Sünteri Sass tunneb regilaulu väge (1)

Sünteri Sass tunneb regilaulu väge

PÄRIMUS AU SEES: Viljandi Pärimusmuusika Aidas on isegi esinejate garderoobid rahvuslike koekirjadega kaunistatud. Sass tunneb, et selles majas on eesti rahva muusikalise pärandi täpselt õige koht.

Viljandlased on hakkama saanud toreda teoga – selle aasta kevadel avas Viljandis uksed Pärimusmuusika Ait, Eesti pärimusmuusika keskuse uus kodu. Maaliliste lossimägede veeres seisvas hoones, mis ääretult maitsekalt vana ja uue arhitektuuri üheks tervikuks sulatab, on olemas suurepärase tehnikaga varustatud kontserdisaal, majas tegutseb ka vabahariduskool August Pulsti Õpistu. Sõnulseletamatult kauni ja hea auraga hoone keldris asub aga pärimusmuusika teabekogu, mille peremees on Saaremaalt pärit Aleksander Sünter. Ega teda selle nimega suurt teatagi – ikka öeldakse lihtsalt Sünteri Sass.

Teabekogu võlvitud laega ruumid on veel üsna tühjad – mööbel on küll olemas, kuid saabuvat tehnikat alles oodatakse. Plaadiümbriste ja noodikogude jaoks valmis pandud riiulid tasapisi juba täituvad. Mõnedes kappides on pärimusmuusika keskusele annetatud või hoiule antud vanad rahvapillid.

Pärimusmuusika varasalv kõigi jaoks

Siia kogutakse kokku pärimusmuusika helisalvestised, noodimaterjal ja trükised, millest paljud jõuavad keskusse kingitustena nii asutustelt kui ka üksikisikutelt.

Et keskuse peamine eesmärk ei ole originaalmaterjale säilitada, tehakse neist nüüdisaegset tehnikat kasutades koopiad ning salvestatakse serverisse, originaalid aga saadetakse edasi rahvusraamatukokku ja arhiividesse säilitamisele.

Salvestiste kaudu saavad vanad laulud ja pillilood kättesaadavaks kõigile huvilistele. Just see – pärimusmuusika kättesaadavaks tegemine ja selle kaudu meie esivanemate hindamatu pärandi tutvustamine – ongi pärimusmuusika keskuse peamine ülesanne.

Teabekogus on talletatud ja süstematiseerimisel ka aastate jooksul erinevatest maailma nurkadest Viljandi pärimusmuusika festivalile tulnud ansambleid tutvustavad demomaterjalid, millest paljud on Sassi sõnul juba väga haruldased. “Mõnigi kord pole neid pillimeestel endilgi enam alles,” märgib ta.

Saaremaalt Eesti Šveitsi

Teabekogu loomise ideed on Sass mõtteis mõlgutanud juba tubli kümme aastat. “1997. aastal lõpetasin Viljandi kultuuriakadeemia (tollase kultuurikolledži) ja läksin tööle Orissaare muusikakooli. Seal töötades leidsin, et õpilastele kohalike laulude ja pillilugude õpetamine on päris raske, sest materjali oli keeruline leida.

Koostöös Saaremaa muuseumiga õnnestuski üht-teist ära teha ja Sass meenutab siiani hea sõnaga Raul Salumäed, kellega koos juba tollal arutatud sai, kuidas üks õige teabekeskus võiks toimida.

Kui Sassile tundus, et senisest kooliteest ikkagi ei jätku, läks ta saarelt taas mandrile, Tartusse semiootikat õppima. Ise ütleb ta muigamisi, et tuli Saaremaalt ära, enne kui seal niimoodi meeldima oleks hakanud, et enam poleks tahtnud ära tullagi.

Tartus töötas Sass Tiigi seltsimajas, algatas ja korraldas mitmeid festivale (Supilinna päevad, Regiöö jt), mis kõik, küll juba uute tegijate käe all, siiani tegutsevad. Ent siiski leidis ta, et linnaelu pole tema jaoks, ära hakkas tüütama ka tohutu paberimajandus – projektid, aruanded ja veel kord aruanded –, mis iga festivaliga kaasas käis.

Kui talle tehti pakkumine tulla Viljandi kultuuriakadeemiasse rahvamuusika õppetooli juhatajaks, oli nõusolek kerge tulema. Seda enam, et Sassi abikaasa esivanemate talu asub Viljandi linnast paarikümne kilomeetri kaugusel Tääksi ürgoru serval. Kauni looduse tõttu kutsutakse seda piirkonda muide Eestimaa Šveitsiks.

Nii sõidabki Sass iga päev linna tööle. Vaatamata suurepärastele võimalustele pole ta aga talupidamist ette võtnud, sest linnatöö ja muusikupisik ei laseks taluga niikuinii korralikult tegeleda. Niigi on tal lisaks hektarisuurusele astelpajuistandusele kodus kasvamas veel kolm last kui oreliviled: vanem tütar kuueaastane, noorem neljane ja poiss kahene.

Võimas tööriist

Kultuuriakadeemias tööle hakates tundis Sass, et võimalusi, kuidas õpet praktiliste materjalidega toetada, jääb endiselt vajaka. Kui aga Pärimusmuusika Aida ehitamise plaane pidama hakati, leiti, et seal võikski olla see koht, kuhu pärimuslik muusikamaterjal kokku kogutakse.

Sass peab väga tähtsaks, et noored inimesed pärimusmuusikat tundma ja hindama õpiksid, ning nii oskab ta nautida sedagi, et temast pedagoog on saanud. “On suur mõnu, kui suudad kellelgi silma särama panna,” ütleb Sass ja nendib, et see pole raske: pärimusmuusikas on aastasadade jooksul rehitsetud ja lihvitud välja just need asjad, mis on meie inimeste jaoks ürgomased ning mis neil silma särama panevadki.

Ehkki me seda ise ei tunneta, on meie side pärimusmuusikaga sügavam, kui arvata oskame, räägib Sass. “Regilaul on üks väga võimas tööriist, mille abil keerulistel aegadel maailma ja iseendaga toime tulla.

Esivanemad on selle tööriista meile peaaegu käeulatusse kandnud – 19. sajandi lõpupoole, mil regilaul hääbuma hakkas, oli seda juba piisavalt üles kirjutatud (hiljem salvestatud) ning nii jõudis regilaul arhiivide kaudu meie aega välja,” räägib Sass ja mõtiskleb edasi: “Kui ajalugu vaadata, siis on tunne, et esivanemad on väljasirutatud kätel ulatanud meile sajanditega väljasõelutud tööriistad või abivahendid, millega üks inimene meie klimaatilises ja kultuurilises keskkonnas oma eluga toime võiks tulla.”

Meie asi on valida, kas võtame need vastu või tormame midagi tähele panemata edasi.

Regilaulu keelt, mis tundub pealtnäha lihtsana, kuid mis tegelikult paneb inimese tava- ja alateadvuse omavahel suhtlema, peab Sass samaväärseks meditatsiooni ja jooga erinevate variantidega, mis viivad inimese samasse seisundisse.

Vaikne unistus

Sass on pärit suurest kuuelapselisest perest, kus kõik see mees eesotsas isa ja emaga laulis ja pilli mängis. Viljandis õppimise ajal läks Sass rahvaluulearhiivist midagi otsima ja avastas seal suure üllatusega, et nii tema ema kui ka vanaema olid kunagi Jaani kihelkonnas tublisti rahvaluulet kogunud ja üles kirjutanud. Nii et rahvapärimuse uurimise pisik oli talle juba enne sisse istutatud, kui ta seda ise taibatagi mõistis.

Igal juhul oli ta noorest peast hoopis kõva metali-mees, kuulas Metallicat, Pink Floydi, Led Zeppelini, Deep Purple’i, Twisted Sistersit, Manowari ja teisi raske muusika punte.

“Ühel hetkel, kui juhtusin kuulma puhast regilaulu, tundsin äkki, et seal on ju täpselt seesama vägi sees, ainult et see vägi läheb seal käima hoopis teisel tasandil!” Nii tekkis Sassil vaikne unistus need kaks väge kunagi kokku panna.

Unistus hakkas tasapisi täituma siis, kui ta oli tollases Viljandi kultuurikolledžis viimasele kursusele jõudnud. “Olin selleks ajaks kolm ja pool aastat pärimusmuusika taustu tundma õppinud ja see andis julguse proovima hakata,” meenutab ta.

Oortil läheb oort kenasti!

Pärast esimesi ansambleid Sass-Projekt ja Sammalaeg loodi ansambel nimega Oort, mis nüüdseks on tegutsenud juba kümmekond aastat ja üha uusi poolehoidjaid võidab. Seda, et peamiselt mandrimeestest koosnevas pundis on Sass üks juhtfiguure, tunnistab fakt, et ansambli nimigi pandi saarekeelne – “oort” on ise tähenduseta sõna, aga ta annab teistele sõnadele, millega koos seda kasutatakse, krehvti ja mõju juurde.

Sass räägib, et tuli selle nime peale, meenutades ühe naaberküla memme juttu, kust ühtelugu sõna “oort” läbi lipsas. “See sõna on mulle seepärast jäänud justkui saare murraku tuumaks või tunnuseks.”

Nüüdseks on Sass saanud piisavalt regi- ja rockmuusika sümbioosi arendada ning Oorti lugudes on tunda nii popi-, jazzi kui ka metali-varjundeid, nagu ütleb ansambli koduleht www.oort.ee .

Sass ja ta mõttekaaslased on veendunud, et see on üks paremaid viise, kuidas pärimusmuusikat rahva hulgas propageerida. “Kindlasti saaks seda teha veel paremini ja huvitavamalt, kuid meile on tähtis, et see, mida me teeme, meile endile meeldiks. Küll ta meeldib siis ka teistele.”

Tõsi ta on: Oort on Viljandi pärimusmuusika festivalil läbi aastate olnud üks kuulatavamaid punte, kontserte on antud üle Eesti – tähelepanu, detsembri alguses on mehed tulemas taas Saaremaale! – ja mitmel pool raja taga.

Tunneb merest puudust

Sass tunnistab, et Saaremaast päris kaugel mulkide maal elades tuleb tal vahel kange koduigatsus peale. Kõige rohkem tunneb ta puudust merest, aga ka Saaremaa inimestest ja nende ellusuhtumisest.

“Eriti mõnusatest saare memmedest ja muhedatest taatidest, kelle sekka ma ikka vahel olen sattunud,” mõtiskleb ta ja põhjendab oma kunagist otsust mandrile kolida: “Saaremaalt ära tulles tundsin, et ma ei ole seal elamiseks veel päris valmis. Ja arvan, et ma pole selleks küps ka veel praegu.”

Suurim põhjus on tema arvates see, et ta ei ole veel nii palju arenenud, et suudaks Saaremaal, üldistest infovoogudest ja eluvoolust pisut kõrval, end ise piisavalt edasi arendada. “Need on tugevad inimesed, kes seda seal keskkonnas suudavad – mina tunnen, et ma veel ei suuda.”

Samas arvab ta, et Eestimaa on nii väike, et ei olegi oluline, kus elada. Pole tähtsust, kas oled saarlane või eestlane, tähtis on see, kuidas sa end INIMESENA konkreetses keskkonnas ja kultuurikontekstis tunned.


Meil on maailmale midagi öelda

Eesti inimestest rääkides avaldab Sass järgmise teooria:
“Aegadel, mil katkud ja sõjad maad laastasid ning siia väga vähe rahvast alles jäi, pidid need, kes selle pudelikaela-aja üle elasid, olema millegi poolest erilised.

Ellujäämiseks pidi neil inimestel olema veidi isemoodi oskusi, isemoodi tunnetus, isemoodi teadmised. Et meie oleme nende järeltulijad, oleme me need võimed pärinud, lisaks on meie esivanemad meile kõik vajalikud “tööriistad” vanade regilaulude näol peaaegu käeulatusse kandnud.

Usun, et nii nagu käidi kunagi vanade kroonikate viitel tšuudi (vanade eestlaste) tarkade käest nõu küsimas, on meil ka nüüd ja tulevikus maailmale midagi öelda. Kui meilt abi ja nõu küsitakse, peame olema vastamiseks valmis – isegi kui see juhtub alles mitmesaja aasta pärast. Ise targutama pole mõtet minna, sest üks õige teadmamees oma teadmisi küsimata peale ei suru.

Aga kas me oskame siis vastata? Kas vastame siis küsijaile tarkade sõnadega või vastame midagi mõttetut võõrkeelse mainstream-lobaga?”

Print Friendly, PDF & Email