetakse, et need lapsed, kes saavad selle turvalisuse endal paika, on ka edaspidises elus kindlamad ja julgemad, paremad suhtlejad. Kõik negatiivne, mis me kuuleme, jääb meie alateadvusse.

“Kui me nüüd jõuaksime nii kaugele, et need lapsed, kes praegu sünnivad, et me suudaksime nende ümber luua selle positiivsuse. Et lapsed tuleksid siia rõõmsasse maailma, et nad oleksid oodatud ja nendega käitutaks hästi – võib-olla siis järgmine põlvkond oleks rõõmsameelsem ega laseks endale seda negatiivsust ligi,” arutleb ta.

Ning lisab, et eks ikka kõik tarkused tule pika eluea jooksul. “Meid ju koolitati teistmoodi, seadused olid teistsugused, aga kui vaadata neid teooriaid, mida nüüd räägitakse, siis need peavad ju paika, kuid ega noored ei usu, nad peavad selle tundmiseni ise jõudma.”

Saaremaale tööle küllakutsega

Täpselt nii, nagu on jõudnud Helgi Tammur, kes lõpetas 1968. aastal Pärnus keskkooli ning tahtis tegelikult minna lastearstiks õppima. “Kuna keemia oli mul aga praktiliselt null, mõtlesin, et lähen medkooli ämmaemandate rea peale,” räägib ta.

Nooruke Helgi mõtles lihtsalt, et läheb ja uurib, mida see asi endast kujutab. Tuli välja, et oli õige valik, et tema enda väljendit kasutades ämmaks õppima läks. Ning veel Saaremaale sattus.

“Selle Saaremaaga oli selline asi, et tööle suunamine käis ministeeriumi kaudu ja günekoloogiaõpetaja plaanis mind just sel aastal avatud Pelgulinna haiglasse saata. Mind aga ärritas see, et ilma minuga nõu pidamata nii otsustati,” meenutab ta.

“Siis sõbrannaga otsustasime, et valime pakutud kohtadest kaks kõige kaugemat ning mina otsustasin Saaremaa kasuks. Riigieksamil küsis seesama doktor minult, kas mul on kallim seal Saaremaal. Ütlesin, et ma ei ole seal eales käinud ning vähe sellest, ma ei tea isegi, kus see koht on ja mis ta endast kujutab.”

1971. aasta märtsi alguses, kui Helgi tuli elus esimest korda Saaremaale (muuseas kauples ta endale tuttavate kaudu piiritsooni küllakutse, mille eest sai pärast veel passilauast pragada, et oleks pidanud suunamise võtma) tulevast töökohta üle vaatama, küsiti temalt kohe, ega ta äkki saa varem tööle tulla kui 1. aprillist. Sest lastetoas oli hirmus kriis käes – enne teda tööl olnud hospitaliõde oli vastu pidanud vaid kuu-kaks. 17. märtsil ta siis tuli ja jäigi.

“Ei, kahetsenud ma ei ole kordagi, muidu oleks ju ära läinud,” ütleb ta nüüd. Selle aja jooksul on ta näinud peaaegu kõiki Kuressaare haiglas ilmale tulnud beebisid. “Kui ma siin vaatasin, siis näiteks 2004. aastast kuni praeguseni olen vastu võtnud 200 last, aga ma teen seda tööd nüüd ka poole kohaga.”

Lapse sünd on ime

Muidugi on tööd ka vähemaks jäänud, sest lapsi sünnib vähem. Üks asi, mis Kuressaare haigla “näitaja” alla viib, on see, et noored lähevad enamasti mandrile õppima, leiavad kaasagi sealt ning tihtilugu ei tule kodusaarele sünnitama.

Lisaks moodustasid nõukogude ajal suure hulga Saaremaal sünnitajaist sõjaväelaste abikaasad. Sel aastal loodab Helgi Tammur siiski aasta lõpuks haiglas 300 titat täis saada, kuid praegu tundub, et mõni jääb puudu. “See oleks muidugi ilus number,” ütleb ta. “Veel ilusam oleks, kui saaks aastas iga päeva kohta tita, aga ei tule kohe kuidagi.”

Tegelikult on tema arvates naljakas ka see, et ega need titad tähtaja järgi sündima kipugi.

“Siin on ikka mingi looduse jõud, mis määrab ja mõjutab. Olgu siis neid inimesi, kes on ühes tähtkujus või miskit muud. Meil oli 1. oktoobril viis sünnitust, aga tähtajad olid kõigil väga erinevad. Ma ikka mõtlen, miks nad kõik ühel päeval tulevad? Ja siis nädal aega ei ole ühtegi,” mõtiskleb ämmaemand, kelle jaoks on siiani tegelikult müsteerium, kuidas üks laps areneb.

Sellest n-ö mitte millestki – sest meie seda ju ei näe – hakkab ta arenema ning muudkui moodustub ja moodustub… Ja kogu aeg toimub muutumine, elu lõpuni välja.
“Mis jõud see on, mis seda suunab? Mis seda juhib? Sa jääd seda vaatama ja ei saagi aru.”

Print Friendly, PDF & Email