Maailmas tähistati üleilmset tualettide päeva

Maailmas tähistati üleilmset tualettide päeva

MINEVIK JA TÄNAPÄEV: Fotol olevaid puust kepikesi kasutati n-ö tualettpaberina Jaapanis Nara perioodil (710–784). Võrdluseks on kõrval tänapäeva tualettpaberi rullid, et saada paremat ülevaadet sääraste kepikeste mõõtmeist.

Kuna käesoleval nädalal tähistati ülemaailmset tualeti- või peldikupäeva, tegi ajalehe The Times ajakirjanik Ellen Przepasniak valiku lugejate selleteemalistest kirjadest, mis toimetusse saabunud. Omalt poolt kommentaariks vaid nii palju – ei midagi uut siin päikese all, kuid sellest hoolimata võiksid ka nüüdisaja inimesed (sh ka meie linnaisad siinsamas Kuressaares, kus olukord avalike käimlatega pole just kiita) neis kirjades püstitatud probleemidest õppust võtta.

1.Tundub, et raudtee- ja bussijaamade peldikud pole kunagi puhtusega hiilanud. Nii näiteks läkitas 1886. aasta augustis lugeja, kes kasutas pseudonüümi Viator Infelix (säärase sõnaühendi eestikeelne tõlge võiks olla “kurvavõitu rändur”) toimetusse kirja, milles ta kirjeldas ühe reisi ajal transkontinentaalses ekspressis saadud võikaid elamusi.

Võib oletada, et lugejad ise on kogenud, kuivõrd vastik on palavatel augustipäevadel avalikest tualettidest tulev hais. Kuid antud juhul muudab kõnealuse kirja stiil olukorra veelgi pikantsemaks: “Niinimetatud käimla, haisude põrgu (ingl k pandemonium of stinks) on suurusega kuus ruutjalga (jalg – Inglise mõõtühik, 1 jalg = 30,48 cm – toim) ja sellesse tillukesse ruumi on mahutatud vesiklosett, pissuaar ja tõenäoliselt kätepesuks mõeldud kraanikauss. Vaevalt on siin kunagi mingeid antiseptikume kasutatud, et neist lehkavatest miasmidest (mürgised aurud) vabaneda.”

Nagu tsiviliseeritud ühiskonnas kombeks, tuleb säärasele teravale kriitikale ka vastata. Paari päeva möödudes avaldaski The Times Lõuna-Itaalia raudteekompanii ja rongide magamisvaguneid haldava kompanii vastuse. Selles on öeldud, et kirjas toodud juhtum on ainulaadne ja et mainitud kompaniid teevad kõik selleks, et sääraseid olukordi enam ei esineks.

2. 1892. aasta augustis saatis üks naisterahvas ajalehetoimetusse kaebuse, et rongides olevates naistetualettides tuleb ukse lukustamiseks lasta lukumehhanismi ühepennine münt (tänases vääringus u 20 senti). Kirja autori arvates on selline olukord “mitte üksnes kahetsusväärne ebameeldivus, vaid ka ebaõiglane meetod raha väljapressimiseks”.

Teine kirjasaatja kutsus sellist ebaefektiivset süsteemi muutma. Oma sõnul oli ta kord tunnistajaks, kuidas inimesed hoiavad rongides käimla ust teiste jaoks kinni ja kuidas sellise meetodi abil kasutas viis inimest tualetti tasuta. Kaastundlik mees kirjutas, et säärane kord, kus naised peavad käimlaukse lukustamiseks maksma, on “õrnema soo suhtes äärmiselt ebaõiglane”.

3. 1908. aastal toimus Briti-Prantsuse ühisnäitus. Tundub, et sellest ajast pole suurt midagi muutunud. Milline avalik üritus, kus koos rohkesti rahvast, ei tooks endaga kaasa kaebusi, et tualettides on väga pikad järjekorrad ning kõikjal on mustus ja ebameeldivad aroomid?

Üks The Times’i kirjasaatja märgib: “Võimatu on hinnata kahju, mis need ebasanitaarsed peldikud on inimeste tervisele teinud.” Edasi on kirjas toodud lausa skandaalseid fakte selle kohta, et naised, kes kõnealusel näitusel töötasid, olid sunnitud tualettide kasutamise eest maksma.

4. 1950. aastatel levis paljudes riikides üldine hirm nakatuda poliomüeliiti (lastehalvatustõbi). See asjaolu sundis üht lugejat kirjutama kätepesemise võimaluste vähesusest avalikes tualettides.

Tema sõnul teevad “võimuorganid vähe selleks, et kohtades, mida avalikeks käimlateks kutsutakse, oleks võimalik korralikult käsi pesta”.
Üks teine The Times’i lugeja süüdistas aga Briti raudteekompaniid, et poliomüeliidiviirus levib just nii rongide kui ka raudteejaamade peldikute kaudu.

5. Keegi mister John A. Turner on ajalehele kirjutanud väga südantlõhestava kirja. Kuna kiri kannab pealkirja “Ööseks suletud” (Closed at Night), on selles tõstatatud probleem aktuaalne ka tänases Kuressaares.

Kirja autor väidab: “Minu arvates on ühiskonna suureks probleemiks, et inimene, kes püüab vastata looduse kutsele (calls of nature) ja soovib sel eesmärgil öisel ajal metroos tualetti pääseda, peab kurvastusega tõdema, et sealsed käimlad on lausa tabalukuga suletud.

Seepärast ei jäägi tal muud üle, kui rahuldada oma loomulikke vajadusi kuskil Soho (Londoni keskosas asuv rajoon, mis on tuntud oma lõbusa ja ekstravagantse ööelu poolest – toim) pimedas põiktänavas.”

6. 1981. aastal läkitas The Times’i toimetusele kirja miss Susan Corbett, kes rõõmsalt teatas, et Ühendkuningriigi avalikesse käimlatesse on ilmunud kätekuivatamiseks mõeldud masinad. Tema sõnul on sääraste aparaatide abil väga mugav ja lihtne pärast vihma ka oma sokke ja sukki kuivatada.

7. 1874. aastal saatis toimetusele kirja Londonis asuv tütarlaste varjupaik. Selles paluti teha täpsustus varjupaigas töötanud arsti nekroloogis.
Selgus, et veevarustussüsteemi rikke tõttu olid varjupaigas segunenud joogivesi ja tualettides pesemiseks mõeldud vesi.

Tagajärjeks oli nakkushaiguste kiire levik. Ühe surnud tütarlapse lahkamise ajal lõikas aga doktor Anstie endale hooletusest näppu, mistõttu ta sai veremürgituse, mille tagajärjel peagi suri.

8. Kuningliku mereväe kolonelleitnant kirjeldab The Times’ile läkitatud kirjas lahingulaeval Malabar valitsevat antisani-taarset olukorda. See kiri läkitati toimetusse 1889. aastal.

Kirjas on öeldud, et meremehed pidid kolmekesi magama ühes voodis ja kõikjal sagisid prussakate hordid. Laeva peldik ja pesuruum olid sedavõrd halvas olukorras, et peagi kannatasid kõik pardal olnud mehed parasiitide all.

9. Olge ettevaatlik, kui järgmine kord lähete avalikku tualetti oma rõivaid puhastama. Üks erukolonel kirjeldas The Times’ile, kuidas ta läks avalikku käimlasse, et oma riideid korrastada. Seal riputas ta vaid viivuks oma pintsaku nagisse ja peagi oli ta rahakott taskust kadunud. Täpselt sama lugu juhtus ühes avalikus tualetis ka kellegi mister W. W. A. Elkeniga ja pealegi kaks korda.

10. Somerseti krahvkonnas asuvas Piltoni linnas on aga tavaks korraldada religioosseid festivale. Ühes brošüüris kurtsid ürituse korraldajad, et “inimesed hävitavad püüdlikult looduskeskkonda”. Seetõttu tulid nad välja uuendusega, et inimesed saaksid oma loomulikke vajadusi rahuldada loodussõbralikumalt.

Ajalehele läkitatud kirjas kirjeldas Somerseti tervishoiuküsimustega tegeleva komitee esimees seda “uuendust” täpsemalt.

Kontrollimisel selgus, et korraldajate reklaamitud nn modernsed ja loodussõbralikud seadeldised loomulike vajaduste rahuldamiseks osutusid kõigest “laudadeks, mis olid pandud umbes kuue jala (u 1,8 m) sügavuse augu peale, millesse festivalikülalised oma ekskremendid lasid”.


Kemmergukultuurist Eestis

See oli seitse aastat tagasi, täpsemalt 2001. aasta märtsis, kui mul juhuse tõttu õnnestus osaleda Tallinnas toimunud Euroclio (Euroopa ajalooõpetajaid ühendav organisatsioon) aastakonverentsil.

Seekordne konverents oli peamiselt pühendatud inimeste igapäevaelule (ingl k everyday life). Mäletan, et väga huvitava ettekandega “Kuidas on Eestis muutunud igapäevaelu” (How Everyday Life is changed in Estonia) esines etnoloog Heiki Pärdi.

Muude teemade hulgas puudutas ta oma esinemises ka Eesti elanike “loomulike vajaduste rahuldamise viise” ehk teiste sõnadega kemmergukultuuri arengut.

Järgnevalt mõned mõtted sellest ettekandest (taastasin need oma vanade märkmete ja mälu alusel):
 Umbes 100 aastat tagasi olid eestlased küll kirjaoskaja rahvas ja käisid usinasti koorilauluproovis, kuid peldik kui hügieeniline hädalkäimakoht oli praktiliselt tundmatu ja talupojamõistusele isegi mõttetu ehitis; hädal käidi võsas, põlluveerel ja talvel suure külmaga ka laudas.

 Milleks ronida kitsasse ja umbhaisvasse peldikusse, kui põllul vagude vahel puhub soe tuuleõhk ja ka maa saab nagu muuseas väetatud?

 Kemmergukultuuri arengule andis tõuke 1918. a Saksa okupatsioon. Nimelt andsid Saksa sõjaväevõimud elanikele karmi korralduse, et iga majapidamise juurde tuleb rajada kemmerg. Võimude säärasel käitumisel oli puhtpragmaatiline põhjus – nimelt loodeti nii piirata nakkushaiguste levikut.

 Talupojad ei suutnud kohe kuidagi taibata, miks peab nn loomulikke asju ajama ebaloomulikes haisvates ja umbsetes kambrites; pealegi nõudis kemmergu ehitamine palju raha. Hädast oli ju võimalik lahti saada loomulikes kohtades; käidavatesse kohtadesse küll n-ö miine maha ei pandud, kuid selleks lausa eraldi ehitiste rajamist ei peetud ka otstarbekaks.

 Kui 1920. aastatel nüüd juba iseseisva Eesti tervishoiu peavalitsus talusid kontrollis, selgus, et peldikud olid vaid u pooltel majapidamistel. Kõige enam oli kemmerguid Tartumaal – 71,1% maamajapidamistes (mõju avaldas vist ülikooli vahetu naabrus), see-eest Võrumaal oli peldikuid vaid 41,7% taludest.

Keda antud teema detailsemalt huvitab, sellel soovitan kätte võtta Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamatu XLVI, kust võib leida Heiki Pärdi artikli ““Loomulike vajaduste” rahuldamise viisid Eestis 20. sajandi algupoolel”.

Print Friendly, PDF & Email