Ui-ui-ui-ui ukse taga, laske kadrid sisse tulla! (3)

Käime siis veel kord kõik algusest lõpuni läbi: me kõik oleme kadrid. Mina olen kadriema ja ülejäänud on kadrilapsed. Kadrid on tulnud kaugelt maalt. Kust maalt me tulime? Kadrilaps pakub, et Hiinast. Või naabervallast. Kadri toob kallist karjaõnne. Kas õnned on tehtud? Kadrilaps näitab õnned ette, kõik on olemas. Ja siis me laulame ja anname mõistatusi ning kadriema kontrollib, kas pisipere oskab ka lugeda. Ja siis on meil suur kott, mis peab õhtu lõpuks kraami täis saama. Oleks tarvis kadride jaoks andisid, et ikka külmad talveaad üle elada. Läksime.

On ideaalne kadriilm, lumine ja rahulik. Lapsed tormavad innukalt tegudele enne, kui jõuame mõeldagi, kuhu me lähme. Esimene pere on sihikule võetud ning sumpame läbi hangede sinnapoole. Kas kõik lapsed on alles ja keegi pole lumme ära kadunud? Kadriema muretsemisel pole lõppu näha. Ettevaatust teede ületamisel! Õnnelikult jõuame esimesse hoovi.

Sätime riided korda, tõmbame hinge, koputame ja hakkame haledalt laulma. “Laske kadrid sisse tulla, kaadrii, kaadrii… kadri varbad valutavad, katrii-ka-trii, kadri küüned külmetavad, ka-trii, kat-rii…” Vist ei kuulda meid. Peab valjemat häält tegema. “Kullapai pereisa, kullapai pereema…” Kop-kop-kop.. “Kadri toob kallist karjaõnne, kat-rii, kat-rii…”

Hakkame juba kartma, et siin peres karjaõnne ei vajatagi. “Neil polegi karja,” pakub kadritütar, kuid just siis avatakse koputajale.

Pereõnne

“Tere! Kas meie peres on kadrid! Tulge tuppa, tulge tuppa!” – “Aitäh, hea pereema, et lubasite sisse sooja tulla.” Tänutäheks laulavad kadritütred teemakohase laululoo: “Külmapoistel tuli mõte, teha pisut vallatust… teha nii, et talv ei lõpeks, pakane vaid koputaks ust…” Laulavad nagu inglikesed mul siin.

Pereema tahab juba kraami järele minna, aga sellel ei saa lasta juhtuda. Meil on veel mõistatused! Esimene kadri: “Millisel ketil saab liugu lasta?” Pereema ei tea. “Parketil!” Nutikad on kadrikesed meil siin.
Teine kadri: “Millise võtmega ei saa uksi lahti teha?” Pereema jääb vastuse võlgu. “Noodivõtmega.” Ma ju ütlesin, et nutikad.

Kolmas kadri: “Milline koer ei haugu?” Pereema pakub, et hammustav koer. Mis on päris loogiline, sest mis sa ikka haugud, kui hambad sääres on, kuid see pole õige siiski. “Päevakoer.” Õnneks arvab pereema ära viimase mõistuküsimuse, teades, et sibulakoor ei laula. “Polegi hullem kui 5.b,” rõõmustab pereema, kes soovib juba kadridele tänutäheks maiust tuua.

Aga enne tuleb kadridelt õnne ka saada. Sedakorda satub peresse pereõnn. Vahetame õnne kommide ja raha vastu. “Head lapsed, et tulite, tõite pereõnne,” rõõmustab pereema. Kuid me peame edasi liikuma, palju õnne on veel laiali jagada.

Tütreõnne

Koputame samas hoovis naabrite uksele, aga enne sööme suud kenasti tühjaks. Laulame taas. Nüüd on muidugi natuke kummaline laulda külmadest varvastest, sest just tulime soojast toast. Kuidas sa ikka ütled, et tulime just soojast toast, saime palju kommi ja tahaks jälle sooja tuppa ja veel rohkem komme?

“Laske kadrid sisse tulla, kaadrii-kaadrii, kadri varbad valutavad…”
Laul vajab natuke utsitamist ning uks tahab koputamist, kuid sedakorda ei avata meile. “Kadrid toovad kallist karjaõnne, peretütrel peiuõnne, perepojal pruudiõnne…” laulame edasi, kuid asjata. Tuleb edasi liikuda.

Tundub, et kadrinoorikutel on plaan ja kindel siht. Laulame tee peal oma laulu, kuid korraks vaid. Selle jalutuskäigu peale hakkavad küll varbad juba külmetama jälle. Õnneks leiame koha, kuhu trepist üles ronida ning ukse taha ootele jääda.

Laul alga! “Laske kadrid sisse tulla, kadri-kadrii…” Laulu varjab seest kostev haukumine. Koer vist.
Aga juba avatakse uks ning saame sooja. Kodus on peretütar ja klähviv kutsa. Tänulaul võetakse siin majas rõõmuga vastu ning peretütar arvab ära pooled mõistatused. Siia peresse tuleb küll palju õnne tuua. Peretütar võlub kadripaunast välja tütreõnne, mille vahetame kommide vastu.

Mitte ühtki õnne

Õues tekib mõte koolile õnne viia. Taas sumpavad kadrid hangedes, pikki vahemaid, et õnne viia ja varbaid soojendada. Jääme lootusrikkalt koolimaja ukse taha laulma, et lasku ikka kadrid sisse tulla ja varbaid soojendada. Kooli klaasustest paistab laua taga istuv proua, kes alul vaatab imestavalt, siis aga haarab ajalehe ja peidab pilgu sinna.

“Hea perenaine, laske meid sisse, meil on nii külm!”, “Laske sisse kadrisandid!” Kadrinoorikud arvavad, et ta ei taha meid sisse lasta, sest tal ei ole kommi. Aga kuhu jääb siis koolirahva karjaõnn?! Peab vist kaasa võtma.

Reipalt suundume järgmisse kohta, karjaõnne kotis. Loendame kadrid üle, kas kõik on alles. Kadri nr 1? Siin. Kadri nr 2? Siin! Kadri nr 3! Siin! Kadri nr 4. Siin.

Ühes hoovis on maja ja sel majal on mitu ust. Võtame vasakpoolse, kus paistab ka pererahvas toas askeldavat. Kuuleme hääli. Võtame lauluasendi sisse ja… kop-kop. “Laske kadrid sisse tulla…” Lapsed laulavad, nagu neil tõesti varbad valutaksid. Tegelikult on muidugi kadriema see, kellel kõige külmem on.

Pererahvas vaatab akna poole, askeldavad ringi ning lõpuks tuleb ukse juurde. Siis aga mõtleb justkui ümber ning läheb uksest eemale. Laul katkeb ning lõpuks loobume. Oeh, head inimesed, miks te ei lase kadrisid sisse tulla? Õnn jääb meile.

Pereõnne

Lähme hoopis naabrite juurde, saagu nemad topelt õnne. Ja etskae! Siin elab küll hea pereema, kes õite kärmelt ukse avab. “Tulge sealt külmast kojast ikka tuppa sooja!” – “Tere, meie oleme kadrid.” – “Nii armas.” – “Mina olen kadriema ja nemad on minu kadrid. Aitäh, et sooja lasite.”
– “Ma tean, et kadridel ikka varbad külmetavad.”

Me laulame tänuks ühe kena laulu. Õigemini, kadritütred laulavad. “Külmapoistel tuli mõte… tulid kokku külmapoisid ja tegid pliks ja plaks…” Aga meil on mõistatusi kah küsida.

“Milline võti ei ava ühtki ust?” Pereema kaalub asja, aga ei tea. “Noodivõti.” – “Noodivõti muidugi!” – “Pärast enam ei loe!” Siiski arvab ta ära ühe mõistatuse ning õnn tuleb välja võtta.
“Mismoodi see käib?”

“Meil on õnn kaasas!”
“Õnn on kaasas?”
“Kas võtan ühe või mitu?”
“Ega ei maksa krabada.”
“Ma olen ka selline tagasihoidlik tüdruk… pereõnn! Pereõnne läheb ikka vaja.”

Kahjuks ei ole pisiperet majas ja ei saa lugemisoskust kontrollida. “Aga ehk on perenaisel käsitööd, mida kadrid saavad üle vaadata?” Välja tuuakse kaunis ja kindlasti üpris soe sall. “Oi-oi-oi, milline uhke asi. Siin on tõsist käsitööd tehtud.” Väga tubli perenaine siin majas.

“Ega kadrisid ei saa tühja käega ära lasta, muidu viivad kõik õnne minema,” märgib perenaine ning raputab kotti kommikraami ja õunu. Oma koduaia õunad!

“Saite varbad soojaks?” – “Jaaa!” – “Sõrmed ka soojad?” – “Jaaa!” – “Siis on kõik hästi, teil ju pikk tee ees ka.”
Edasi valime mõne suurema maja, kuhu õnne viia. Lähme ja laulame linnauulitsal meie lemmikut, külmapoiste laulu.

Suure maja trepikojas kajab laul päris veidralt. Laulame ukse taga mitu minutit, kuidas me ikka karjaõnne toome ja oleme kaugelt tulnud ja külm… aga kasu ei midagi. Õnn jääb meile. Võtame hoopis naabrid ette, sest sealt kostis kolistamist või liikumist. Laulame haledalt ja palju, aga ikka asjata. Siin majas on vist väga õnnelikud inimesed, et neile õnne vaja pole. Lähme mujale.

Lõpuks leiame head inimesed viiendalt korruselt. Ronimine võttis veidi võhmale kah ning laul tuleb katkendlik ja ohkav. Aga asi õnnestub! Hea pereema laseb kadrid sooja. “Mis kadrid teevad ka?”

“Laulame! Külmapoistel tuli mõte teha pisut vallatust…” Tubli pereema arvab ära kohe mitu mõistatust, ehkki kadrid olid väga nutikad mõistatused välja mõelnud. Pereema saab selle eest palju pereõnne. “Kus kaugele te siis nüüd lähete ka?” – “Teise valda vaja välja jõuda!” – “Siis peate päris kiiresti liikuma. Ärge siis ära külmetage!”

Kui juba nii kõrgel oleme, võtame ka naabrid ette! Kop-kopp-kopp. Laul läheb päris reipalt edasi, aga sisse ei taheta meid lasta. Muidugi, eks tegelikult pole me nüüd enam nii külmade varvastega, aga siiski – kadrid toovad ju karjaõnne! Selles peres ei vajata karjaõnne ega pereõnne ega rahaõnne ega midagi. Head õhtut.

Rahaõnne

Järgmine koht ootab taas kaugemal, mitte kortermajades. Teel tervitame kõiki vastutulijaid. Pikemaks jutuks siiski ei lähe, eks kõigil on oma rada tallata.

Pererahvas näib kodus olevat. Seekord räägib meie palumislaul sellest, kuidas kadri varbad valutavad, küüned külmetavad ja oleme tulnud kaugelt maalt ja toome kallist karjaõnne.

“Tervist-tervist!”
“Noh, mis te räägite?”
“Kõigepealt ütleme aitäh, et te meid sisse ikka lasite. Nii külm väljas. Me tulime teile õnne ja laulu tooma.” Perenaisele näib laul meeltmööda olevat.

Ka mõistatused, sest kadritütred saavad taas kuulda kiidusõnu oma nutikuse kohta. Suisa nii, et kadripere püütakse mälestuseks pildi peale. Tänutäheks jääb siia majja kõvasti rahaõnne. Aitäh veel kord, kena pererahvas, head õhtut teile.

Otsustame edasi minna veel vaid ühte peresse, sest eks ole kell juba õhtusse veerenud ja väga hilja peale ei taha ka jääda. Uulitsal uidates jäävad teele kelgutavad poisid, kes näevad põnevust juhtumas.

“Andke kommid siia!” hüütakse eemalt. “Kas lähme teeme neile lumesõja?” pakun kadridele välja. Mõte ei võta vedu. Lähemale astudes jõuavad poisikesed siiski ainuõigele järeldusele: “Kommi vist täna ei saa.” Üldiselt kadridele ülearu tähelepanu ei pöörata. Üks auto signaalitab meie juures. Ehk tahtis sisse kutsuda ja karjaõnne saada? Sõidab siiski edasi.

Leiame lõpuks taas lahke pererahva. Pere, kus kolm peretütart, saab kadridelt sobivalt tütreõnne. Kadrid aga pakivad asjad kokku ning hakkavad saaki jagama. Pähkleid, eri sorti komme, kalja, eurosid ja kroone. Palju õnne.

Print Friendly, PDF & Email