Läbi Hiina Kuressaare edukaks ärimeheks

Läbi Hiina Kuressaare edukaks ärimeheks

ESINDUSKAUPLUS: August Kongatsi vaekotta rajatud toidupood oli Kuressaare moodsaim.

Linna parim delikatessikauplus, üks esimesi kohalikke vorstitööstusi, kaasaegne nahavabrik. Sellised ettevõtted pani püsti ärimees August Kongats, kellelt sarnaselt sadadele teistele võttis elutöö punane võõrvõim. Kusjuures 20 aastat varem oli ta kord juba punase revolutsiooni hambusse jäänud.

Selleks, et Kuressaarde jõuda ja siin tegutsema hakata, pidi mees läbima uskumatuna tunduva kadalipu.

Mulgimaal Hummuli karjamõisa mõisatöölise peres 1879. aasta oktoobris sündinud August Kongatsi vanemad olid viletsusest pääsemiseks otsustanud perega Venemaale, Peterburi kubermangu kolida, kus isa sai mõisavalitseja koha. Helge peaga perepoeg August hakkas 17-aastaselt kaupmehe abiliseks ning viis aastat hiljem oli ta tuntud ja nõutud ärijuht.

Äri edenedes ei unustanud Kongats ka oma rahvuse ja kultuuri elushoidmist. Ta organiseeris kohaliku Eesti seltsi ning hiljem sinna juurde ka Eesti haridusseltsi kooli.

Kuid Venemaal puhkenud revolutsiooniga algasid riisumised ja arreteerimised. Vihje peale, et ka teda tullakse arreteerima ning kavatsetakse maha lasta, otsustas ärimees liikuda esialgu ida poole, lootuses Siberi kaudu lõpuks Eestisse jõuda. Paraku osutus teekond ettearvatust pikemaks.

Viis aastat rännakuid

Pärast pikki ja ohtlikke rännakuid Novosibirskist läbi Baikali-äärse Irkutski Hiinasse jõudis Kongats lõpuks 1923. aastal Vladivostokki, kust sai Eesti välispassi, millega koduteed alustada. Kuna Venemaalt läbiminek osutus ilmvõimatuks, tuli teha pikem ring. Pärast kuuajalist rändamist marsruudil Hiina–Hongkong–Vietnam–Singapur–Sumatra–Tseilon jõudis mees läbi Aafrika lõpuks Prantsusmaa, Saksamaa ja Baltikumi kaudu Tallinna.

Vähem kui pool aastat pärast Eestisse jõudmist tegi Kongats otsuse hakata äri ajama Kuressaares, kuna siin oli turul veel piisavalt ruumi ja võimalusi.
Kõigepealt alustas ta toornahkade vahendamisega Tallinna ja Haapsalu ülesostjatele. Kui kauba Saaremaalt kokku kogumine oli lihtne, siis selle edasimüümine oli mõneti keerulisem.

Seda eriti talvel, kui meri jääs ning ühendus Tallinnaga toimis vaid kord kuus. Haapsallu veeti nahkasid talviti hobusega üle jää, mis polnud aga kuigi tasuv. Nahku müüs Kongats ka Riiga ja Hamburgi, kus need müüdi omakorda edasi näiteks USA nahatöösturitele. Nahkade kõrvalt hakkas ta vaikselt kokku ostma ka elusloomi, mida nii mõnelgi korral vahendas näiteks ka Rootsi.

Maailma raputanud 1929. aasta majanduskriis jõudis aga ka siia ning nahkade kokkuostuhind langes 2/3 võrra, mistõttu tuli otsima hakata teisi tuluallikad.

Kongats soetas Kuressaares Pikal tänaval maja ning rajas sinna juurdeehitisi, kus leidis endale koha ka vorstitööstus. Seda on loetud kohaliku vorstitööstuse ajaloo alguseks. Sortiment, mida toodeti, oli vähemalt nimetuste poolest keelt limpsama panev: Teevorst, Krakovski, jahtvorst, keele-, süldi- ja maksaviinerid.

Vorstitööstuse “tooraine” osteti kokku laatadelt ja taludest ning hoiti linna tapamaja kõrval karjamaal, kust loomad siis tapale viidi.

Kohalik superkauplus

Vorstitööstuse toodang vajas aga turustuskohta. Rentinud linnalt Kuressaare turuplatsi veeres asuva vaekoja, avas Kongats seal delikatessipoe, millele Kuressaares toona vähemalt esiotsa konkurenti ei olnud. Alates 1937. aastast poes kassapidajana töötanud August Kongatsi poeg, praegu Kanadas elav Valter Kongats meenutab, et poes müüdi liha (ka ulukiliha) ning vorsti, hapukapsast ja hapukurki, mis olid kõik omaenda tooted.

Juustu, võid, soolalõhet, kilu ja kõikmõeldavaid konserve toodi sisse Tallinnast. Muuhulgas pakuti Kongatsi poes ka näiteks kalamarja.
Lisaks vaekojas asuvale ärile oli Kongatsil harukauplus linna keskväljaku teises servas, praeguse maavalitsuse hoone all.

Peale linnakaupluste turustas Kongats oma tooteid ka maal. Valter Kongatsi sõnul sõitsid iga päev kell kolm Kuressaarest välja maaliinibussid, millega kaup toimetati linnast väljas elavate kundedeni.

Uhke vabrik

Juba majanduskriisi ajal omaenda nahavabrikust mõtteid mõlgutanud August Kongats ostis 1933. aastal vana lagunenud Kellamäe kõrtsihoone ning alustas sinna nahavabriku ehitust. Mõisahoone müüre tõsteti ning ehitati peale teine korrus.

Seadmed tulid vabrikusse pankrotistunud Rakvere nahavabrikust ja Kuressaare Wildenbergi vabrikust. Pärast aastat ehitust võis Saaremaa nahatööstuse ajaloos uue lehekülje pöörata. August Kongatsi ettevõte oli esimene mehaaniline nahavabrik saartel pärast Vabadussõda.

Peamised artiklid, mida toodeti, olid tallanahk, pinsol, juhtnahk, raagnahk, kroomnahk, looma-, vasika- ja lambanahad. Tööd tehti nii müügiks kui ka tellimuse peale. Vabrikus töötas viisteist inimest, kellele korraldati pidevalt täiendus- ja väljaõpet.

Nahavabriku toodangut müüs Kongats Tallinna tn 2 asunud nahasaaduste äris. Valter Kongatsi mäletamist mööda oli isa Augustil tahtmine ennast edaspidi tõsisemalt just edukalt arenevale nahatööstusele pühendada ning lihatööstusest tagasi tõmmata. Paraku tuli tal peagi ilma jääda kõigest, teist korda elu jooksul kaotas August Kongats punase võimu tõttu kõik, mis ta oli saavutanud.

Kõik võeti käest

Nõukogude võim natsionaliseeris August Kongatsi ettevõtted 1940. aastal ning temal, ta abikaasal ja kolmel lapsel keelati Kuressaares elamine. 1941. aasta 14. juunil saadeti Kongats Uurali vangilaagrisse.

Talle pandi süüks võõrtööjõu kasutamist ning ta olevat olnud ohtlik element. Abikaasa ja tütar saadeti Kirovi oblastisse asumisele. Kongatsi kaks poega aga pääsesid äraviimisest imekombel, kuna olid saanud loa Saaremaalt lahkuda ning viibisid mandril. Sealt õnnestus neil pageda Austraaliasse. Oma ema ja isa ei näinud pojad enam kunagi.

Kongatsi abikaasa suri Siberis, kuid mehel endal ja tütrel õnnestus Eestisse naasta. Palju läbielanud ja saavutanud ärimees suri Tallinnas 1958. aastal.

Loo kirjutamisel on kasutatud August Kongatsi märkmeid, tema tütre Miralda Ellarti ja poeg Valter Kongatsi mälestusi ning tolleaegseid ajalehti.

Print Friendly, PDF & Email