Tänane päev möödanikus

Sada viisteist aastat tagasi, 1893. aasta 22. novembril sündis Ukraina pealinna Kiievi lähistel asuvas Kabanõ nimelises külakeses juudi päritolu Lazar Kaganovitš – Stalini lähikondlane ja Nõukogude Liidus aset leidnud repressioonide üks autoritest.

Tema eluloolised andmed (eriti noorpõlve kohta) on vägagi lünklikud ja vastuolulised. Teada on vaid, et ta õppis kingsepa ametit. Milline oli aga tema edasine haridustee, selle kohta usaldusväärsed faktid puuduvad. 1911. aastal astus ta Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse (kommunistliku partei eelkäija).

Vaatamata viletsale haridusele tegi Kaganovitš lausa hiilgavat parteilist karjääri, sest juba 1930. aastate alguseks oli temast saanud partei üks kõrgemaid ametnikke ja Stalini suur soosik. 1930. aastate esimesel poolel oli Kaganovitš juba partei poliitbüroo liige.

1935. aastal määrati ta teede ja transpordi rahvakomissariaadi juhiks (ministriks), just tema juhtis Moskva metroo ehitust (õigemini oli ehituse parteiline järelvalvaja). Kaganovitš oli ka Moskva parteikomitee esimene sekretär. Sellel ametikohal olevat ta linna niivõrd rekonstrueerinud ja sovetiseerinud, et pühkis eest igasugused ajaloolised mälestised, kui need juhtusid jalgu jääma uute magistraalteede rajamisele.

Olles veendunud stalinist, ühines Kaganovitš 1957. aastal Molotovi ja Malenkoviga ning üritas võimult kukutada Nikita Hruštšovi. See ettevõtmine aga ei õnnestunud ja Kaganovitši poliitilisele karjäärile tuli kiire lõpp.
Mõnda aega juhtis ta Uurali piirkonnas ühte keemiakombinaati. Kui ta siis aga pensionile läks, heideti ta isegi kommunistliku partei ridadest välja.

Kuid see-eest oli Kaganovitš raudse tervisega – elas üle kõik stalinistid ja suri 98. eluaastal, 1991. aastal. Tema üks lähisugulastest, kes elab praegu Ameerika Ühendriikides, kirjutas oma onust raamatu pealkirjaga “Kremli Hunt”. Tabavamalt ei oskakski vist seda inimest iseloomustada.

Ja veel üks humoorikas juhtum. Kusagilt lugesin, et kui 1939. aasta 23. augustil allkirjastati kurikuulus Molotov-Ribbentropi pakt, siis olevat ametlikul tseremoonial osalenud ka Kaganovitš. Nagu ikka, kõlistati ka seekord pärast tähtsate kokkulepete sõlmimist šampusepokaale. Ootamatult olevat suur juht Stalin välja käinud ettepaneku juua Lazar Moissejevitš Kaganovitši auks. Loo iroonia seisneb selles, et Kaganovitš oli rahvuselt juut, Ribbentrop aga veendunud nats.

Üheksakümmend viis aastat tagasi, 1913. aasta 22. novembril sündis Suffolki krahvkonnas (Ida-Inglismaal) XX sajandi Suurbritannia üks suuremaid heliloojaid ja pianiste Benjamin Britten (suri 1976). Ta oli esimene muusik, kes sai elu lõpus paruni tiitli ja koos sellega Briti parlamendi ülemkoja eluaegseks liikmeks.

Britteni üks vähestest ooperitest “Peter Grimes” tõi talle kuulsust kogu maailmas. Tema tuntumatest ja kaunimatest teostest nimetaksin veel sümfooniat tšellole ja orkestrile. Selle teose pühendas helilooja oma suurele sõbrale Mstislav Rostropovitšile.

Kuuskümmend viis aastat tagasi, 1943. aasta 22. novembril avati Egiptuse pealinnas Kairos rahvusvaheline konverents, kus osalesid USA tookordne president Franklin D. Roosevelt, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja Hiina Vabariigi president generalissimus Chiang Kai-shek.

Arutluse all oli Jaapani väljatõrjumine kõigilt okupeeritud aladelt ja Korea sõltumatuse taastamine. Kuid juba viie päeva pärast, s.o 27. novembril sõitsid Roosevelt ja Churchill Teherani, et kohtuda Nõukogude Liidu liidri Staliniga.

Nelikümmend viis aastat tagasi, 1963. aasta 22. novembril tulistas keegi Lee Harvey Oswald Texase osariigis Dallases snaiperpüssist kaks lasku Ameerika Ühendriikide tookordse presidendi John Kennedy pihta, mille tagajärjel president veel samal päeval suri. Möödus vaid paar päeva ja gangster Jack Ruby tappis Oswaldi, kui meest ülekuulamisele viidi.

Oswaldi eluloost on teada, et mõnda aega oli ta elanud Nõukogude Liidus Minskis, kus abiellus venelannaga. Elu “sotsialistliku paradiisi viljastavates tingimustes” talle aga miskipärast ei meeldinud ja Oswald otsustas naasta Ameerikasse. Külma sõja tingimustes olevat kodumaa “eksinud poja” rõõmuga oma rüppe tagasi võtnud.

Print Friendly, PDF & Email