Saarlased andsid EW valitsustele kaks ministrit (2)

Saarlased andsid EW valitsustele kaks ministrit

Oskar Köster.

Enne okupatsiooniaega sai eesti rahvas näha koguni 27 valitsust (lisaks 1944. aastal moodustatud ja 8 päeva kestnud Otto Tiefi valitsus). Kui lugeda toonast ajakirjandust, rääkida kaasaegsetega või kas või vaadata 2008. aastal valminud ajaloolist teleseriaali “Tuulepealne maa”, õhkub igast reast ja sõnast, et rahul inimesed oma juhtidega polnud. Selles suhtes ei ole maamuna peal tõesti midagi muutunud.

Muide, kõige lühema elueaga oli 1920. aasta juulikuus ametis olnud Ado Birki valitsus – vaid kolm päeva.

Küll on aga muutunud see, et kui taasiseseisvunud Eestis on vaat et enamikus valitsustes olnud ka mõni saarlane, siis enne neljakümnendaid aastaid leiab valitsuste nimekirjadest vaid kaks siinsest maakonnast pärinevat ministrit – üks neist Muhust pärit Nikolai Kann ja teine Oskar Köster Pöidelt.

Lisaks võib “isehakanud” saarlaseks pidada esimest välisministrit, hilisemat peaministrit ning riigivanemat Ants Piipu, kelle ühiskondlik tegevus algas just Kuressaares, sest oli ju Piip lõpetanud Saaremaa pealinnas gümnaasiumi ja merekooli ning oli aktiivne ühiskonnategelane.

Pöidelt pärit minister Oskar Köster

Oskar Köster oli mees, kes pidas vabariigi erinevates valitsustes kaitseministri, põllutööministri ja teedeministri ametit. Tema saatus oli karm – Köster vahistati juunis 1940 ning pandi Tallinna keskvanglasse.

Ajaloolane Peep Varju on arvanud, et Köster lasti maha 2. augustil 1941.
1930. aasta 21. detsembri Postimees kirjutas kaitseminister Köstri 40. sünnipäevaks juubeliloo. Sellest saame teada, et Köster sündis 21. detsembril 1890 (uue kalendri järgi) Saaremaal Pöide vallas kooliõpetaja pojana.

Saanud alghariduse isalt, jätkas ta õppimist Kaarma kooliõpetajate seminaris, mille lõpetas 1908. Paar aastat hiljem sooritanud Köster kodukooliõpetaja kutseeksami, käinud keskkooli kursustel Peterburis ning mõne aasta tegutsenud ka õpetajana.

I ilmasõja ajal võeti Köster Vene sõjaväkke 1915. aastal. Vilno sõjakooli lõpetas mees 1917 ning teenis ohvitserina kuni sõja lõpuni 139. tagavara jalaväepolgus.

Vabadussõja algul astus Köster Eesti kaitseväkke ning 28. novembril 1918 määrati ta 5. jalaväepolgu 2. roodu nooremaks ohvitseriks ja 28. jaanuaril 1919 sama polgu jalamaakuulajate komando ülemaks. Sellel kohal teenis Köster Vabadussõja lõpuni ning lahkus kaitseväeteenistusest omal soovil 1. juulil 1920.

Pärast Vabadussõda tegutses Köster põllupidajana Virumaal ja oli aktiivne seltskonnaelu tegelane. Temast sai ka Rägavere vallavanem ja Viru maanõukogu esimees. Korduvalt valiti Oskar Köster ka riigikogusse.

Muhumaalt pärit reaalkooli direktor ja haridusminister Nikolai Kann

Muhu vallalehes Muhulane kirjutas Kannudest Eda Maripuu ning neist lehelugudest saab hea ülevaate ka Eesti vabariigi kunagise haridusministri Nikolai Kannu elust.

Nikolai Kann sündis uue kalendri järgi 26. aprillil 1873 Hellamaal, lõpetas kodukohas kihelkonnakooli ning Kuressaares elementaarkooli ja gümnaasiumi ning Peterburis ülikooli, mille lõpetamise järel töötas Kann õpetajana Tallinnas, Riias ja Peterburis, õpetas ajalugu ja saksa, ladina ning tihti ka prantsuse keelt.

1915–1933 oli Kann Tallinna I reaalkooli (hilisem poeglaste reaalgümnaasium) direktor. Tema teeneks loetakse eestikeelse ja -meelse kooli ülesehitamist.

On kirjutatud ka, et Kannu direktoriks olemise ajal ehitanud õpilased seadme, millega õppenõukogu koosolekuid pealt kuulata. Õpilaste karistamise asemel soovitanud Kann seadme ehitajale füüsikahindeks “viie” panna.

Nagu tol ajal kombeks, kuulusid aktiivsed inimesed paljudesse ühingutesse ja seltsidesse, mõned isegi kuni 30-sse. Nii oli ka Kann väga aktiivne ühiskonnategelane, ta oli skaudiliikumise initsiaatoreid Eestis (1923. aastast oli ta Eesti skautide liidu peavanem). Lisaks oli ta Peterburi Eesti üliõpilaste seltsi üks asutajaid, Eesti Hariduse Seltsi koolide juht, Asutava Kogu liige, Tallinna linnavolikogu liige jne, jne.

On teada, et skautide juhina sattus Kann ka n-ö kahe tule vahele, sest ehkki riiklikult propageeriti tol ajal teist skautlikku organisatsiooni – Noori Kotkaid ja Kodutütreid –, leidis Kann, et noorteorganisatsioonid peavad Kaitseliidu asemel kuuluma haridusministeeriumi haldusalasse.

1920. aastal sai Kannust haridusminister, kuid minister sai ta olla kõigest paar päeva, kuna valitsus kukkus “kolmandal päeval”. 1933–1936 pidas ta aga haridus- ja sotsiaalministri ametit ning viis ellu kutseharidust toetavat haridusreformi.

1944. aastal emigreerus Nikolai Kann Saksamaale, kus suri Geislingen an der Steiges 17. veebruaril 1948 “peale lühikest rasket haigust”, nagu märkisid tollased väliseesti lehtede leinakuulutused.

Ajalehest Eesti Post võib lugeda, et matuserong, mille ees kanti 16 pärga, oli üks suuremaid, mis Geislingenis nähtud. Lahtisel surnuvankril rohelisse uppuvat puusärki kattis sinimustvalge trikoloor.

Print Friendly, PDF & Email